Bring It On

Las käia!

Hinnang
Tootja	Universal Pictures (USA)
Aasta	2000
Esilinastus	15.06.2001
Vaadatud	17.06.2001
Lavastaja	Peyton Reed
Käsikiri	Jessica Bendinger
Osades	Kirsten Dunst, Eliza Dushku, Jesse Bradford
Keel	Inglise
Pikkus	98

Tutvustus
Filmi keskmes on San Diegos asuva Rancho Carne keskkooli ergutusrühm (tuntud ka kui cheerleaderid) ja selle uus juht Torrance Shipman (Kirsten Dunst). Eelmiste liidrite käe all võitis võistkond viis korda järjest riigi parima tiitli, mistõttu Torrance tunneb endal lasuvat kohustust seda korrata. Tema entusiasm saab aga terava hoobi, kui rühmaga liitunud uus tüdruk (Eliza Dushku) paljastab, et kõik viimase kapteni poolt koostatud kavad on varastatud. Nende autoriks osutuvad hoopis paarisaja kilomeetri kaugusel asuva vaesema kooli õpilased, kes seni pole rahapuudusel saanud oma oskusi näidata. Torrance peab otsustama, kuidas toimida, kui osariigi meistrivõistlusteni on jäänud vaid paar nädalat.
Las käia! peaosades on noored näitlejad, mis kooliõpilastest kõneleva filmi puhul täiesti loogiline. Peaosatäitja Kirsten Dunst (The Virgin Suicides) saavutas laiema tuntuse noore vampiirina filmis Interview With The Vampire, kus tema partneriteks olid sellised kuulsused nagu Tom Cruise ja Brad Pitt. Kirsteni noorusest hoolimata peaks see olema juba seitsmes film meie kinodes, kus ta kaasa teeb, kuid sellegipoolest teavad meil tema nime vähesed filmihuvilised. Võimalik, et teatud publiku hulgas aitab seda viga parandada tulevane linateos Spiderman, mille valmimine siiski veel üksjagu aega võtab.
Teises peaosas on Eliza Dushku, kes James Cameroni filmis True Lies Arnoldi tüütut tütart mängis (samuti osa, mis pea kellelgi meeles pole). Tuntus tuli aga probleemse vampiiritapja Faithi rolliga telesarjas Buffy The Vampire Slayer. Mõned osad tema kaasalöömisel on juba ka kohaliku kanali ekraanil olnud. Eliza tegelase venda mängib filmis Jesse Bradford, keda nägime filmis William Shakespeare's Romeo & Juliet Romeo sõbra Balthasari rollis. Las käia! on teine Eesti kinodesse jõudnud film tema osalusel, nagu Eliza Dushkulgi.
Konkureeriva East Comptoni ergutajate rühma juhti mängib Gabrielle Union (10 Things I Hate About You). Buffy The Vampire Slayeris osalenutest teevad kaasa veel Clare Kramer ja Nicole Bilderback, lisaks näeme filmis palju teisi noori näitlejaid. Koreograaf Sparky osas Ian Roberts.
Las käia! on seni muusikavideosid ja telefilme lavastanud Peyton Reedi edukas debüütmängufilm, mis üllatushitina juba esimesel nädalavahetusel kulud tasa tegi. Tegu on ka DVD-entusiastide seas ühe kõrgemalt hinnatud meelelahutusliku filmiga (kes ei usu, vaadaku siia või siia).

VAMPIIR JA TAPJA: Siin filmis sõbralikult koos

Hinnang
Selle filmi puhul olen sattunud üsna ebatavalisse olukorda. Nimelt on Las käia! esimene film, mille enne kinno jõudmist DVD peal ära nägin. Kui tavaliselt üritan asja enne kinos ära vaadata, siis selle filmi puhul olin surmkindel, et meie kinodesse see ei jõua. Esmakordselt sain oma eksimusest teadlikuks umbes kuu aega tagasi, kui kino lae all paiknevast telekast tuttav heli kõrvu kostis. Seega pean tunnistama, et seekord suutsid meie filmilevitajad mind positiivselt üllatada.
Las käia! oli ka üks esimesi filme, mille puhul kasutasin ostmiseks põrsas kotis-meetodit, ehk teisisõnu, tellisin DVD täielikus teadmatuses sellest, mis mind ees ootab. Õnneks hakkasid pärast ostmist minuni jõudma üldiselt positiivsed signaalid (vt. linke ülevalpool). Üldjoontes film neid lootusi ka õigustas. Järgnevalt sellest lähemalt.
Las käia! on selline rõõmsameelselt ajuvaba komöödia ning kuigi ergutamine siinmail teab mis levinud ei ole, peaks saalist lahkudes olema mõnusalt hea tunne. Filmist lihtsalt kiirgab positiivsust, ning mis peamine, näitlejad on hästi valitud ning naudivad oma tööd (asi, mida mitte alati ei näe). Lisame sellele keskmisest vaimukama käsikirja ning õnnestunud filmi retsept ongi valmis. Mitmed kriitikud leidsid, et ergutajate parodeerimine ei tulnud kuigi hästi välja, kuid unustasid, et see polnudki filmi eesmärk. Nalja visatakse pigem teiste samateemaliste linateoste üle.
Kui paremaid nalju ette ära rääkida ei taha, ei saagi teab mis palju öelda. Lisada võiks, et vähemalt minu arust väärivad eriauhinda Torode poolt osariigi finaalis esitatud kava koreograaf (miks just tema, näete siis, kui filmi vaatama lähete) ja Torode jalgpallimeeskonna mänguplaani autor. Mõnusaid hetki jagub aga terve filmi ajaks, isegi lõputiitriteni. Päris lõpus kõlab uuesti ka ergutus, millega film algas, aga suurem osa seda ilmselt ei kuule. Selle ergutuse sõnad kompavad kusjuures lubatu ja lubamatu piire (reitingu mõttes).
Et nüüd ei jääks muljet, nagu oleks tegu kõigi aegade parima filmiga, natuke ka puudustest. Kohati jääb film venima, aga õnneks mitte liiga pikalt. Mõneti ebaloogiline on ka lõpplahendus, kus võidab akrobaatilisema, aga selgelt halvemini arranžeeritud kavaga võistkond. Sellisel tulemusel leidub kahtlemata põhjendus, mida ma siinkohal ei maini (et midagi saladuseks ka jääks). Igal juhul on tegemist lavastaja Peyton Reedi paljulubava debüüdiga, mis tekitab huvi tema tulevaste projektide vastu. DVD-l on ka kuulamist väärt kommentaar, kus ta aeg-ajalt surmtõsise häälega täielikku jama suust välja ajama hakkab.
Nagu ma aga ette kartsingi, osutus selle filmi tõlkimine tõsiseks probleemiks. Probleemid saavad alguse juba pealkirjast. Kuigi ka ingliskeelne pealkiri ei hiilga erilise teravmeelsusega, tundub eriti õnnetu just eestikeelne nimi. Kui ma poleks teadnud, millest film räägib, oleks selline pealkiri mind õudustundega täitnud (mida reklaam veelgi süvendaks). Tavavaataja hoiab ennast sellisest filmist ilmselt heaga kaugemale. Ega originaalpealkirja hästi tõlkida saagi, parim variant oleks ilmselt Kõigest jõust, aga sellise nimega film (originaalis Play It To The Bone) meie kinodes alles käis.
Ka Las käia! dialoogis on palju väljendeid, mida eesti keelde täiesti lootusetu tõlkida. Seetõttu on filmis palju kohti, kus mõte jõuab eesti keelde moonutatud kujul või üldse mitte (näiteks koht, kus Eliza tegelane peab oma akrobaatilisi võimeid tõestama). Ma küll ei tea, kuidas filme viimasel ajal tavaliselt tõlgitakse, aga jäänud on mulje, et selleks kasutatakse kirjalikku algmaterjali. Las käia! tundub samas olevat tõlgitud kuulmise järgi, mis seletaks, kuidas nii palju vigu (sealhulgas nimedes, näiteks Tattersall) tekkida sai. Nende lugemine läks mul lausa sassi kohe. Kui värsivormis ergutustes võib loomingulise vabaduse andeks anda, siis tavadialoogi edasiandmisel kindlasti mitte. Tüüpiliselt eksitakse ka arvude tõlkimisel (näiteks ingliskeelsest ütlusest less than three weeks sai eesti keeles alla nädala). Palju oli ka huvitavaid leide, aga silma jäävad kahjuks peamiselt puudused.
Kokkuvõtteks: väärt film, aga inglise keele oskus tuleb kasuks, kuna muidu võivad mõned naljad märkamatuks jääda. 18.06.2001