|
|
Œä–@“xTabu |
| Hinnang |  
|
| Tootja | Shochiku Films (Jaapan) |
| Aasta | 1999 |
| Esilinastus | 15.06.2001 |
| Vaadatud | 19.06.2001 |
| Lavastaja | Nagisa Oshima |
| Käsikiri | Nagisa Oshima |
| Osades | Ryuhei Matsuda, Tadanobu Asano, Takeshi Kitano |
| Keel | Jaapani |
| Pikkus | 100 |
Tutvustus
Tabu tegevus toimub 1865. aastal Jaapani
pealinnas Kyotos, mil kuulus Shinsengumi sõjameeste rühmitus üritab värvata
uusi liikmeid. Nende korraldatud katsetel paistavad silma ja liituvad rühmaga
kaks noormeest: tõrges Tashiro (Tadanobu Asano)
ja naiselik, rikka kaupmehe perest pärit Kano (Ruyhei
Matsuda). Kohe antakse Kanole ka esimene ülesanne - tappa reeglite
vastu eksinud kaaslane. Ta tuleb sellega hästi toime ja paistab silma hea
õppimisvõimega. Peagi aga selgub, et Kanot tõmbab omasooliste poole ning
temast ja Tashirost saavad armukesed. Ka mitmed teised sõdurid ei suuda ta
võludele vastu panna. Mõne aja pärast hakkavad toimuma salapärased mõrvad,
mille ühiseks nimetajaks tundub olevat Kano. Üks samuraide juhte, kapten
Hijikata (Takeshi Kitano), peab süüdlase tabama
ja määrama talle karistuse.
Filmi lavastajat ja stsenaariumi autorit Nagisa
Oshimat, kes on sel alal tegutsenud juba pea pool sajandit, võib
järelikult õigusega pidada veteraniks. Siinmail tekitab tema teostest enim
assotsiatsioone ilmselt sõjafilm Merry Christmas, Mr.
Lawrence, mille järgi üks ansambel endale kunagi nime võttis. Samas
filmis tegi oma esimese suurema rolli ka näitleja-lavastaja
Takeshi Kitano, kes
Tabus osalenutest välismaal kõige enam
saavutanud. Kanot mängiv nooruke Ryuhei Matsuda
debüteeris selle filmiga, teised peaosalised on kodumaal aga üsna tuntud
näitlejad.
|
| KAKS ARMASTAJAT KURJA TÄHE ALL: See oli armastus esimesest silmapilgust |
Hinnang
Tabu on lühikese aja jooksul juba teine
samurai-teemaline film, mis siia saabus. Erinevalt Jim
Jarmuschi filmist Ghost Dog: The Way Of The
Samurai, kus samuraisid oli vaid üks, käsitleb
Tabu sõjameeste vahelisi suhteid, millele
tollal mitte hea pilguga ei vaadatud.
Sealtkandist (Hiinast ja Jaapanist) pärit filmidele omaselt kulgeb tegevus
aeglaselt ja rahulikult, kohati isegi liiga rahulikult. Selline idamaine
filosoofia on minule natuke võõras. Õnneks ei muutu asi nii lootusetult
igavaks nagu viimased siia jõudnud hiinakeelsed filmid. Tabu teine pool suudab
pinget üsna hästi üleval hoida ja näeb lisaks kena välja ka.
Mõõgavõitlused, mida filmis on mitmeid, mõjuvad veenvalt, kuigi mõõkade
kokkupõrkeid saadavad veidrad paugud, justkui oleks neil elektrivõimendus
taga. Kaigastega harjutamise korral (mis on veidi igavam) seda heli muidugi ei
kosta. Verd filmis palju ei näidata, kuigi tapetakse nii mõnigi hing. Ka
keskne intriig pole liialt pealetükkiv.
Kano osatäitja Ruyhei Matsuda on justkui mõnest
animesarjast maha astunud. Ma ei teadnudki, et
seda nägu inimesi tegelikult ka leidub. Samuti ei lakka mind üllatamast selle
piirkonna näitlejate võime täiesti sisutühja nägu teha, mida filmis korduvalt
näeb. Üldiselt mängivad osatäitjad hästi, kuigi aeg-ajalt liiga teatraalselt
(pingutavad üle). See tundub samuti olevat tüüpiline probleem sealtkandi
filmide puhul.
Veidi häiris liigne selgitava teksti kasutamine filmi jooksul. Ma arvasin, et
tummfilmi ajastu sai juba mõnda aega tagasi läbi. Samuti näisid ülearused paar
kõrvalliini, aga nagu juba öeldud, sealne mõttelaad tundub harjumatu. Filmi
tõlge tundus üldiselt hea (jaapani keelest saan ma veel vähem aru kui hiina
keelest), aga paaris kohas polnud seda mitte. Üks neist paistis veel naerukoht
ka olevat, vähemalt tegelasel oli naljakas.
Kokkuvõte: päris haarav, huvitavam kui tüüpiline idamaine film, aga
siinne sihtgrupp jääb ilmselt väga napiks.
20.06.2001
