Spy Kids

Väikesed spioonid

Hinnang
Tootja	Dimension Films (USA)
Aasta	2001
Esilinastus	06.07.2001
Vaadatud	06.07.2001
Lavastaja	Robert Rodriguez
Käsikiri	Robert Rodriguez
Osades	Antonio Banderas, Carla Cugino, Alexa Vega, Daryl Sabara
Keel	Inglise
Pikkus	88

Tutvustus
Carmeni (Alexa Vega) ja Juni (Daryl Sabara) arvates on nende vanemad igavad tavakodanikud, kes tõelistest seiklustest undki pole näinud. Tegelikult olid nad tippspioonid, kellele anti käsk üksteist hävitada. Selle asemel nad aga hoopis armusid ja läksid erru. Kui praegused agendid järjest kaduma hakkavad, peavad just nemad olukorra lahendama. Aastatega on oskused aga rooste läinud ja kaovad nemadki. Ainsad, kes võivad veel midagi päästa, on Carmen ja Juni ise.
Laste isa rollis on üks Robert Rodrigueze lemmiknäitlejaid Antonio Banderas (The Mask Of Zorro), kes viimasel ajal veidravõitu projektides osalenud. Tema naist mängib vähemalt siinmail suhteliselt tundmatu Carla Cugino (Snake Eyes). Veel tundmatumad on tegelikud peategelased Alexa Vega ja Daryl Sabara, kelle näod vaevalt kellelegi meenuvad. Kõrvalosadesse jätkub tuttavaid ja vähem tuttavaid nägusid aga piisavalt: Robert Patrick (Terminator 2: Judgment Day), Teri Hatcher (Tomorrow Never Dies), Tony Shalhoub (Men In Black). Floopi mängiv Alan Cumming käis meie kinodes viimati jabura filmiga The Flintstones In Viva Rock Vegas. Loomulikult teevad kaasa ka Rodrigueze firmanäod Cheech Marin ja Danny Trejo. Lisaks on osaliste nimekirjas Mike Judge (Office Space), kes küll rohkem režissööri-stsenaristina kuulsust kogunud. Ülem Devlinit mängib samuti üks tuntud nägu, kelle nime ma siinkohal ei maini, kuna see peaks tulema üllatusena. Internetiajastul võib igaüks selle loomulikult ise järele uurida.
Väikesed spioonid on lavastaja Robert Rodrigueze esimene film pärast kolmeaastast pausi, mil valmis The Faculty. Rodrigueze filmide kangelased on tavaliselt mehised mehed, kes mingitesse jamadesse satuvad. Kuigi Väikeste spioonide peategelased on lapsed, käituvad nad muidu igati mehiselt, seega käib kõik jälle tuttavat rada pidi.

HI-TECH DESPERADOS: Seekord on maailma saatus laste käes

Hinnang
Väikesed spioonid kuulub žanri, mida tähistatakse sõnaga koguperefilm. Tavaliselt peavad sellised filmid nooremaid vaatajaid idiootideks, kellele tuleb kõik puust ette ära teha, mistõttu kogu pere vanematel liikmetel hakkab saalis igav. Osaliselt langeb sellesse kategooriasse ka käesolev film, mille esimeses pooles demonstreeritakse meile peamiselt kõikvõimalikke imevidinaid, jubinaid ja jullasid (stiilis tamtaramtaramm, inspektor Gadget). Sisule ei pööratud siin mingit tähelepanu, mistõttu tulemus näis üsna tobe. Filmi teine pool, kus mõned eelmainitud jubinatest ka kasutamist leiavad, on juba tunduvalt huvitavam, kuigi kohati ikkagi liiga lapsik. Teise poole positiivse üldmulje rikub aga ära koguperefilmile kohustuslik moraal, mis sedakorda kõlab Floopi suust. Nimetatud moraalile on imaluse poolest isegi Hollywoodist raske võrdset leida. Kuigi ameeriklastele peab sageli mõnda asja pikemalt seletama, keeldun uskumast, et seda nii julmalt nina alla hõõruda tuleb. Floopi esitatud ajuvaba laulukese võib samas lisada plusspoolele.
Nagu tutvustusest näha, osales filmis terve plejaad tuntud näitlejaid. Filmi pikkust vaadates on selge, et kõik neist piisavalt ekraaniaega ei saa. Näiteks Robert Patricku ja Teri Hatcheri tegelasi oleks sama edukalt võinud mängida ka täiesti tundmatud nimed. Kuigi näitlejatööd jäävad sedalaadi filmis tavaliselt tahaplaanile, torkas silma, et Danny Trejole sobib retside kehastamine tunduvalt rohkem kui romantilised õnnehetked vennalaste seltsis. Banderase aktsent näis ka tavapärasest tugevam, aga see võis taotluslik olla.
Kuigi kasutatakse küllaltki palju eriefekte, püüti ilmselt läbi ajada võrdlemisi odavalt, mistõttu tulemus kehvapoolne paistab. Kunstiline pool on filmil tegelikult päris hea, aga ühed veidrad tegelased, nimelt pöidlamehed (täpne eestikeelne nimetus ei tule meelde), meenutasid mulle millegipärast väga kunagi nähtud Vene lastefilmi Poljot v stranu tšudovištš (Lend koletiste maale). Kohe väga tuttav tuli ette. Kui nüüd hästi järele mõelda, siis leiab sarnasusi rohkemgi. Ei tea kas Rodriguez on ka Nõukogude kino austaja või jõudsid nad sellise lahenduseni üksteisest sõltumatult?
Kokkuvõte: keskpärane lastekas, mis Ameerikas üllatavalt positiivselt vastu võeti. Lastele huvitav, lapsevanematele mitte eriti. 12.07.2001