![]() |
The Man Who CriedMees, kes nuttis |
| Hinnang | ![]() ![]()
|
| Tootja | Working Title Films (UK)/Le Studio Canal+ (Prantsusmaa) |
| Aasta | 2000 |
| Esilinastus | 06.07.2001 |
| Vaadatud | 12.07.2001 |
| Lavastaja | Sally Potter |
| Käsikiri | Sally Potter |
| Osades | Christina Ricci, Cate Blanchett, John Turturro, Johnny Depp |
| Keel | Inglise, saksa |
| Pikkus | 97 |
Tutvustus
Film Mees, kes nuttis räägib meile noore
juuditüdruku Fegele (Christina Ricci) loo, mis
algab Venemaal 1927. aastal, kui Fegele isa (Oleg
Jankovski) Ameerikasse õnne otsima läheb. Peagi põletatakse nende
koduküla maha, kuid tüdrukul õnnestub pääseda. Ta jõuab Inglismaale, kus teda
ootab elu kasuperekonnas ja uus nimi: Suzie. Täisealiseks saanuna sõidab ta
Pariisi, kus saab peagi tööd Felix Perlmani (Harry
Dean Stanton) lavatrupis. Seal ristuvad tema teed teiste Pariisi õnne
otsima tulnud inimeste, muuhulgas venelanna Lola (Cate
Blanchett), itaallasest ooperilaulja Dante
(John Turturro) ja mustlase Cesariga
(Johnny Depp). Südames ei ole Suzie aga
kaotanud lootust jõuda Ameerikasse ning leida oma isa.
Mees, kes nuttis valmis Inglise-Prantsuse
koostööna. Juuditüdrukut mängiv Christina Ricci
(Casper) on hoolimata noorest east osalenud nii
mõneski filmis, kuid Eestisse pole need enamasti jõudnud. Seetõttu meenubki ta
tõenäoliselt kas eelmainitud tondiloost või Addams
Family filmidest. Taas tekib tal sügavam suhe tegelasega, keda mängib
Johnny Depp (The Ninth
Gate). Mäletatavasti juhtus sama filmis Sleepy
Hollow, kus ka mõlemad kaasa tegid. Teistes osades
Cate Blanchett
(Elizabeth), John
Turturro (O Brother, Where Art Thou?) ja
veterannäitleja Harry Dean Stanton
(The Green Mile). Fegele isa mängib tuntud
Vene näitleja Oleg Jankovski, kes muuhulgas
osalenud mitmes Andrei Tarkovski filmis. Veel
võiks tuttav ette tulla majaperenaist proua Goldsteini mängiv
Miriam Karlin, kas siis telesarjast
So Haunt Me, kus ta käis ja kummitas, või
Stanley Kubricku filmist
A Clockwork Orange, kus tema tegelasel mitte
kõige paremini ei läinud.
|
| ÖÖD ON SIIN MUSTAD: Internatsionaalne seltskond esinemishoos |
Hinnang
Film algab küllaltki huvitavalt, isa lahkumisega. Järgnevate minutite jooksul
tekib mulje, et film räägibki sellest, kuidas noor tüdruk laiast maailmast isa
püüab leida. See on petlik, sest peagi jõuab ta Pariisi, kus see motiiv
millegipärast kaob. Suziest saab hoopis näitetrupi liige, mis viib ta kokku
inimestega, keda ta ei salli. Ainsad, kellega ta meelsasti suhtleb, on
mustlased, sealhulgas Cesar, kelle hobune sageli etendustel osaleb. Järelikult
ei saa armuloost üle ega ümber. Pariisi-osa jooksul jääb küll mulje, et ideed
said täiesti otsa, mistõttu film muudkui venib. Kohati on ka helgemaid hetki,
mis sageli seotud laulmisega, aga vähevõitu.
Muusika on filmis üldse tähtsal kohal. Kui mustlasmuusika mulle suurt ei
meeldi, siis itaaliakeelsed ooperiaariad kõlasid päris kenasti.
Turturrol õnnestub üldiselt jätta selline
mulje, nagu tuleksid need ka tegelikult tema suust.
Ricci oma ülesandega nii hästi hakkama ei saa.
Mida ma aga kohe üldse ei salli, on see, kui tegelased oma tundeid muudmoodi
väljendada ei oska, kui lapsepõlves kuuldud laulu abil. Filmi lõpus selline
asi kahjuks juhtub.
Häirib ka see, et kohati on ekraanil toimuv millegipärast liiga karikatuurne,
kuigi näitlejad püüavad anda endast parima. Eriti käib see
Turturro itaalia ooperilaulja kohta. Kas tema
ebameeldivat isiksust peab tõesti pidevalt rõhutama mingite tobeduste
(võltshabe jm.) abil?
Nagu tavaliselt, valmistab osalistele tõsiseid probleeme ka vene keel. Kui
Cate Blanchett sai vene aktsendiga üldiselt
päris hästi hakkama, siis venekeelsed väljendid oleksid tema suust võinud
küll kõlamata jääda. Veel märkasin, et laev, mis Fegele Inglismaale viis,
kandis nime Baltiiskja zvezda.
Tähelepanelikumad kahtlemata märkavad ühe a-tähe puudumist selles. Oleks
võinud ju Jankovski käest nõu küsida, kui ta
juba filmis kaasa tegi. Mitmelt poolt lugesin, et inimeste (sealhulgas
vähemalt ühe sakslase) arvates kõneldakse filmi alguses jidiši keelt. Veider,
oleksin võinud vanduda, et nad rääkisid omavahel saksa keeles. Tekst ei
tundunud dubleeritud ka olevat (miks pidanukski?).
Kokkuvõte: sellest materjalist saaks kokku umbes kolmveerandtunnise küllaltki
hea lühifilmi, aga praegu on film küll liiga pikk.
13.07.2001