aa ja loomade arv 1939.a. põllumajandusloenduse andmeil:

TALU	MAAD KOKKU	PÕLLU-AIAMAA	HOBUSEID	LEHMI
Ollino	4,77	2,4	1	-
Kaupme	25,77	13,5	3	6
Kople	43,35	13,8	3	6
Poe	3,23	2,2	-	1
Altpere	53,07	26,9	2	10
Venerisu	27,87	16,5	3	6
Vanaõue	3,84	1,5	1	1
Tohki	86,06	34,3	3	12
Tehvri	60,44	23,1	5	7
Riiuoja	26,13	14,7	3	5
Tagatoa	21,56	16,3	2	2
Kallaste	4,93	0,9	-	2
Oja	14,14	8,7	2	2
Vaanametsa	4,8	-	1	1
Laane	24,8	12	3	3
Kaussaare	13	4,6	1	3
Kännuvälja	18,6	0,9	-	2
Tõkke	19,85	1,3	-	2
Pöörde-Veski	10,8	5,4	1	4
Pöörde	56,5	23,3	2	6
Määranõmme	47	30	3	7
Vardissaare	70,22	17,2	5	10
Kiviaia	50,14	18,6	3	7
Elpsoni	20,68	7.9	1	5
Elpsoni-Mihkel	7,4	3,6	1	1
Ritsu	56,6	15,2	2	6
Vana-Ritsu	-	1,2	-	1
Viinahaua-Oskar	12,1	9,1	2	2
Viinahaua	71	20	2	7
Parmu	47	10,4	2	3
Parmu-Sepa	3,4	0,3	-	1
Konnaoidu	36,2	10,4	2	5
Raba	64,9	10,4	2	3

Märkus: tõenäoliselt olid loomad ka Kiviaia-Arturil ja lehm Väikse-Peedil ning Konnaoidu vabadikul.

1939.a. oli Tori-Jõesuu piimaühingu piim tervenisti I sordis. Pärnumaa 36-st piimaühingust oli sama saavutus ainult Abja-Paluojal. Eks seda näitajat aitasid ülal hoida ka Tohera talupidajad. Üldse soodustas karjakasvatust 1911.a. moodustatud Jõesuu piimaühing ja kohe ka meierei ehitamine.
Nagu omane naaberküladele, oli ka Toheras ajalooliselt kujunenud kompleksne talumajandus, mis võimaldas omal jõul toime tulla põllumajandusliku tootmise kõikides lõikudes. Kulutusi tehti alles siis, kui oldi kindlad, et sellest ka tulu tõuseb. Eriti hoolikalt katsetati mineraalväetisega. Eelistati superfosfaati. 1939.a. põllumajandusloenduse andmeil kasutati külas (talud Tõkkeni ja teispool jõge Ritsuni) superfosfaati 206 ts ehk 82,7 kg ühe põllu-aiamaa ha kohta. Kaali- ja lämmastikmineraalväetisi kasutati kokku ainult 9 ts. Selline väetiste kasutamine oli kogemuslik, kuid langeb kokku tänapäeva mullaproovide analüüsiandmetega.
Mineraallämmastikväetiste kasutamiseks ei olnud taludes erilist vajadust, sest loomi peeti rohke allapanuga sõnnikulautades (mõne vähese erandiga, kus olid juba puhaslaudad). Lämmastikutarvet rahuldas ka ristikurohke põldheina kasvatamine. Põldheina all oli ümmarguselt kolmandik põllumaast, kusjuures esimese kasvuaasta põldheina oli 12-13%, mis vastab 8-väljalise külvikorra ühele väljale.
Kuivõrd maad kannatasid liigniiskuse all, siis oli kindlaks reegliks intensiivne lahtine kraavitus 20 - 25 m kraavivahedega. Kuivenduskraavide puhastamist tehti igal kesaväljal ja peale taliviljade külvi lükati sisse vesivaod.
Väikestes majapidamistes kulus ära lisateenistus. Poe Andrei Juurikas pidas kauplust ja arendas aiandust, Vana-Ritsu Jaan Hiiesalu oli ehitusettevõtja, Kallaste Villem Kallaspoolik sadulsepp, Kännuvälja August Lossmann tisler ja ehitaja, Tõkke Martin Jürimäe ja Vanaõue Mihkel Tohver rätsep, Ojapealt Anton Tohver ehitusmees, Viinahaua Oskar Toht ja Parmu Jüri Parm sepp, Laane Voldemar Tehver käis oma rehepeksugarnituuriga teistes taludes vilja peksmas. Täiendavaid tegevusalasid oli muidki: Tehvril oli veejõul töötav laastulõikamismasin, Pöördes veski, Viinahauas aurujõul töötav saekaater ja laastulõikamise masin, Määranõmmes kaevandati kruusa.
Töö oli taludes au sees. Kevad-, heina-, ja koristustöödel oli tavaks teha põllutööd ilusate ilmadega kolm söögivahet. Hommikune söögivahe algas 4-5 paiku ja kestis kella 8-ni, lõunane söögivahe 10-14 ja õhtune söögivahe 16-20. Igale söögivahepikkusele tööle järgnes kahetunniline söögi- ja puhkeaeg.
Põllumehetarkusele tuli kasuks kooliharidus. Olustvere põllutöökooli oli lõpetanud Tehvri Tõnis Tehver, Vahi põllutöökooli Altpere Kustav Tohver, Põltsamaa põllutöökooli Tohki Andres Toht, Õisu piimanduskooli Venerisu Arkaadi ja Velli Tohver (viimane oli õppinud ka Tori kodumajanduskoolis), Arkna aianduskooli Vanaõue Mare Tohver, Pärnu gümnaasiumi Kiviaia Jaan Juurikas, Pärnu progümnaasiumi Laane Voldemar Tehver, Vändra gümnaasiumi Altpere Gustav Tohver ja Elpsoni Aino Mitt, Tori kodumajanduskooli Riiuoja Hilja Tohver ja Tõkke Amilde Jürimäe. 1939.a. õppis Tartu üliloolis agronoomiat Altpere Artur Tohver, Vändra keskkoolis Altpere Juta Tohver, Pärnu gümnaasiumis Tehvri Jaan Tehver.

aulu- pilli ja näitemängu tõid Toherasse ja üldse ümbruskonda Tori "Salme" selts (alustas tööd 1883) ja karskusselts "Täht" (1889). Kuid omamoodi isetegevuse mõõdu andsid välja ka mitmesugused perekondlikud pidustused. Mida muud arvata näiteks eelmise sajandi viimase veerandi pulmapeost, kus loeti ette pikk naljalugu noorpaarist. Mõned katked sellest:
"Tohhewerre Toma essimest korda naise võtmise ehk kabbistamisse haeg hakkas jubba peale 17-mal Julil õhtu kellu 11 ja 9 minnutid enne poolt ööd 1877-mal aastal ja turis siis ni kaua salla mahti kui essimesse Talve ku päwani, agga sest et Elts Tomale pakki peale ja Tomas issigi ennam ei wõinud wälja kannatada hakkas siis tassa pissi äri weri mõda wannemattele räkima kuulge armsad wannemad hantke mulle lubba Eltsi wõtta ega minnagi ennam ni tittike ei olle..."
Järgneb kosjaminek, ettevalmistused pulmadeks. Väljamõeldud pulmaliste nimesid on vihikus üheksa lehekülge. Mõned neist:
"Sutti purretaia Peet, Hangerja autaia Andres, Kõhhuwallu Ristjaan, Ree Kuldi Joosep, Lamma sabba Hans, Lontruse Madis, Karwa Kella Peter, Taga Kõbbistaia Tõnnis, Kahe persega Karel, Widdu silma Lisu, Kõhhu wallu Kärt, Libbeda persega Rina, Kadri lai lõug, Täitanud Mal..."
Loo lõpus on mõnusas laadis jutustatud kosjakombed.
Tohera küla piiridest väljas, Kaupme talu kõrval asub Viira kool - mitme küla kultuurikeskus läbi aastakümnete.
Viira segakoor, kus arvukalt osavõtjaid Toherast, asutati 1904.a., koorijuht Viira koolmeister Mihkel Martson. 1912.a. tehtud pildil on kooris Tohera inimesed: Kiviaia Liina Tomson, Kaupme Juuli ja Miina Haas, Viinahaua Adeele ja Oskar Toht, Tohki Andres Toht. 1924.a. on segakoorilauljate hulgas Vardissaare Liisa Tohver, Kiviaia Meeta ja Magda Juurikas, Tehvri Maria ja Jaan Tehver; 1930-1944: Tehvri Marie Tehver, Riiuoja Aino ja Hilja Tohver, Altpere Juta Tohver, Venerisu Velli Tohver, Ojapealt Elli ja Lehte Tohver, Poe Andrei, Mihkel ja Johan Juurikas, Kiviaia Johannes Juurikas, Tehvre Tõnis Tehver. Pärast M. Martsood (Martson) juhatas koori 1941-1944 Viira kooliõpetaja Mihkel Tilk.
Ka muusikamehed kogunesid esialgu Tori pasunakoori: Tehvri Jaan Tehver, Ritsu Tõnis Toht. Kuid juba 1906.a. oli väljakujunenud oma pasunakoor Jõesuus.
1927.a. asutati Tohera raamatukoguseltsi "Edu" juurde keelpilliorkester. Tohera mängijad: Pöörde Mihkel Tomson (mandoliine), Väikse-Peedi Heinrich Lossmann (balalaika), Pöörde Johannes Tomson , Tõkke Martin Jürgenson (Jürimäe) (gitarr), Kople August Kallaspoolik (kontrabalalaika), Peedi August Lossmann (viiul), Poe Andrei Juurikas (mandoliin, suur mandoola). 1933.a. võeti juba suuremaid ülesandeid: õpiti kontsertpalasid ja mängiti maha Straussi "Kevadunelm". Hea koosseisu ja mitmekesise repertuaariga oli orkester Pärnumaa keelpilliorkestrite hulgas parimaid. Juhatas Viira Kustav Martsoo.
Pöörde Mihkel Tomsoni (1900-1970) kirjalikest mälestustest:
"Puhkpillid olid kallid, hakkasime keelpille õppima. Pidasime pidusid, sissetulek oli hea, ostsime uusi pille. Pasunakoori juht ei sallinud meid, pani nimeks "Kõhuvaluorkester". See meid ei heidutanud."
Mida kujutas eelpoolnimetatud "Edu" selts? Kunas seltsi idee esmakordselt küpsema hakkas, pole teada. 1925.a. jaanuaris esitati palve Tohera raamatukoguseltsi "Edu" registreerimiseks. Viljandi-Pärnu rahukohus jättis seltsi registreerimata. Aasta hiljem, 1926.a. veebruaris läks palve Tori vallavalitsusele, et"... "Edu" avalikkude raamatukogude võrku saaks ülesvõetud ja võimalust mööda valla poolt tänavu saaks abi määratud." Alla on kirjutanud seltsi esimees Pöörde Mihkel Tomson ja kirjatoimetaja Tohki Andres Toht. Vallavalitsuse 17. märtsi 1926.a. otsusega saabki palve teoks. See on "Edu" seltsi ja ühtlasi tänase Jõesuu raamatukogu sünnipäev. Peale eelnimetatute olid seltsi asutajate hulgas Määranõmme Mihkel Tilk ja Konnaoidu Aleksander Blumenfeldt. Laekuriks sai Vardissaare Jaan Tohver.
Seltsi põhikiri on pikk - 26 paragrahvi. Mõned neist: "Seltsi otstarbeks on: a) seltskonnale võimaldada enese harimist kirjanduse kaudu; b) hoolitseda rahva vaimelise ja kehalise kasvatuse eest, kus juures iseäranis rõhku panna noorsoo kasvatuse mitmekülgsuse pääle. Selts ... paneb toime koosolekuid, kursusi, loenguid, musikaalseid ja kirjanduslisi õhtuid, õppereise, annab välja ja laotab laiali raamatuid, ajakirje jne. ... Seltsi tegevuspiirkonda kuuluvad Tohera ja Rätsepa külad ja selle ümbruskond."
Töö sai varsti hea hoo sisse. Keelpilliorkestrist oli juba juttu. Seltsi juurde koondusid ka laulukoor ja puhkpilliorkester ning näitemängumängijad. Pidusid peeti Jõesuus, Allika rehetoas, Tõramaa Mustal, Määranõmme, Tohki ja Altpere küünis, Vändra Asinojal, Pärnu Raekülas jm. Kohapealsetel pidudel müüdi koduõlut. Laekunud raha eest osteti raamatuid ja pille.
30-ndate aastate seltsielu meenutab Venerisu Velli Tohver:
"Seltsielu õitses. Eestvedajaks oli Theodor Aasamäe. Näitemängudes oli "naelaks" Poe Andres Juurikas. Mängisime Kitzbergi, Raudsepa jt. tuntud näitekirjanike tükke. Suuremate lavastuste puhul oli haaratud kogu küla noorus. Palju käisime esinemas ümberkaudsetes seltsimajades. Et tegutses ka keelpilliorkester, oli kava täielik. Külasimmanitel mängis Peedi Enna (Heinridch Lossmann) lõõtsmoonikut."
Peale Theodor Aasamäe, Andres Juurika ja Velli Tohvri teisi näitemänguentusiaste: Tehvri Marie ja Tõnis Tehver, Poe Mihkel Juurikas,Venerisu Ahti Tohver, Ojapealt Elli ja Lehte Tohver, Ritsu Leida ja Luise Toht, Vanaõue Mare Tohver jt. Mõnede peoõhtute näidendid: 1. jaanuaril 1939.a. A. Antsoni "Inimesed tuisus", 28. mail 1939.a. sama autori "Kosjatalu", 1. jaanuaril 1940.a. P. Linnuse "Matikangelased", 17. märtsil 1940.a. Ed. Visnapuu "Jakob heitleb" jt.
Jätkab Venerisu Velli Tohver:
"Tegutsesid mitmed seltsid. Minu ema oli tegev Maanaiste Seltsis, kus pidevalt korraldati mitmesuguseid kursusi: söögivalmistamine, riieteõmblemine, kodukaunistamine jne. Seltsi igal liikmel oli rahvariie auasjaks. Isa võttis osa Põllumeeste Seltsi, masinaühistu ja piimaühistu tegevusest.
Mäletan üht piduõhtut Määranõmmes. Põllumeeste Selts kutsus külla tolleaegse põllutööministri J. Hühnersoni. Maanaiste Selts valmistas talle lõunasöögi eesti rahvustoitudest, kus aukohal kaerakiisel. Ministrile maitses see hästi.
Oli spordiselts. Suusatati, mängiti võrkpalli. Igal talvel korraldati peotantsukursused. Tori kodumajanduskoolis käisid peaaegu kõik peretütred. Seepärast oli kodukultuur kõrgel tasemel. Pea igas peres olid kangasteljed, kooti kõik vajalik (mitmesugune riie, vaibad, linikud, kardinad). Rõhku pandi koduümbrusele ja iluaiandusele."
Tori põllumeeste Seltsi tööst võtsid juhtivalt osa Altpere Kustav Tohver, Venerisu Andres Tohver, Tehvri Jaan Tehver, Vardissaare Jaan Tohver, Ritsu Tõnis Toht.
Toheras tegutses masinaühing (aurukatel, viljapeksumasin) ning 20-ndate aastate lõpul, 30-ndate algul turbaühing. Teispool jõge, Navesti vasakkaldal oli oma masinaühing.

õed on meie esivanemate suured liiklusteed ja elusooned, ka Tori looduse lahutamatu osa. Tohera küla poolitab Navesti jõgi. Omal ajal andis jõgi tublisti toidulisa, sest vääriskalal oli vaba ülespääs. Teatakse vääriskala massipüügist kohalike kalatõkete all. Jõevett olevat muiste peetud nii kalliks, et sellega keedeti toitu,tehti õlut, pesti ennast ja pesu, loomadele anti kaevuvett.
17. saj. ja varem veeti Pärnu ja Navesti jõge pidi Pärnusse Paide ja Viljandi ümbruse vili. See kaubatee kulges läbi Tohera. Veeteed kasutati veel selle sajandi algul, tõsi küll, ainult kevadise suurvee ajal. Siis sõitsid Peipsi venelased Pärnu lahte silku püüdma. Tulnud suurte venedega ja lauluga. Külarahvas jooksis jõe äärde vaatama.
Jõgi oli külaelanikele vajalik liiklustee. Kui eelmisel sajandil kirikus käidi, siis ikka lootsikuga. VardissaareTõnis Tohver kirjutab: "1822 ei olnud Talved. Süggise enne saddas wihma jõuluni. Jõuluks keisime weel lotsikoga kirrikos."
Kuni selle sajandi 30-ndate aastateni kasutati haavatüvest õõnestatud lootsikut. Hiljem hakati seda, et eristada laudadest tehtud lootsikust, nimetama ühepuulootsikuks ehk ühestpuustlootsikuks. Kahtlemata on kunagi siinsetel jõgedel liikunud ka kõige ürgsem sõiduriist - ruhi. Navesti äärest on leitud kivist õõnestalbu, mis sobivad ka veesõiduki õõnestamiseks. Lootsik (või mitu) oli igal talul. Hiljem tehti nn. seitsmelaua-lootsikuid: 3 lauda põhjaks, neli külgedeks. Eriti saledaid ja kergeid laudlootsikuid tegi Ojapealt Anton Tohver.
Toherast algab Navesti jõe esimene suurem langus - kärestikuline osa. See andis võimaluse igal jõeäärsel talul kalatõkkeid ehitada. Nii neid kutsutigi: Pöörde, Tehvri, Tohki, Altpere, Vardissaare, Kople, Kaupme tõke.
Küla põhiosa ja pood oli Navesti paremal kaldal. Suvel, kui vesi väike, käis liiklus lihtsalt: vasakkalda pered sõitsid vankritega Elpsoni-Vanaõue juures läbi madala kärestiku teisele poole. Muidugi pidi teed tundma - kust ja kuidas suuremad kivid vankritele läbipääsuks kõrvale lükatud. Tarviduse korral aeti isegi kariloomad läbi jõe (vt. Vardissaare talu). Et talvel kiiremini üle jää saaks, raiuti esimeste külmadega kalda äärde tekkinud jää lahti ja lasti nn. kambal Tehvri või Tohki kohal poolpõiki teispoole kaldasse. Jalgsi võis kohe üle jõe minna ja varsti ka hobusega.
Küla teises otsas, kus jõgi lai ja sügav, kasutati ülekäimiseks Pöörde lotja (vt. Pöörde talu), teistpooljõe rahvas nimetas seda Viinahaua lodjaks. Lodjalisi oli ohtralt. Olid ju Navesti vasakkalda talude heinamaad, samuti Pöörde veski teispool jõge. Üle lodja tuli veskilisi Pöördesse Riisalt ja Tõramaalt. Paremkalda rahval oli lotja vaja, kui Riisa või Viljandi poole mindi.
Lodjameest ei olnud. Kui lodi teispool jõge, sõuti lootsikuga üle ja koos lodjaga toodi ka lootsik tagasi. Kui aga lootsikud ja lodi ühel pool, pidi nii kaua hõikama-vilistama, kuni mõni Pöörde või Viinahaua inimene lodja üle tõi. Lodi oli Pöörde Mihkel Tomsoni hoole all. Kevadisel lodja pealepanekul ja äravõtmisel oli abiks külarahvas.
Viinahaua poolt viis lodjale väga järsk tee. Kui alla lodjale sõideti, pandi kaigas vankri tagaratastest läbi, et hoogu pidurdada. Juhtus, et purjus mehed olid kuraasi täis, sõitsid hooga alla ja üle lodja jõkke. Ritsu Leida Juurikas kirjutab: "Kord läks Ritsu teenijatüdruk viljakoormaga Pöörde veskile. Ta ei märganud, et lodi teispool kaldas, lasi hobuse jooksuga Viinahaua mäest alla ja otse jõkke. Tüdruk päästeti, hobune uppus, viljakotid läksid jõepõhja." Pöörde pool jõge oli niisugune õnnetus. Tõramaa mehed vedasid Määranõmmest kruusa. Oolepi Jüri ja Naari Peedi koormad olid juba lodjal, kui Musta purjus peremees ka oma kruusakoorma sinna ajas. Lodi läks ümber, Jüri ja Peedi hobused uppusid. Sõja ajal vedasid venelased lodjaga üle jõe isegi kahureid. Pärast sõda, kui Jõesuu sild lõhutud, käis kogu liiklus Pöörde lodja kaudu. Mõnikord oli lodjast veidi allpool jalakäijate üleminekuks palkidest kitsas, ühe käsipuuga purre ehk "nahksild".
Jõgi andis Tohera meestele ehitusmaterjali - kruusa. Kruusa võeti talvel. Kolmjalg vintsiga oli jääl, kopp lasti trossiga põhja, tõmmati kruusa täis ja kaks meest väntasid üles. Sobivad kohad olid suvel valmis vaadatud. Nii vedasid Kaupme Juhan Haas, Riiuoja Harald Tohver ja Elpsoni Jaan Mitt talvel jõest kogu kruusa Viira uue koolimaja ehitamiseks. Ree peale tehtud kasti mahtus ümmarguselt pool kanti kruusa.
Kõik suuremad jõekäänud tegi kaasa endisaegne tee. Nii keeras tee Kople juurest allas jõe äärde (Kople kalmete juures on praegugi äratuntav), Altpere (praegune Vanaõue), Tohki ja Tehvri kohal tegi väikese kaare ümber talude. Üle oja läks tee Tehvri endise kuivati juures ja kulges jälle mööda jõe kallast. Kevadeti oli oja väikene kivitruup vee all ja kasutati Riiuoja silda, sõites läbi Riiuoja talu õue. Praegune maanteesild Tohera ojal on kolmandal kohal - on edasi nihkunud tee õgvendamisega.
Ka Navesti vasakkalda tee oli samasugune - kulges mööda jõeäärt Rätsepalt üle Vardissaare ja Ritsu Viinahauda.

jaloolise paigana on Toheras tuntud nn. Kople kalmed. Koht asub Kople talust mõnisada meetrit pealevoolu jõe kaldal Vardissaare talu vastas endise liiklustee ääres. Sinna olevat katku ajal surnuid maetud. Teiste pärimuste kohaselt olnud seal rootslaste kindlustused. Tõenäolisem on siiski esimene. Ajalooliste paikade kirjas on koht kui 15.-18. saj. maa-alune kalmistu.
Üks riigimetsa tükk Toheras kannab Kuradimänniku nime. Kui Vanapagan Tori põrgust ära kolinud, polnud tal kindlat elukohta: luusinud mööda metsi ja kollitanud inimesi. Tohera metsas tulnud Kalevipoeg vastu, niinekimp seljas. Vanapagan suurustama ja oma jõudu kiitma. Tõmmanud männi maha ja kutsunud vägikaigast vedama. Kalevipoeg mõelnud kavaluse välja: säädinud Vanapagana seljaga kivi poole. Vanapagan hooga tõmbama, Kalevipoeg annud järgi. Vanapagan lennanud peadpidi vastu kivi ja jäänud uimaselt lamama. Kalevipoeg pununud niiest päitsed ja riputanud Vanapagana seitsmeharulise männi otsa kõlkuma. Vanapagana päitsed rippunud hiljem kaua aega männi otsas. Teine muistend räägib, et Tori põrgust põgenema aetud Vanapagan poonud end ise Kuradimännikus. Kuradimännikus olevat veel praegugi kivi Vanapagana peaasemega. Kes aga Kuradimännikus Vanapaganas jalajälgedele astub, eksib metsas tingimata ära. Kolmas pikk jutt räägib, kuidas Kurat pärast Tori põrgulae sisselangemist ringi hulgub, Levi inimesi kimbutab. Siis hulkunud ta Tohera Kuradimännikus ringi ja kohutanud seal Aesoo mehi, üks säärsaabas olnud kadunud. Lõpuks viinud jalajäljed, üks sõra, teine saapa oma, Viljandi poole. Sest saadik pole kuradit Toris enam nähtud.
Toris ja Vändras oli vanasti levinud koduhaldja Tõnni kultus. Ka Toheras maksis Tõnnile matti pea iga elumaja. Tema ohvrialtar - vakk - seisis toas ahju kõrval või aidas varjul. Hiljem olnud tõnnivakad aida- või toapeal. Vakas asus tavaliselt vägeva, nähtamatu Tõnni nähtavaks tehtud kuju, kas nukk või vahaküünal. Kuju tehti tavalislt kolm neljapäevaõhtut järjest. Materjaliks võis olla puu, tina, vaha. Tõnni kui koduhaldjat ei võinud pahandada ja lepitada tuli ohvrianniga.
Tohera ja üldse ümbruskonna üks viimaseid Tõnne ja tõnnivakku oli Siirakul (Rabal). See oli iselaadne - kuivatatud ja täistopitud must oinanahk, valge märk küljel. Muide, naaberkülas Puistas oli pea samasugune Tõnn: nahast ja takkudest valmistatud must oinakuju, mille ees vaagen (Nii Puista talus kui ka Siirakul elasid Kornfeldtid, kes olid suguluses Tori kuulsa rahvaarsti Muraka Lutsu Toomas Kornfeldtiga). Siiraku Tõnn seisnud aidalakas, kuhu viidud ka ande. Kord vedanud külapoisid ta sealt jõe äärde lepikusse. Hiljem hoidnud peremees Tõnni keldris.
Aegade jooksul kadusid vanad uskumused, kodukäijad ja nõiad. Kuid siiski!
Tagatoa Leena Tohti tunti ämmaemandana, ta osanud peale muu ka tulekahjumärke ravida. Kuid nii mõnigi arvas, et Leena on posija ja nõid.
Vanaõue Ellen Pokrovsky meenutab: "Minu isa Mihkel pidas Takka Leenat nõiaks, keelas selle pere rahvalt midagi vastu võtta. Kord tõi Takka Kristjan kaks kommi - Leena saatnud. Ema pani kommid riiulile. Mina sõin ühe ära. Pärast seda hakkas kõht hirmsasti valutama. Kui isa kuulis, et olen Takka Leena saadetud kommi ära söönud, läks ta kohe targema nõia - Siiraku Mihkli juurde (vt. Siiraku talu). Kui isa Siirakult tagasi tuli, andis mulle terava noa ja me läksime Takkale. Isa käskis, et sel ajal, kui tema juttu ajab, lõigata kusagilt tükk riiet. Hiljem kodus isa põletas selle riidetüki tuhaks ja luges Siirakult saadud sõnad peale. Siis pidin tuha koos leivaga ära sööma. Ja tõsi, kõhuvalu kadus!"

Kokku pannud Andres Toht