Eelmine peatükk
Pealehele

Inimene ei ela ainult õhust ja armastusest. Me vajame regulaarselt süüa ja juua, et säilitada oma füüsist; vajame kehakatet ja hooneid, et hoida endid sobimatute välismõjude ehk kliima eest. Selle eest peame hoolitsema iga päev ja nii kogu oma elu. Inimene on oma loomult reeglina laisk - ta püüab alati saada maksimaalset tulemust minimaalsete pingutustega. Laiskus pole siin küll kõige parem sõna, pigem võib seda nimetada kokkuhoidlikkuseks ja ökonoomsuseks.

Juba tuhandeid ja miljoneid aastaid tagasi märgati, et paljusid tegevusi saab mitmekesi teha paremini kui üksinda. Pandi ka tähele, et inimesed on oma loomult erinevad - üks tuleb paremini toime ühe, teine aga hoopiski teise tööga. Nii tekkis tööjaotus ja koostöö, mis oli aga lahutamatus seoses väärtuste jaotamise ehk vahendamisega. Kui üks inimene või suguharu tegi teisele mingi teene, siis ootas ta reeglina ka vastuteenet. Teisisõnu hakkas siin mängima ürgne "sina mulle mina sulle" printsiip, mis on saanud kogu vahendustegevuse ning praegu maailmas üldvalitseva kapitalismi ehk turumajanduse nurgakiviks.

Äriks ehk teisisõnu majanduseks nimetatakse igasugust tegevust, mis on suunatud kasumi saamisele ehk siis oma ressursside võimalikult optimaalsele ja efektiivsele pruukimisele. Iga äritegevuse eesmärgiks on saada minimaalsete vahenditega maksimaalset kasumit ehk tulemit, teiste sõnadega üritada toimida võimalikult efektiivselt. Sellise äri mõiste alla mahub nii tootmine kui ka vahendamine. Tihti mõeldakse äri all ka ainult vahendamist, kuid kunagi ei saa tootmist vaadelda lahus vahendamisest ja vastupidi; seepärast on neid mõistlik käsitleda üheskoos. Suur osa meid ümbritsevast tehismaailmast seisabki koos just tänu edukale majandusele ehk äritegevusele: näiteks firmadevaheline konkurents edendab progressi, luues aluse järjest efektiivsemale tootmisele.

Industriaalühiskonnale kui praegu suuresti valitsevale elulaadile on omane tootmise tohutu kontsentreeritus - agraarühiskonnale iseloomulike väikeste käitiste asemel tekkisid sada kuni viiskümmend aastat tagasi järjest suuremad ja rohkem mehhaniseeritud ettevõtted. Kontsentreerumise "põhisüüdlane" oli järjest spetsialiseeruv ja mehhaniseeruv tööstus - enam ei teinud üks ja sama inimene või meeskond kogu toodet valmis algusest lõpuni, vaid selles oli tegevuses suur hulk inimesi. Nii paisusid ettevõtted järjest suuremaks, mille tulemusena kasvasid märgatavalt ka linnad. Tekkis ülimalt tsentraliseeritud ühiskond, mis koondus peamiselt linnadesse. Industriaalühiskonna tüüpiline suurettevõte on spetsialiseerunud kindlale tootele, mille erinevaid osi valmistavad küll erinevad tsehhid, kuid seda kõike juhib ja koordineerib üks juhtkond, kellel kogu tootmine on käe-jala juures.

Aja edenedes läksid väga paljud tooted materjalimahukuselt üle töömahukusele. Töömahukate toodete all mõeldakse selliseid kaupu, mis on oma suuruselt ja kaalult suhteliselt väikesed, kuid mille valmistamiseks on kulutatud palju tööjõudu, energiat ning muid ressursse. Seda tüüpi tooted on näiteks arvuti, telefon, käekell ja raadio - kõiki neid võib ilma suurema vaevata pihku võtta, kuid toote valmistakseks läheb vaja tohutu hulk projekteerijate ja monteerijate tööd. Vahel nimetatakse selliste toodetega seonduvat ka kõrgtehnoloogiaks. Näiteks taskuraadios on palju väikeseid osi, millest igaüks tuleb eraldi välja töötada ning tootmisse evitada. Lõpuks tuleb detailide hulga baasil projekteerida ja konstrueerida raadio ise ning see tootmisse juurutada. Kogu selle kompleksiga tegeleb suur hulk inimesi, kelle ühistööna toode - raadio - valmibki. Taoliste toodete korral säilub spetsialiseerumine, kuid kaob ära vajadus ainsa, suure ja ühtse tehase järele, mis valmistaks raadio kõiki detaile. Raadio igat üksikosa võib valmistada eraldi tehas, kusjuures raadio kui lõpptootja ülesandeks jääks see kõik vaid kokku panna.

Ainus argument, mis rääkis seni ja räägib osalt ka praegugi hajutatud tootmise kahjuks ja suurettevõtete kasuks, on tootmise lihtsam organiseerimine: kõik tsehhid on sel juhul kontorist kiviviske kaugusel ning side nende vahel on üpriski hõlpsalt organiseeritav. Piisab ju seiskuda vaid ühte detaili tootval ettevõttel, kui seiskub kogu tsükkel. Nii peavad kõik detailitootjad olema usaldusväärsed partnerid. Veelgi parem, kui nad on peaettevõtte enda filiaalid või tsehhid, sest läheduses asuval tsehhil on pilku parem peal hoida, kui kontrollida tootmist kauge maa tagant. Selline mentaliteet oli ja on industriaalühiskonnas üldvalitsev.

Kuid infoühiskonda siirdumisel kaotab see järjest enam oma tähtsust, sest infot saab järjest suuremas mahus ning väiksemate piiranguteta "liigutada" üle kogu maailma. Kas Su koostööpartner hakkab asuma paarikümne meetri kaugusel või tuhandetel kilomeetrite taga, ei mängi enam rolli. Peaasi, et ta täidab lepingutingimusi ning toote kui terviku valmistamine ei jää tema tarnimatajäetud detailide või tegematajäetud teenuste taha pidama.

Infoühiskonna tootmist iseloomustab eelkõige pisenemine ja detsentraliseerumine - firmad ja ettevõtted muutuvad paljus tagasi väikeseiks, nagu see oli iseloomulik agraarühiskonnale. Sama toote, mis paarkümmend aastat tagasi ja praegugi valmistas ühe suurfirma erinevad tsehhid või osakonnad, valmistab tulevikus ehk siis infoühiskonnas terve hulk väikefirmasid. Säiluvad ka suurfirmad, kuid nende funktsioon suuresti muutub - ta osakonnad hajuvad üle kogu maailma ja saavad autonoomseiks üksusiks, kelle toodang pole üksteisega sageli üldse seotud. Neist igaüks on spetsialiseerunud kindlale valdkonnale ja teeb maailma ülejäänud ettevõtetega koostööd. Just info operatiivne vahetamine erinevate firmade vahel lubab kontsentreeritud suurtööstuse asendada paindlike väiketootjatega, kes on omavahel pidevas kontaktis. Samas säilub spetsialiseerumine, millel on aja kulgedes tendents isegi süveneda. Infokiirtee olemasolul pole vahet, kas koordineeritakse ühe tehase erinevate tsehhide või maailma eri paigus töötavaid väikeettevõtete tegevust.

Väikeettevõtete või autonoomsete filiaalide kasuks räägib veel teinegi asjaolu. Nimelt on iga suufirma oma olemuselt suhteliselt kohmakas struktuur, mille ümberorienteerumine ühelt tootelt teisele on suhteliselt mahukas ja keeruline protseduur. Klassikalise suurfirma ülesehitus on reeglina orienteeritud ju mingi kindla toote või siis tooteliigi valmistamisele. Kui seda toodet aga maailmaturul enam ei vajata ja tootmises tuleb kiiresti ümber orienteeruda, võib väga kergesti järgneda pankrot. Väikefirma või autonoomseiks üksusiks jagatud suurfirma on tavaliselt aga suhteliselt paindlik ning suudab üsna kiiresti ümber organiseeruda. Kui ka väikefirma toodangut tõesti enam ei vajata, võib selle ilma suuremate komplikatsioonideta sageli ka likvideerida, misjärel ta töötajad leiavad uued tööotsad. Väikefirma likvideerimine on ju palju valutum kui suure firma tegevuse lõpetamine, sest töö kaotab korraga palju vähem inimesi! Mida aeg edasi, seda suuremat rolli hakkab mängima oskus kiiresti ja paindlikult ümber orienteeruda. Kui vanasti töötas äsjavalminud tehas muutusteta aastakümneid, siis praegu ja eriti tulevikus peab ta olema pidevas uuenemises. Hetkel tootmisse evitatu on viie kuni kümne aasta pärast lootusetult vananenud!

Muidugi jäävad alles ka suurtehased, kuid seda hoopis väiksemal määral kui praegu. Materjalimahuka tootmise - näiteks masinatehased, maavarade kaevandamise, raua sulatamise ja muu taolise - saab suures osas ära mehhaniseerida ja automatiseerida, et need vajavad tulevikus praegusest palju vähem töökäsi. See ähmastab ka suurfirma kui mõistet kui sellist - järjest enam materjali- ja energiamahukat tootmist evivaid ettevõtteid, kes varem andsid tööd väga paljudele inimestele, saavad hakkama vaid käputäie töölistega. Inimese pärisosaks jääb suurelt osalt vaimne ja intellekti nõudev töö.

Tulevikku vaatava ning infoühiskonnale suunatud mentaliteedi ja vaikselt hääbuva ületsentraliseerituse piltlikuks kontrastiks on Eestis paiknenud Nõukogude Liidu sõjatehased ning viimaseil aastail loodud uued ja paindlikud väikeettevõtted. Nõukogude Liidu sõjatehased olid tüüpilised industriaalühiskonna tööstusettevõtted, kus pea kõike tehti muust maailmast autonoomselt ja eraldatult, omaette "riik riigis". Tihti valmistasid eri ministeeriumidele kuuluvad tehased pea samu tooteidki, tegemata üksteisega aga vähimalgi määral koostööd. Ajajärgul, mil Eesti on saanud end näidata iseseisva riigina, on taolised gigantmonstrumid suures osas hääbunud ja kokku kuivanud, väikeettevõtted on aga tohutu kiirusega kasvanud. Seega on võitjaks jäänud konkurentsitult uus.

Infoühiskonnas tasub igal firmal valmistada ainult neid tooteid või osutada neid teenuseid, milles ta on kogu maailmas konkurentsivõimeline ehk teisisõnu suudab läbi ajada sama odavalt või isegi odavamalt kui teised ta konkurendid, tagades sealjuures sama kvaliteedi. Vaba ja piiramatu konkurents, mida on kapitalismile aluse pannud majandusteooriad vaadanud senini peamiselt teoreetilise mõistena, on ka praktikas järjest enam tegelikkuseks saamas. Seda põhjusel, et geograafilised kaugused hakkavad tulevikus suures osas ära kaduma. Eriti kehtib see nende toodete ja teenuste kohta, mida saab esitada digitaalinfona, laienedes aga ka muudele töömahukatele toodetele. Mõnevõrra vähem ja tagasihoidlikumaid muutusi peaks see kaasa tooma materjalimahukate ja kiiresti riknevate toodete puhul. Näiteks piima ja leiba ei vea reeglina sadade ja tuhandete kilomeetrite kaugusele, vaid see tuleb turustada ikka kohapeal. Samuti ei tasu kaugele vedada mahukaid ehitusmaterjale: tsementi, telliskive, liiva ja muud taolist. Kuid sellised tooted ja teenused jäävad aja möödudes järjest enam vähemusse, sest meid ümbritsevad esemed lähevad järjest keerukamaks ja nende valmistamine töömahukamaks.

Lisaks pisenemisele kaob infoühiskonnas ära veel üks industriaalühiskonna tekitatu - nimelt ühetüübiline masstootmine selle sõna otseses tähenduses. Tööstusrevolutsioon, mis tekitas masinad ja hiigeltehased, tekitas ka vooluliinid, kus pannakse kokku üksteisega peensusteni sarnanevaid tooteid: autosid, raadioid, lampe ja muud taolist. Igal töölisel on selle juures jäänud täita vaid kindel operatsioon, mida ta kordab tööpäeva jooksul sadu ja sageli ja tuhandeid kordi. Vooluliinilt tulnud, rändab toode hiigellattu, kust seda pisitasa siis hulgimüüjatele edasi toimetatakse. Taoline tootmiskorraldus oli maailmas veel alles hiljaaegu üldvalitsev.

Masstoodangul on üks hea omadus - kerge valmistatavus - kuid ta ei pruugi olla sugugi kõikidele inimestele ühtemoodi meele järgi. Iga inimene hindab sama eseme juures erinevaid omadusi, just selliseid, mida ta enda jaoks oluliseks peab. Keskmine masstoode arvestab aga keskmise inimese, mitte iga üksikinimese arvamusega!

Võtame näiteks auto: üks klient tahab saada punast autot tavalise raadio, nahkistmete ning automaakastiga, teise kliendi ideaaliks on aga sinine auto laserplaadimängija, manuaalkasti ning sametsisuga. Industriaalühiskonnale omased vooluliinid ei võimalda aga selliseid autosid kokku panna, sest neil puudub piisav paindlikkus: kui ühel päeval tehakse siniseid autosid, siis valmistatakse neid palju; kui autodele pannakse automaatkast, siis valmistatakse samuti terve partii autosid ja nii edasi.

Infoühiskonnas hakkab iga vooluliini juhtima aga protsessor ehk arvutustehnika. See võimaldab lisaks rutiinsete liigutuste automatiseerimisele aga palju enamat: ta hakkab juhtima tootmisprotsessi tervikuna, näiteks üksikosade tootmist, siirdamist tsehhide vahel ning lõpuks ka kokkupanekut ühisel automaatliinil. See suurendab tootmise paindlikkust, lubades tootmisprotsessi ühelt tootelt teisele hõlpsalt ja käigu pealt ümber orienteerida. Nii saab ühel ja samal automaatliinil panna kokku üksteisest veidi erinevaid tooteid - näiteks varustada mõned autod nahkistmetega, teised aga samas sametistmetega.

Informatiseeritud ja robotiseeritud tehased ehk tänaste vooluliinide järglased võimaldavad valmistada tooteid, millest igaüks pannakse teatud standardosi valides kokku konkreetse kliendi soovide kohaselt. Nii saab iga klient just ihaldatu omanikuks, mitte ei määrita talle kaela keskmisele inimesele mõeldut. Klassikaline vooluliin seda ei luba, sest seal tuleb toote muutmiseks kogu tootmisprotsess ümber organiseerida. Taoline ümberkorraldamine on aga väga aeganõudev ja mahukas, sest kogu süsteem sisaldab tohutu hulga inimesi, keda kõiki tuleb informeerida, millal millist toodet kokku pannakse. Komplekssel arvutijuhtimisel oleva automaatliini ümberorganiseerimine on tavaliselt aga väga lihtne, kuna info liigub seal pea hetkeliselt!

Seda võtet saab pruukida väga paljude toodete puhul. Kui inimene teab oma keha mõõtusid, saab ta õmblusfirmadelt suurima vaevata tellida moodsalõikelise ülikonna või kostüümi. Selleks edastab ta oma keha mõõdud õmblusfirmasse, misjärel saab ta vastu talle täpselt sobiva eseme! Tulemus pole enam klassikaline masstoode, vaid konkreetse inimese järgi valmistatu - arvuti konstrueerib tegumoest ja mõõtudest lähtudes konkreetsed lõiked, misjärel riideese informatiseeritud automaatliinil valmis tehakse. Selline rõivaese on sama hea kui rätsepa valmistatu - ka rätsep mõõdab kliendi üle ja joonistab nende abil lõiked konkreetset tegumoodi arvestades. Teisisõnu on rätsepa rutiinne vaimne töö usaldatud lihtsalt arvutite hooleks…

Taoline võte tõstab taas au sisse "vana hea" individuaaltootmise. Infoühiskonnas taastub agraarühiskonnale omane individuaaltootmine, kuid seda märksa uuemal ja tehniliselt täiuslikumal tasemel. Alles jääb industriaalühiskonnale omane mehhaniseeritus ja spetsialiseerumine, kuid sellele lisandub paindlikkust lubav informatiseerimine. Infoühiskonnas võidukäiku alustavat individuaaltootmist võib kujukalt võrrelda laste mänguklotsidega - äravahetamiseni sarnastest üksikosadest saab kokku panna palju erinevaid lõpptooteid. Üksikosade -"ehituskivide" - tootmisel jäävad kehtima kõik masstootmise omadused, ajapikku veel märksa süvenedeski. Kuid nende kokkupanek tooteiks toimub vastavalt konkreetse kliendi erisoovidele.

Selline tootmiskorraldus teeb lõpu ka igasugustele vahendajatele - vaheladudele, hulgimüüjatele ja muule sarnasele. Tellib ju lõpptarbija temale sobiva toote otse tootjalt ja vastavalt erisoovidele! On toode valminud, saadetakse ta koheselt kliendile ära, sest firma prestiiz nõuab klientide tellimuste võimalikult kiiret täitmist. Tasapisi muutub ajalooks praegu üldlevinud süsteem, kus firma valmistab oma toodangu esialgu lattu, heas usus, et järgmisel päeval, järgmisel kuul ja järgmisel aastal ostetakse ta toodangut endises mahus. Seda hakkab asendama tootja ja tarbija vaheline otsekontakt, mis toimub reeglina infokiirtee vahendusel.

See kontakt hakkab arvatavasti välja nägema mingi interaktiivse arvutiprogrammi taolist, kus klient saab mugava dialoogsüsteemi abil konstrueerida talle sobiva toote - ülikonna, auto, arvuti või muu taolise - ise. On klient sobiva toote "kokku pannud", vormistatakse see kui tellimus ning ta saab tellitu teatud aja pärast kätte. Füüsiliselt tuleb seega kohale tuua ainult toode, kõik muu saab "joonde ajada" infokiirtee vahendusel.

Selline interaktiivne tellimissüsteem pole kasulik mitte üksnes klientidele, vaid samavõrra ka firmadele. Iga firma tegevuses on ju erakordselt tähtis, et ta saaks teada võimalikult palju infot oma potentsiaalsete klientide kohta: kes nad on, kui palju neid on, kus nad asuvad ja nii edasi. Firma tahab ju teada, kas ja kui palju on ta toodete järgi edaspidi nõudlust, et planeerida oma tulevikku. Selleks on tänapäeval välja töötatud terved turu-uuringute süsteemid, mis on sageli väga keerukad ja mahukad. Kui aga kogu tellimine-ostmine toimub infokiirtee vahendusel, on kogu info klientide kohta koheselt kättesaadav! Veel enamgi - nähtavad on ka kõikide nende isikute andmed, kes on infokiirtee vahendusel firma toodete vastu huvi tundnud. Mida rohkemat veel tahta - kõikide potentsiaalsete klientide nimekiri on firma enda arvutis kättesaadav!

Ka tootmise mahtu pole kaugemas tulevikus vaja enam ebatäpsetele prognoosidele üles ehitada. Valmistatakse lihtsalt täpselt nii palju tooteid, kui palju on infokiirtee vahendusel tulnud konkreetseid tellimusi, ei enamat! See võimaldab firmal suure hulga vaimseid ressursse siirdada turu-uuringutelt hoopis firma paremale tutvustamisele ja reklaamimisele infokiirteel, mis tagab talle järjest suuremad läbilöögivõimalused kogu maailma piires.

Infoühiskonnas jäävad järjest harvemaks ka mitmesugustele teemadele pühendatud kokkusaamised - konverentsid, sümpoosiumid, messid ja muu taoline - kuhu selles osalejad sõidavad kohale sageli väga kaugelt. Selle kõige vahetavad tasapisi välja videokonverentsisüsteemid.

Videokonverentsi korral istub igaüks oma töökohal või kodus ning ta ees on kuvar, videokaamera ning mikrofon. Kogu räägitud jutt ning ka osaleja näopilt ilmub infokiirtee vahendusel hetkeliselt teiste videokonverentsis osalejate ekraanidele ja valjuhääldeisse. Nii saavad maailma eri paigus asuvad inimesed omavahel vestelda ning mitmesugustel teemadel arutleda. Lisaks häälele ja näopildile hakkavad samad süsteemid tõenäoliselt hõlpsalt edastama ka mitmesuguseid digitaaldokumente, näiteks esitatud väidete illustreerimiseks. Ka tavaaruteludel vahetatakse või jagatakse laiali tihti mitmesuguseid dokumente, millega kõik osavõtjad peavad tutvuma. Sellised paberdokumendid asenduvad siin lihtsalt digitaaldokumentidega, mille "laialijagamine" toimub infokiirtee vahendusel. Videokonverentsidel on tegeliku, näost-näkku kohtumise ees üks märgatav eelis - nad ei nõua pika maa tagant spetsiaalset kohaletulekut. Samas edastavad nad kogu selle info ja ka üldmiljöö, mida inimene saab tegelikul arutelul kusagil saalis või laua taga istudes.

Videokonverentsisüsteemid arvatakse arenevat tulevase infoühiskonna asise poole üheks pruugitavaimaks teenuseks. Juba praegu on mõned videokonverentsisüsteemi laadselt toimivad süsteemid kasutusel - näiteks suuremates firmades saab arutelusid läbi viia sisetelefonsüsteemi vahendusel, mis võimaldab kõik telefonid kõikidega korraga kokku ühendada. Videokonverentsisüsteemi võibki pidada eelkõige telefoniside edasiarenduseks, mida hakatakse suures osas pruukima selle asendajana. Väga paljudel juhtudel ei vestle seal mitte palju inimesi korraga, vaid ainult kaks inimest omavahel. Sellist süsteemi nimetatakse videotelefoniks ning ta on juba praegugi mõnel pool pruukimises. Ka praegune tavatelefon siirdub infoühiskonnas infokiirteele. Kas "helistamisel" edastatakse ainult heli või ka pilt; samuti seda, kas suhelda saavad ainult kaks inimest omavahel või ka suurem hulk hakkab sõltuma ainult kasutajast ning konkreetseist seadmeist.

Lisaks videokonverentsisüsteemide pruukimisele ning firmade pisenemisele hakkab infoühiskonnas tooni andma veel kolmaski tendents - kontoriruumide kokkukuivamine või sootuks kadumine. Kui vaimse tööga hõlmatud inimesed teevad oma töid infokiirtee vahendusel kodunt, siis pole kontoriruume ju enam vajagi. Milleks kulutada hulga raha, ehitades firmale korralikud bürooruumid, kui enamiku ajast seisavad need tühjalt! See on ju ilmne raiskamine! Infokiirtee võimaldab ju mitte üksnes tööd teha, vaid ka arutlusi ning videokonverentse pidada, kus suur hulk inimesi saab mitmete asjade üle koos arutada.

Praegu üldlevinud tava, kus igale ettevõtteregistris registreeritud firmale vastab mingi kindel aadress ja kindlad kontoriruumid koos ukse kõrvale naelutatud sildiga, hakkab tulevikus aegamisi muutuma. Muutmatuks jääb see firmadel, kus suur osa töötajaid jääb tööl käima nii, nagu nad teevad praegu; neil jääb alles nii kindel aadress kui ka kindlad ruumid, millele võib riputada nimesildi või muu reklaami. Kuid firmadel, kus suur osa või koguni kõik töötajad harrastavad kodus infokiirtee vahendusel töötamist, võivad kontoriruumid olla vägagi väikesed või puududa hoopiski. Väga väikeste kontoriruumide all võib mõelda näiteks ühte-kahte tuba, kus firma töötajad vahel koos käivad, juttu puhuvad ning mitmesuguseid olenguid ja tähtpäevi peavad. Ülejäänud tegevus toimub infokiirtee kaasabil kodunt.

Sellistel firmadel taandub füüsiline aadress teisejärguliseks või kaob sootuks. Mis jääb aga alles, on elektrooniline ehk digitaalaadress, mis määrab ära selle firma "asukoha" infokiirteel. See saab olema praeguse e-posti aadressi ja WWW lehekülgede aadressi (URL) järeltulija. Kõik soovijad saavad firmaga sellel aadressil kontakteeruda; taoline aadress hakkab lisaks reklaammaterjalidele figureerima arvatavasti ka ettevõtteregistris ning muudes ametlikes dokumentides.

On lahtine, kas kontoriruume mitte omavalt firmalt hakatakse tavaaadressi olemasolu ülepea üldse nõudmagi. Tõenäoliselt piisab sellise firma asukoha määramisest infokiirteel ning sidumisest teatud inimeste ja teiste firmadega kui firma loojate ning omanikega. Kui aadressina esitada ühe asutajaliikme kodune aadress, kuhu firma kliendid pole niikuinii oodatud, pole sellest mingit otsest kasu. Ka läheks see mõningasse vastuollu isikuandmete kaitse seadusega, mille kohaselt ei ole inimene kohustatud oma kodust aadressi kõigile avalikustama. Piisab täiesti, kui taolisse firmasse saab saata kirju ja helistada, see tähendab muidugi saata e-kirju ja suhelda infokiirteel põhineva kommunikaatoriga, mis vahendab ainult heli või nii heli kui ka pilti…

Infoühiskonda siirdumine toob kaasa märgatavaid muudatusi ka äris ja vahendamises. Äri seisneb suuresti kahe inimese või firma - ostja ja müüja; tootja ja tarbija; teenuse pakkuja ning selle kasutaja - kokkuviimises. Praegu kasutatakse selleks suures osas reklaami ning müügiagentide abi. Turumajanduslik ehk kapitalistlik maailm on ehitatud sellele, et teenuse pakkuja peab reeglina nägema suuremat vaeva, kui teenuse otsija. Pakkumisi on (maailma)turul tavaliselt palju ning neile veel ühte lisada on tihti vägagi riskantne. Kui maailmas leidub firma, kes pakub sama kaupa või teenust Sinu firmast odavamalt või kvaliteetsemalt, siis on küllalt tõenäoline, et Sinu kui äsjaüritaja pakutule ei leidu kliente ning firmat võib ähvardada pankrot. Juba praegu, enne infoühiskonna põhimõtete sügavamat juurdumist, on tekkinud kogu maailma haarav konkurentsiturg, seda eriti töömahukate toodete osas. Nii hinnatakse igal pool maailmas SONY audio-videotehnikat, IBMi arvuteid, Mercedese sõidu- ja veoautosid ja nii edasi. Selline globaliseerumise tendents järjest süveneb.

Kui ühel tootjal või teenuse pakkujal on suur, pea kogu maailma hõlmav turg, vajab ta toode tutvustamist ehk vahendamist, et info pakutava kohta jõuaks potentsiaalsete klientideni. Selleks kasutatakse praegu ehk küpses industriaalühiskonnas mitmesugust tüüpi vahendajaid - müügimehi, varustajaid ja turustajaid. Iga toode jõuab tootjalt tarbijale tänapäeval reeglina mitme taolise vahendaja kaudu: väljudes tehaseväravast, läbib ta mitmeid hulgiladusid ja veofirmasid, enne kui ta jõuab lõppkasutajani. Esiteks teeb see kauba liikumise väga keerukaks ja aeglaseks, teiseks aga kergitab lõpptarbija jaoks üsna märgatavalt hinda juurde. Mitte ükski hulgiladu ega vahendaja ei tee oma tööd ju tasuta! Ega muidu ei maksa piim Eestis otse talumeeste käest ostetuna neli-viis korda vähem kui poes, pakendatud kujul.

Kogu selline vahendustegevus siirdub tulevikus varem või hiljem infokiirteele, kus kõiki soove ja pakkumisi hoitakse standardsel digitaalkujul ja neis saab orienteeruda mitmesuguste otsisüsteemide abil. See võimaldab pääseda hetkeliselt ligi kõikidele võimalikele soovidele ja pakkumistele, mida erinevad isikud ja firmad on maailma eri paigus välja käinud. Neid saab olema märgatavalt rohkem, kui ajalehtedes, erialamessidel ja praeguses massimeediumis avaldatuid, tihti tuhandeid ja miljoneid. Neis pole vaja aga orienteeruda käsitsi, vaid selle võib usaldada infokiirteel töötavatele otsisüsteemidele. Selliste otsisüsteemide kasutamine saab olema võrreldamatult mugavam, kui helistada läbi või saada muul teel teada kõikide erinevate firmade pakkumised üle kogu maailma ning võrrelda neid siis omavahel! Otsisüsteem teeb seda ise ja automaatselt, sest see on rutiinne vaimne töö, mida saab ja mis tulebki infoühiskonnas automatiseerida.

Kui mingi kauplus tahab tulevikus leida soodsaima hinnaga kaupa või mõni ettevõte oma toodangule turgu või toorainet, siis ta avab mõne infokiirteel asuva ärilise eesmärgiga otsisüsteemi. Dialoog sellise otsisüsteemiga saab toimuma väga mugavas ja inimsõbralikus vormis, kus iga klient saab paindlikult muuta kõiki soovi puudutavaid parameetreid ning vaadata, kui palju olemasolevaid pakkumisi ta konkreetsele soovile vastab. Seda võib võrrelda vestlusega kliendi ja kauplusemüüja vahel, kus viimane püüab esimesele anda asjatundlikke seletusi kõikide kaupluses müügil olevate kaupade kohta ja klient täpsustab soovitut järk-järgult. Nii saab minuti-paarise klaviatuuril tippimise või intelligentse agendiga rääkimise järel teada kõik selliste jalgrataste pakkumised, mis ei maksa üle kahe tuhande krooni või siis kõik automarkide müügipakkumised, mis ei võta saja kilomeetri peale rohkem kui viis liitrit kütust. Taolise süsteemi eelkäijaks võib mingil määral pidada infotelefone - näiteks Ekspress Hotline'i - kus saab firma nime või tegevusala järgi otsida firma andmeid. Infokiirteel ehk Interneti järeltulijas saab seda teha aga märksa mugavamalt ja kiiremini.

Praegune traditsiooniline vahendaja, kes otsib välja mingi teenuse või kauba ostja ja müüja ning viib nad omavahel kokku, muutub suures osas ajalooks. Selliseid vahendajaid pole lihtsalt enam vaja, sest sama töö teeb ära automaatne otsisüsteem. Miks jätta osa raha vahendajale, kui saab hakkama ka ilma! Ka ärialaste otsisüsteemide kasutamine hakkab maksma teatud summa, kuid see summa on märgatavalt väiksem, kui kulub professionaalse müügiagendi palkamisele. Inimese töötasu saab reeglina olema kõrgem, kui mingite andmete ja programmide hooldamine infokiirteel. Taoliste otsisüsteemide vahendusel saab infot potentsiaalse äripartneri kohta ka palju hõlpsamalt kui müügiagentide kaudu. Hetkel üldlevinud süsteem, kus suur hulk raha läheb vahendajate taskusse, muutub infoühiskonnas vaikselt ajalooks.

Tegelikult ei kao müügiagendid ja ärimehed küll päris olematuks, vaid nende funktsioon lihtsalt muutub. Infokiirteel paiknevad vajalikud otsisüsteemid ehk "virtuaalsed digitaalärimehed" ei teki ju hetkeliselt ega iseenesest, vaid need tuleb luua. Sellega arvutid ega ka muud automatiseeritud süsteemid omapäi hakkama ei saa, siin tuleb kasutada inimesi. Ühe taolise otsisüsteemi konstrueerimine ja rakendusse evitamine on tohutu töö, kuhu tuleb kaasata nii programmeerijaid, majandusspetsialiste, psühholooge, kujundajaid ning hulga muude elualade inimesi. Kõiki neid võib ülekantud tähenduses nimetada vahendusega tegelejateks, kuigi nende funktsioonid erinevad kaasajal äri alal tegutsejate omadest pea tundmatuseni.

Mõned inimesed jäävad tõenäoliselt tegelema aga ka traditsioonilise vahendustegevusega, seda täielikult automatiseerida pole vast võimalik. Kuid ka see tegevus hakkab suurelt osalt järjest rohkem põhinema infokiirteel. Infoühiskonnas ei hakka ärimees enam külastama kõiki potentsiaalseid kliente ja neid omavahel kokku viima. Ta võtab nendega ühendust infokiirtee vahendusel, nii nagu praegu kasutab ta selleks telefoni abi. Arvatavasti kaob kaugemas tulevikus ka telefon kui eraldi seade ära.

Kokkuvõtteks võib seega mainida: neil firmadel, kes oskavad paremini orienteeruda infokiirteele üles pandud tohutus infohulgas, on tulevikus läbilöömiseks märksa suuremad šansid. Kes end selles valdkonnas koduselt aga ei tunne, peavad hakkama maksma suuri summasid vastavate inimeste palkamiseks või riskima sellega, et nende teenuseid või kaupu lakatakse ostmast.

Nii, nagu praegu konkureerivad turul mitmed hulgimüügi- ja vahendusfirmad, hakkavad tulevikus konkureerima mitmed ärialased otsisüsteemid. Taolisi süsteeme hakkab kindlasti infokiirteel olema mitu, sest igaüks võib sinna lisada ju oma süsteemi. Seega ei hakka ärialased otsisüsteemid mitte ainult konkurentsi ja valikut võimaldama, vaid ka ise konkureerima. Arvatavasti jääb maailmas prevaleerima üks või paar sellist üldist süsteemi, nii nagu praegu on Internetis mõni üldtunnustatult heaks peetav universaalne otsisüsteem. Kaupu ja teenuseid on aga erinevaid ning neist paljude vahendamine esitab programmi koostajale mitmeid eritingimusi. Seega peab paarile üldisele süsteemile lisanduma veel hulk spetsialiseeritud digitaalseid vahendussüsteeme ehk "digitaalärimehi", millest igaüks tegeleb kindlat liiki kaupade või teenustega. Kas need saavad olema autonoomsed või suurte, globaalsete otsisüsteemidega ühendatud, on raske ennustada.

Tegelikult pole sellel ka tähtsust, sest kõik infokiirtee vahendusel pakutavad teenused saab omavahel nii või teisiti ühendada, nagu praegu saab üks WWW lehekülg viidata kõikidele teistele WWW lehekülgedele üle kogu maailma. Seepärast ei saagi kindlaks määrata selget piiri, kust alates pole tegemist enam ühe, vaid mitme süsteemiga. Niikuinii moodustab kogu infokiirteel pakutav ühe tohutu ning ülemaailmse hajussüsteemi.

Kõik see teeb firmade eksistentsi ja elutegevuse praegusest märgatavalt lihtsamaks ja mugavamaks. Igasuguse info saab kätte infokiirteelt ja digitaalinfona esitatava lõpptulemust ehk toodet saab selle vahendusel ka edastada. Jääb üle vaid kõigi pakutavaga kursis olla ehk tohutuid võimalusi ära kasutada! Nii, nagu praegu ei saa ükski firma eksisteerida ilma telefonisideta ja pangaarveta, ei saa ta tulevikus eksisteerida ka ilma infokiirteeta ehk täpsemini infokiirteel esindamata. Infokiirtee ei tunne aga geograafilisi piire, seega muutub majandus senisest veel rohkem ülemaailmsemaks, seda eriti vaimse töö ehk infotöötluse alal.

Senini keskendusime peamiselt firmadele ja nende funktsioonide muutumisele. Kuidas muudab infoühiskond aga inimeste töötamist neist firmades? Töötamisest võrgu vahendusel kui kardinaalsest uuendusest oli eelmises peatükis juba juttu. Ei olnud aga juttu sellest, millised hakkavad olema töötajate suhted firmadega, kus nad töötavad. Kui inimene töötab võrgu vahendusel kodus, ei saa need suhted jääda praeguseiks juba seepärast, et tööaega - tööl olemist kui sellist, sisekorra tingimusi ja nii edasi - ei saa enam endiselt käsitleda, sest seda lihtsalt enam pole! Kodus töötaja tööd saab mõõta ainult saavutatud tulemuste, mitte kunagi aga kulutatud aja järgi.

Kõigepealt tuleb teha selgeks, mis on üldse kusagil töötamine või kellelegi mingi töö tegemine. Töötamise juures on peatähtis inimese tööjõud ehk teisisõnu see, mida inimene oskab ja suudab teha. Tööjõud on aga samasugune ostetav ja müüdav kaup nagu piim, auto, rongipilet, maja või muu sarnane. Kui me käime mingis firmas tööl, siis me müüme firmale oma tööjõudu, mille eest saame tasu palga näol. Kui meie töö on kõrge kvalifikatsiooniga ja eriala nõutud, saame me arvatavasti märgatavalt rohkem palka, kui lihttöö korral. Nagu iga kauba hinna, määrab ka tööjõu hinna turul valitsev nõudmise ja pakkumise vahekord.

Kuid kauba ning tööjõu ostu-müügi vahel valitseb praeguses ühiskonnas oluline vahe. Kui me ostame poest ühel päeval näiteks saia, ei pruugi me seda teha edaspidi regulaarselt - kui meile sai ei maitsenud, võib sellist marki saia ostmine jääda meil elus üldse viimaseks. Kui me aga töötame kusagil firmas, siis on meil tavaliselt kohustus käia seal tööl regulaarselt, kindlatel aegadel. Eraisikul on firmadega sõlmitud tavaliselt tööleping, mitte töövõtuleping. Nende vahe seisneb selles, et esimene on tavaliselt pikem ja tähtajatu leping, mille alusel inimene käib regulaarselt tööl, teine aga kindlapiiriline ja konkreetne leping, mis seondub tavaliselt ühe kindla tööga ehk projektiga.

Tavaliselt me käime firmas tööl, mitte ei tee sellele konkreetseid töid. Näiteks saia ostmise puhul on üsnagi naeruväärne selline leping, milles me ohustume iga päev ostma sama marki saia ning teatama pikema aja peale ette, kui me seda enam teha ei kavatse. Ka praegu on olemas küll mitmeid vabakutselisi inimesi, kel kindlat töökohta pole, kuid need inimesed on palgatöö tegijatega selges vähemuses. Eelkõige pruugivad sellist eluviisi kirjanikud, muusikud, heliloojad ja muud loomeinimesed. Muude tegevusalade korral vaadatakse sellele tihti teatud eelarvamusega. Näiteks praegugi ei vaadata Eestis selle peale eriti hästi, kui inimesel pole kindlat töökohta, vaid ta on hõlmatud hulga lühiajaliste tööotstega. "Arenenud sotsialismi" juhutööde ja "turuvarblaste" ellu- ning töössesuhtumine on sinna jätnud tugeva pitseri. Taoline eluviis ei pruugi olla hoopiski põhjustatud sellest, et inimese eluviisid - näiteks viinalembus - ei võimalda tal töödistsipliini ning seega ka kindlat kohta pidada. Tänapäeva elu muutub lihtsalt nii tormiliselt, et töökohad tekivad ja kaovad väga suure kiirusega. Stabiilne, kindel eluviis, mis oli omane agraarühiskonnale ja osalt ka industriaalühiskonnale, on suures osas asendunud liikuva, "rahutu" ja hüpleva eluviisiga. Seepärast on ka stabiilsed ja kindlad töökohad, mis omal ajal kestsid terve inimpõlve ja enamgi, muutumas üha rohkem ajalooks.

Infoühiskonnas saab tavaline olema see, et vaimset tööd tegev inimene ei tööta põhikohaga mitte kusagil, kuid ta on seotud ühe või mitme konkreetse tööga ehk projektiga. Neil kõigil on aga kindel algus ja lõpp, mis on tavaliselt kindlalt paika pandud, nagu tehtava töö mahtki. See tähendab, et taolist eluviisi praktiseeriv inimene ei saa jääda kunagi loorbereile puhkama, vaid peab eelmise projekti lõppemisel leidma alati järgmise projekti ehk töö, millega end siduda. Kui inimesel on oma erialal piisav kvalifikatsioon ja tuntus, pole tal infokiirtee vahendusel uue projekti leidmisega arvatavasti suuri probleeme. Vastasel korral võib teda aga kummitada suur tööpuudus.

Kui palju inimene selliseid projekte ehk tegevusi enda peale võtab, on ta enda asi, sest igaüks teab oma sobivaimat töökoormust ise kõige paremini. Teatud perioodidel võib inimene üldse puhata ehk teisisõnu mitte tegeleda ühegi konkreetse projektiga. Ka seda aega ehk puhkust peab vahetevahel kuigipalju olema, sest vastasel korral võib inimene lihtsalt end üle töötada. Nimetatud tööstiili juures ei saa aastasest korralisest puhkusest muidugi rääkida, puhkuse pikkus, sagedus ja iseloom sõltub konkreetsest töödest ja suures osas ka vabast tahtest.

Tegelikult muutub infoühiskonnas piir tööl käimise ehk töö tegemise vahel suhteliselt hägusaks ehk raskesti määratavaks. Järjest enam tekib töökohti, kus ajaline kohalolek pole tähtis, peaasi, et vajalikud tööd on tähtajaks ära tehtud. Kuidas niisugune töö on vormistatud, kas töölepinguna või töövõtulepinguna, on suuresti maitse küsimus. Seda tava rakendatakse mitmes kohas juba ka nüüd. Siit tulenevad ka need poole või veerandi kohaga tööle vormistamised, mis praegu on vähemalt Eestis saanud vägagi tavaliseks. Selline osakoormusega töötaja on seotud tavaliselt kindla projektiga, kusjuures pole ka haruldus, et konkreetse projekti lõppemisega lõpevad ka inimese suhted selle asutusega. Infoühiskonnas hakkab see tendents veelgi süvenema.

Firmade tegevuslaadi muutumine ning info järjest suurem esindatus infokiirteel kaotab suures osas ka tollipiirid. Ei tule unustada, et infoühiskonnas pole kaup enam ainuüksi mingid esemed, vaid järjest rohkem ka info. Infoühiskonna üks olulisi tunnuseid ongi info muutumine kaubaks. Aga info liikumist üle riigi- ja tollipiiride ei takista mingi seadusega! Seda võib sunnivahendeiga küll teha, kuid see ei tähenda ei rohkemat ega vähemat kui mingi piirkonna kapseldumist kogu moodsast tehnoloogiast ja uutest ideedest ning paratamatut muutumist kogu maailma ääremaaks.

Infokiirteele on riigi- ja tollipiiride ületuspaikadesse võimatu ehitada selliseid lüüse ehk tulemüüre, mis lasevad osa liiki infot läbi ja osa mitte. Info liikumist võib infoühiskonnas küll piirata, kuid mitte iial selle sisu järgi!. Tagades vaba läbipääsu näiteks ainult elektronpostile, võib selle kaudu edastada siiski igat liiki digitaalinfot. Ei maksa unustada, et šifreeritud ja signeeritud digitaalinfo sisu, nagu ka selle liiki, teavad ainult asjaosalised; asjasse pühendamata isikud näevad vaid korratuna tunduvaid bitikogumikke.

Seepärast tuleks arvestada, et vaimsete tööde osas, mille tulemit saab esitada digitaalinfona, hakkab majandus senisest veelgi internatsionaliseeruma ehk kogu maailma tasemel ühtlustuma. Mitte keegi ei saa keelata palkamast vaimse töö tegijaid ükskõik kust maailma osast, sest töö tulemus - info - liigub üle tollipiiride vabalt. Praktikas tähendab see seda, et otsides näiteks raamatu küljendajat, kujundajat või millegi projekteerijat, saavad sellele tööotsale võrdsetel alustel konkureerida kõik soovijad üle kogu maailma, olenevata asukohast ning kodakondsusest! Sõelale jäävad need, kes teevad sama töö odavamalt ning kvaliteetsemalt.

Nii loob infoühiskond ideaalsed eeldused senisest ühtsema ning homogeensema maailma tekkeks, seda nii isiklikes kui ka ärisuhetes. Ainsad tegurid, mis võivad seda ühtlast pilti kirevamaks ja mitmekesisemaks teha, on eri piirkondade riigikord, samuti looduslikud ning kultuurilised erinevused.

Järgmine peatükk

Copyright © 1997 Valdo Praust
Kopeerimine ja materjalide kasutamine ilma autori nõusolekuta keelatud