Eelmine peatükk
Pealehele

Seni käsitlesime suures osas vaid tehnoloogiat - arvuteid, võrke ja muud taolist. Vaatlesime, kuidas arenesid info hoidmis- ja edastusviisid alates aegade hallist hämarusist kuni arvuti tekkimiseni. Seejärel peatusime arvutite arengul alates mehaanilisist masinaist kuni keerukate ja miniatuursete "digitaalajudeni", mis on omavahel ühendatud imepeente, aga võimsate võrkudega. Lõpetasime konstateerimisega, et tulevikus ühendatakse kõik taoline ülemaailmse võrguga ehk infokiirteega, mis "liigutab" kogu maailma teadmisi.

Arvutid ja võrk on omapäi aga vaid hulk tehnikat ja elektroonikat - elutut "kola" - ei enamat. Peatähtis on inimene, kelle hüvanguks on kogu see lai sortiment tehnoloogiaid ja seadmeid loodud. Iga arvuti või arvutisüsteem peab suhtlema inimesega või olema seotud tegevusega, mis toob inimesele otsest või kaudset kasu. Ja arvutid teevadki inimese elu palju kergemaks!

Heidame põgusa pilgu keskmise inimese igapäevaellu. Hommikul ärkame tavaliselt kuue-seitsme paiku, misjärel veidi einestame, joome kohvi ning vahel loeme läbi ka juba laekunud ajalehed. Seejärel ruttame tööle, kus oleme tunnise lõunavaheajaga tavaliselt kella kaheksast viieni. Kaasajal asub paljudel inimestel töökoht elukohast suhteliselt kaugel ning sinna tuleb sõita tihti ühissõidukeil või oma autoga. Lõunapausi ajal külastame tavaliselt sööklat või restorani, misjärel töötame õhtuni. Pärast tööd käime tavaliselt mitmesuguseid asju ajamas: näiteks kauplustes sisseoste tegemas, kommunaalmakse maksmas ja muud taolist. Seejärel naaseme koju, kus sööme õhtust. Edasine ehk vaba aeg kulub arvukaile hobidele: teleri vaatamisele, raamatute lugemisele, kino, teatri või mõne muu meelelahutusasutuse külastamisele ja nii edasi.

Nii kordub see päevast päeva ja aastast aastasse. Sellesse rutiini toovad veidi vaheldust vaid tööst vabad päevad ning puhkus. Laupäeviti ja pühapäeviti käime teineteisel külas ja teeme pikemaid reise, samuti suuremaid sisseoste. Sama teeme ka korralise puhkuse ajal; selle sisse mahub tavaliselt üks pikem puhkusereis, mille sooritame vastavalt võimalusile kas Eesti piires või siis välismaal.

Tänapäeva ehk industriaalühiskonna elulaadi iseloomustab lisaks ajalisele ettemääratusele ka kodude muutumine vaid magalaiks. Enamikel inimestel on töökoht elukohast lahutatud ning neid eraldab tihti mitmeid, sageli aga ka mitmekümneid kilomeetreid. Ka suur osa vaba aega veedetakse perest ja kodunt väljaspool - kinodes, teatreis, kohvikuis, sõpradel külas ja nii edasi. Nii viibitakse kodus, oma pere keskel sageli vaid öösel magades, kui sedagi! See tendents juurdub juba varajasest lapseeast - üsna väikesed lapsed saadetakse lastesõime, sealt edasi aga lasteaeda ja kooli. Nad võiksid ju koju jääda, kuid pole ju kedagi, kes nende järele valvaks, vanemad on päeval ju tööl!

Ometi pole meie elustiil olnud selline aastasadu ja -tuhandeid. Minuti täpsusega planeeritud elutegevus, samuti kindlas (suures) asutuses tööl käimine kui selline pärinevad suuresti vaid kõige rohkem sajandi tagusest ajast, kui senine talupoeglik elulaad asendus suures osas palgatööga. Praegu üldlevinud elulaad tekkis koos tööstusega ning on suuresti tööstusrevolutsiooni vili, nagu ka kindla kella järgi tehtav palgatöö, suurettevõtted, paljude korteritega üürimajad, suurlinnad ja muu taoline.

Agraarühiskonna elulaad oli hoopiski perekesksem. Enamik inimesi oli tegevuses põllumajandusega, kusjuures haritav põllulapp asus reeglina oma kodu lähedal. Seda võis harida pea igal ajal, mil ilm seda lubas ning see polnud ka kindlate ajaliste piirangutega reguleeritud. Ka inimesed, kes tegelesid käsitöö ehk millegi valmistamisega, elasid põhimõtteliselt sarnast elu. Tollased ettevõtted olid tavaliselt väga väikesed, kus leidis rakendust vaid käputäis inimesi. Neis või nende lähikonnas ka elati; ranget vahet töö ja vaba aja vahel ei tehtud.

Ka pikad reisid olid tollal üsnagi haruldased, eriti tavainimeste seas. Ega muidu ei peetud 17. sajandil Eesti kaudu Venemaal ja Pärsias käinud Adam Oleariust väga paljunäinud ja suureks rännumeheks, kuigi ta sooritas oma elus Pärsiasse vaid ühe reisi. Selle reisi muljete avaldamisest trükis aga piisas, et tollal väga kuulsaks saada! Kogu selle idüllilise ja vaikse elu "rikkus ära" tööstusrevolutsioon, mille tulemit me praegu endi ümber näha võime. Lisaks positiivsele ehk tootmise efektiivsuse tõusule lisandus ka palju negatiivset - elu kiiremaks ning närvilisemaks muutumine ning järjest suurem kontsentreerumine linnadesse.

Mida toob selles valdkonnas tulevik ehk siirdumine infoühiskonda? Kõik inimese reisid ehk kodunt väljapoole liikumised võib jagada laias laastus kolme valdkonda: info teisaldamine, esemete ehk kaupade transportimine ning turism.

Neist esimese ehk info teisaldamise valdkonna alla käivad kõik asjaajamised, organiseerimised ning muu selline tegevus, kus liigub põhiliselt info, mitte aga füüsilised esemed. Siia alla mahub ka koolituse ja õppimisega seonduv, mitmesuguste dokumentide hankimine, valmistamine ja "liigutamine", poodide külastamine kauba ja hindade teadasaamise eesmärgil, töökoosolekud ja -nõupidamised ning muu taoline. Ka kogu vaimne töö kuulub siia alla; seda küll juhul, kui selle tulemuse saab viia universaalsele digitaalkujule. Taolised tööd on näiteks programmeerimine, andmetöötlus, millegi kujundamine või küljendamine, projekteerimine, artiklite kirjutamine massimeediumile ja nii edasi.

Mainituist teise valdkonda võib paigutada kõik sellise, kus mingeid esemeid on vaja ühest kohast teise teisaldada või siis kusagile ise kohale minna. Siia lahterdub kauplustes sisseostude tegemine, sõpradel külas käimine, samuti sellised töökohad, milles tehtava töö tulemit ei saa universaalsel digitaalkujul esitada. Sellised on kõik traditsioonilised tööd, kus valmistatakse või teisaldatakse mingeid füüsilisi, kaalu ja mõõtmeid omavaid esemeid. Kuni viimase ajani, täpsemini arvutite laiema pruukimiseni infotöötlusvahenditena, olid sellised tööd ainuvalitsevad.

Kolmas valdkond ei vaja vast kommenteerimist - turism ja reisimine. Iga inimene vajab vaheldust ja soovib tutvuda erinevate maade, kultuuride ja kauni loodusega, et rikastada oma sisemaailma ja saada vaheldust senisest rutiinsest elust. Inimese uudishimu on aga piiritu ja vaevalt jõuab üks inimene oma eluaja jooksul kogu maailma läbi reisida!

Infoühiskonna üks suurimaid eeliseid industriaalühiskonna ees on see, et info liigutamiseks kaob ära vajadus ise liikuda. Seda teeb meie eest infokiirtee, mis liigutab kogu vajalikku digitaalinfot ehk paikkonnast teise, kui selleks tarvidus tekib. Naastes eespool toodud liigituse juurde, võib öelda, et alles jäävad teise ja kolmandasse valdkonda paigutatud liikumised ehk esemete teisaldamine ja turism, kuid esimesse valdkonda kuuluv muutub järjest enam ajalooks. Nii suurendab infoühiskonda siirdumine inimeste vaba aega, tehes meie igapäevaelu palju mugavamaks. Inimesed saavad seeläbi rohkem pühenduda vaimselt loovaile tegevusile, vabanedes tüütust ja rutiinsest asjaajamisest ning bürokraatiaaparaadiga suhtlemisest.

Vastavaid uuringuid pole autori andmeil seni küll kusagil tehtud, kuid on alust arvata, et mitmesuguse info teisaldamine moodustab kõva poole kogu inimeste liikumisest. Need on aga just sellised reisid, mida me ei võta ette vabatahtlikult, vaid need on inimestele peale sunnitud. Igaüks meist tahaks arvatavasti reisida kaugeile ja huvitavaile maadele, selle asemel et kulutada arvukate kontorite uksepakke, et vajalik dokument, nõusolek, luba või muud taolist välja ajada. Viimaseist moodustavad ametnikega suhtlemised sageli vaid tühise osa, enamik aega kulub sinna ja tagasi sõitmisele, seda eriti maakohas. Kuid ka linnas liikumine võib liiklusummikuist põhjustatuna röövida suure osa meie kallist vabast ajast. Kasvõi kauba valimine ja otsimine võtab aega tavaliselt märksa vähem, kui kauplusse minek ja sealt naasmine.

Näiteks oletame, et tahame osta uut külmikut. Praegu ehk arenenud industriaalühiskonnas käitume selliselt, et otsime telefoniraamatust või ärikataloogist välja kõik suuremad kodulinna või -maakonna kodutehnikat pakkuvad kauplused. Seejärel käime need kauplused ükshaaval läbi, jättes meelde kõikide potentsiaalselt sobivate toodete tegumoe, hinna ja kvaliteedi. Alles seejärel saame teha otsuse, valides nende hulgast välja meile enim meeldinu, samuti hinna/kvaliteedi suhtelt parima.

Sellele järgneb ost, mis on omakorda üsna pikk ja väsitav toiming. Külmik maksab reeglina rohkem, kui meil tavaliselt taskuraha kaasas on. Seega on esimene käik panka, kust me peame teatud hulga raha välja võtma. Alles seejärel suundume kodutehnika kauplusse, kus me juba tõepoolest ostu sooritame. Kuid sellega meie kadalipp ei lõpe - külmikut käe otsas ära ei vii ega sõiduautosse ei pane. Selleks peame tellima spetsiaalse veoteenuse. Alles külmiku kojutoomisega ja ülespanekuga on meie tegevus lõppenud, mis võttis tohutu hulga aega ja hõlmas mitmete kaupluste külastamisi. Alla ühe-kahe päeva sellega hakkama küll ei saa! Kui aga ostame esimese ettejuhtuva külmiku, võime saada "vastu pükse": meile võidakse kaela määrida kallist ja sobimatut toodangut, samal ajal kui teises kaupluses pakutakse odavamat ja meile hulga sobivamat, millest meil muidugi aimugi ei olnud.

Tuleviku infoühiskonnas hakkab sama tegevus välja nägema hoopiski lihtsam. Me võtame lahti arvuti või selle järglase - universaalse kommunikaatori. Selle alt avame kaupade otsisüsteemi, mis on mitmes mõttes praeguse WWW otsisüsteemi järeltulija. Sellesse sisestame sõna "külmik", misjärel saame infot kõikide külmikute kohta, mida antud riigis või regioonis on kusagilt võimalik osta. Me võime olla kindlad, et leiame nii üles pea kõik külmikupakkumised, mis üldse reaalselt olemas on! Sest milline firma jätab oma pakutavat infokiirteel reklaamimata, kui kõik ta konkurendid seda teevad! Taoline ajast mahajäänud firma sureb infoühiskonnas üsna kiiresti välja, sest tema teenusist saab aimu järjest vähem kliente. Konkurendi teenus on sel juhul lihtsalt laiemalt tuntud ehk teisisõnu on konkurendi reklaam võimsam!

Nii otsides võime saada vastuseks tuhandeid külmiku müügipakkumisi. Kuid ega neid pole kõiki vaja käsitsi läbi vaadata! Kui on tekkinud konkreetne ostusoov, teatakse peale nimetuse ehk külmiku enda olemasolu kindlasti veel midagi. Näiteks peab külmik harmoneeruma helevalge plastkattega köögimööbliga, ta kõrgus ei tohi olla üle pooleteise meetri ja hind üle kümne tuhande krooni. Täpsustades oma pakkumist selliste lisaandmetega, mida saab otsisüsteemile mugavalt teada anda, jääb sõelale tihti vaid mõni või mõnikümmend pakkumist. Iga sellise külmiku kohta saab infokiirtee vahendusel põhjalikku infot: näiteks ta tehnilisi andmeid, fotosid iga nurga alt vaadatuna ja muud taolist. Pole ka võimatu, et küberkiivri olemasolul saab külmikust näha isegi ruumilist pilti - liikuda virtuaalruumis ümber külmiku, avada ta ust ja nii edasi…

Kui sõelale on jäänud üks või paar külmikut, saab toimida kahte moodi. Esiteks võime me usaldada infokiirteed ning seal toodud andmeid ja kujutisi ning osta külmiku ära ilma seda tegelikkuses ülepea nägematagi! Selleks peame vajutama teatud klahvile, misjärel sisestame arvutisse oma isikutunnistusena toimiva kiipkaardi ja tipime sisse parooli. Sellega sooritasimegi külmiku ostutehingu, kandes samas oma pangaarvelt raha külmikut müüva firma arvele. Seejärel käivitub infokiirtee vahendusel automaatselt mehhanism, kus spetsiaalsele transpordifirmale antakse korraldus külmik hulgilaost Sulle kätte toimetada. Olenevalt hulgilao asukohast ning lao seisust toimetatakse külmik samal päeval või siis lähema nädala-kahe jooksul Sulle koju.

Kui me infokiirteel edastatavaid külmiku kujutisi ei usalda, võime enne külmiku ostmist ta siiski ka oma silmaga üle vaadata. Selleks peame külastama üht kaupluse või hulgilao arvukaist näidisesaalidest, kus meid huvitav eksemplar on välja pandud. Selleks peame kommunikaatoril ehk kaasaja arvuti järeltulijal vajutama vastavat klahvi, misjärel süsteem leiab meile lähima või külastamiseks sobivaima näidisesaali, juhatades ühtlasi, kuidas ning milliste transpordivahenditega saab sinna sõita. Konkreetse näitusesaali külastussoovi korral saab samast leida infokiirtee abiga ka sobivaimad trammid/trollid/bussid koos väljumisaegadega, millega sinna kohale saab sõita. Tulemuse võib spikrina välja printida või suunata märkmikusuurusele taskuarvutile, kust igal hetkel saab seda vaadata. Ka meie märkmikusuurune taskuarvuti on ühendatud infokiirteega, nagu praegune mobiiltelefon! Jõudes näitusesaali kohale ja veendudes ostu kasulikkuses, saab selle sooritada juba esitatud viisil, nüüd juba mobiiltelefoni suuruselt võrku ühendatud taskuarvutilt.

Nii talitades kulub külmiku ostmisele mitmeid või isegi mitmeid kümneid kordi vähem aega, kui seda mööda poode otsides! Kes on infokiirteel toimivate otsisüsteemide kasutamises vilunud, võib vajaliku külmiku leida paari minutiga ja seejärel selle ka ära osta! Kes on rohkem vanamoodsam ja tahab külmikut enne ostmist ka oma silmaga näha ja käega katsuda, kulutab selleks aega küll veidi rohkem. Kuid mahuka otsimise saab ta sel juhul jätta siiski infokiirtee ülesandeks.

Taolise infokiirteel töötava otsisüsteemi kasutamise eest tuleb maksta küll väikest tasu, sest ka selle süsteemi loojad tahavad teenida. Kuid võib olla surmkindel, et otsisüsteemile makstav tasu on tulevikus mitmeid kordi väiksem, kui kasvõi meie trammi- ja bussipiletid või raisatud bensiin, mis kulub erinevate poodide külastamiseks ning vajaliku kauba otsimiseks. Kokkuvõttes oleme ikkagi võitnud; seda nii ajas, rahas kui ka valitud kaubas! Ka linnatransport on saanud hulga vähem koormust, seega hulk õhku jäänud saastamata, kütust põletamata ja kulukaid teid ehitamata!

Selliselt saame infokiirtee vahendusel osta hetkeliselt pea kõike, valides sobiva kauba välja arvuti tagant lahkumata. Juba praegu on mitmed sellised süsteemid Internetis olemas, kuid nende levik on reeglina veel suhteliselt väike ja nad ei luba erinevate tootjate kaupade vahel otsisüsteemi pruukides automaatselt valida. Eestiski on esimene selletaoline süsteem - Interneti kaubamaja, mis asub aadressil http://www.supermarket.ee/ - sel kevadel käivitunud.

Praegu pole raha Internetiga veel väga kindlalt "kokku kasvanud". See toimub aga üsna lähemas tulevikus! Seda näitavad praegu ülipopulaarsed postimüügikataloogid, millel on ülalkirjeldatud süsteemidega mõndagi ühist. Kuid paber on paber - raamatuks köidetud postimüügikataloog võimaldab kaupa mugavalt tellida, mitte aga otsida. Kataloogiraamat võib sisaldada andmeid paari tuhande kauba kohta, mitte aga miljonite kohta. Seda teeb edukalt aga infokiirteega ühendatud arvuti, kus saab vajaliku kauba hõlpsalt üles otsida. Tuletame meelde - WWW otsisüsteem Alta Vista otsib mõne sekundiga rohkem kui saja miljoni lehekülje seast! Vastavalt Moore'i reeglile pole mitte ainult tavaarvutid, vaid ka otsisüsteemid kahekümne aasta pärast ligi sada tuhat korda võimsamad, lubades mõne sekundiga leida vajalik kümnete tuhandete miljardite erinevate objektide seast! Seda kõike loomulikult üle kogu maailma, sest infokiirtee hakkab ulatuma pea kõikjale...

Infoühiskonda siirdumine peaks kauplused ja kaubamajad oma praegusel kujul suures osas hoopiski ära kaotama. Teisiti öeldes siirduvad nad järjest enam füüsilisest maailmast infokiirteele. Sest mõtleme, mis on kaubamajade eesmärk praegu? Eesmärk on koondada suur hulk kaupa ühte kohta kokku, pannes selle samal ajal reklaamimiseks mugavalt ja sobivalt välja. Täpselt sama saab teha aga ka infokiirteel ehk praeguse WWW järglases, kus lisaks sellele saab veel mugavalt otsida! Otsisüsteem lubab murdosa sekundi jooksul siirduda ühelt kaubatüübilt teisele, suure kaubamaja ühest otsast teise vantsimine võtab aga kenakese aega!

Psühholoogiliste katsetega on kindlaks tehtud, et inimene suudab korraga võrrelda ja eristada viit kuni seitset eset. Kui esemeid on korraga vaateväljas rohkem, muutub valik tahes-tahtmata subjektiivseks ja juhuslikuks, sest me ei suuda neid kõiki enam korraga haarata ning võrrelda. Kaubamajas on esemed sageli laotud aga lausa üksteise otsa: viiest-seitsmest pole seal juttugi, neid on korraga vaateväljas sadu! Automaatsed otsisüsteemid suudavad korraga võrrelda aga pea piiramatu arvu objekte. Küsimus on ainult tööajas: tuhande kauba hulgast valimine võtab aega veidi rohkem kui kümne seast otsimine. Kuid digitaalne arvutustehnika töötab suhteliselt kiiresti ja nii võtab otsimine ehk erinevate kaupade võrdlemine tal ikkagi aega vaid mõned sekundid, ei enamat. Seepärast on infokiirtee abil otsides võimalik saada alati sobivam kaup, kui supermarketi riiulitelt valides. Põhjus on sama, miks on teatmeteoseid mugavam kasutada otsiaparaadiga varustatud hüpertekstina kui paksude köidetena, mida tuleb pidevalt edasi-tagasi lapata...

Mõned tänapäeva tüüpi kaubamajad jäävad kindlasti ka alles, nagu jäävad alles ka mõningad paberkujul ajalehed ja tavalised raadio- ja telejaamad. Osa inimesi on niikuinii vanas harjumuses kõvasti kinni ja eitavad paljut uut; ka neile tuleb jätta võimalus oma elu vähemalt olmetasandil edasi elada. Kuid traditsioonilisest kaubamajast ostetud kaup hakkab tulevikus olema reeglina märksa kallim kui võrgu teel tellitu. Kaubamaja asetseb tavaliselt ju käidavas kohas, seega kallil ärimaal. Samuti tuleb hoone kujundamiseks, sisustamiseks, näitusepindadeks ja muuks taoliseks kulutada suur hulk lisaraha.

Kui tellida kaupa infokiirtee ehk praeguse Interneti ja WWW mantlipärija vahendusel, piisab vaid tagasihoidlikust laohoonest kusagil äärelinnas ning ühest ruumist, kust tellijad oma tellitu kätte saavad. Kui tellitud kaup tuuakse lisaks veel koju kätte, võib ka klienditeenindusruum üleüldse puududa ja piisab tõepoolest ainult soojustatud kerghalli laadsest ehitisest, mille sise- ja väliskujundus ei mängi erilist rolli. Kujundada ehk reklaamida tuleb sel juhul ainult kaupadele vastavad reklaami- ja infoleheküljed infokiirteel. Seda teha on aga mitmeid kordi odavam, kui kaubamaja ehitada ja kujundada, pealegi veel prestiizikas piirkonnas. On ju maja ruumilise mudeligi valmistamine küberruumis ehk virtuaalreaalsuses tunduvalt odavam, kui maja enda ehitamine. Vahendid, mis tänapäeval kulutatakse kaupade reklaamimiseks kaubamajades - neoontuled, vitriinid ja muu taoline - asenduvad infoühiskonnas suurelt osalt kaubale vastava virtuaalmaailma ehk küberruumi osa kujundamisega. Viimane on suuresti praeguste WWW lehekülgede kujunduse mantlipärija.

Infokiirtee ei hakka vahendama mitte ainult tööstus-, vaid ka toidukaupu. Suure tõenäosusega tekivad mõningate kaupluste või hulgiladude baasil kauba laialivedamiskeskused, mis hakkavad teenindama selle piirkonna kliente. Need hakkavad asendama praeguseid kauplusi. Laialivedamiskeskustesse saab infokiirtee vahendusel tellida üle kogu maailma sobivaid kaupu, kust tellijad need teatud aja möödudes kätte saavad. Kauba tellimisaja ja kättesaamisaja vahe hakkab peamiselt sõltuma kauba unikaalsusest. Igapäevased toiduained ja esmatarbekaubad on kättesaadaval pidevalt ja pea hetkeliselt, veidi spetsiifilisemad kaubad kätte mõne päeva jooksul ja maailma teises "otsas" toodetu nädala-paari pärast. Viimaseile lisandub muidugi ka veohind, kuid see on infokiirtee vahendusel otsides sinna juba automaatselt liidetud, nii et klient näeb tellides ikkagi tegelikke hindu, millega ta soovitu oma kodukohas kätte saab.

Kauba laialivedamiskeskused võivad toimima hakata kahe veidi erineva põhimõtte järgi. Kliendid võivad neis kord päevas ise kauba järel käia või hoolitseb kauba koju toimetamise eest keskus ise. Kui kliendid ise keskuses kauba järel käivad, sarnaneb kogu tegevus veidi igapäevase toidupoe külastamisega. Ainult et ostmisprotseduur on tavapoes toimuvast tunduvalt lihtsam: kiipkaardil põhineva digitaalse isikutunnistuse põhjal (tuttavaile inimesile vast ka näo järgi) antakse inimesele pakitud kaubakogus, mille ta kodunt infokiirtee abil ennist tellis. Raha kantakse üle automaatselt, infokiirtee vahendusel.

Kui keskus kaubad ise kätte toimetab, hakkab see mõnes mõttes sarnanema tänapäeva tavapostiteenusega, kus postiljon kirju koju kannab. Ainult kirjade asemel on siin tegu hulga mahukamate kaupadega ja need tuleb isiklikult üle anda, mitte kusagile kasti asetada. Selleks peab inimene kodus olema - infoühiskonnas on aga väga lihtne kauba laialivedajale teatada, kui Sind parajasti kodus pole. Seda saab teha koduarvutist ehk sel asuvast kesksest kommunikaatorist, samuti mobiiltelefoni suurusest taskuarvutist, mis peaks paarikümne aasta pärast enamikel inimestel taskus olema.

Tihedama asustusega piirkondades ehk linnades hakkavad arvatavasti levima mõlemad variandid, nii ise kaupade järel käimine kui ka kojuvedu, sest nad lähevad maksma umbes ühepalju. Seevastu maapiirkondades hakkab arvatavasti suures osas domineerima kojuvedu. Kui iga maja- või taluperemees hakkaks omaette poes ehk ülalmainitud laialivedamiskeskuses kauba järel käima, läheks see kokkuvõttes kallimaks, kui variant, kus iga peremehe tellitud kaup pannakse ühe väikeveoki peale, mis käib järjekorras läbi kõik majad või talud, kuhu ta selle kohale toimetab. Kõikide tellijate kulutatud aeg ja eraautode kütus maksab rohkem, kui ühtse laialiveoauto kütus, mis sõidab läbi kõik majad või talud järjekorras. Mida paremat veel tahta - maakohas saab kõiki kaupu infokiirtee abil mugavalt tellida ja osta ning see tuuakse koju kätte ka! Ning kokkuvõttes tuleb kõik see odavam, kui minna seda poodidest ise ostma!

Selline ringkäik ühitatakse arvatavasti ka posti kojutoomisega, õigemini küll selle osaga postist, mis jääb füüsilisele ehk esemelisele kujule. Seda arvatavasti praktilisil põhjusil, et hoida kokku kütust, toimides nii kokkuvõttes efektiivsemalt ja odavamalt. Taolist posti pole infoühiskonnas aga palju, sest kõik kirjad ja muu selline, mida saab teisendada digitaalinfoks, edastatakse infokiirtee vahendusel pea hetkeliselt. Seda tagav süsteem saab olema praeguse elektronposti järeltulija. Senisel viisil jäävad liikuma vaid esemelised saadetised ehk postipakid.

Umbes taoliselt hakkab infoühiskonnas toimuma tavaline ost-müük. Nüüd aga oletame, et meil tekkis soov puhata ja kusagile kaugele maale turismireisile sõita. Praegu ehk teisisõnu küpses industriaalühiskonnas käitume me järgmiselt. Esmalt kuulame me tuttavate või reisibüroode agentide käest soovitusi paikade kohta, mida tasub külastada. Seejärel hakkame erinevaist turismiagentuuridest konkreetseid reise otsima, käies järjekorras läbi mitmed reisibürood. Kui oleme värvipilte sisaldavate brošüüride ja turismiagentide mesijutu mõjutusel konkreetse reisi välja valinud, jääb üle järgida vaid üldist tegevuskava. Kõik tähtsamad tegevused - vaatamisväärsuste külastamised, ööbimised ja muu taolise - on reisifirma tavaliselt rangelt ette plaaninud ja need on kogu turismigrupile ühised.

Kas me taolise detailideni etteplaanitud reisiga üldse rahule jääme, on sageli küsitav. Väga paljud reisile minejad pole reisi sihtkohaga - sealse õhkkonna, kultuuri, tavade, elulaadi, kliima ja muuga - eriti kursis, sest nad valivad reisi sageli ainuüksi ilusate klantspiltide ja võimsa reklaami põhjal, mis kajastab tegelikkusest vaid murdosa. Reisi vaatamisväärsusi ja ka pakutavaid ööbimisvõimalusi ning -mugavusi ei kujutata sageli üldse ette, mis võib hiljem tekitada põhjendatud nurinat. Mis aga tihti olulisim- ühte reisiseltskonda satuvad tavalised paljud erinevate huvidega, erinevate ootustega ja ellusuhtumisega inimesed, kellest pea igaüks sooviks teistest veidi erinevat, individualiseeritud reisiprogrammi. Kuid see on võimatu, sest kogu grupp peab reisi vältel koos olema. Seepärast liiguvadki nõudlikumad turisti sageli väikeste gruppidena ning omal käel.

Infoühiskonnas muutub see kõik kardinaalselt. Soovides pühendada osa puhkust mingi paikkonnaga tutvumiseks, istume me kommunikaatori ehk arvuti taha ning otsime infokiirtee vahendusel välja seda piirkonda tutvustava info. Taolise info leidnud, püüame paikkonna kohta saada teada võimalikult palju, et oleks võimalik otsustada, mida seal külastada ja vaadata, et otsustada, kas see piirkond meile üleüldse piisaval määral huvi pakub.

Selleks on kõik vaatamisväärsused infokiirteel esindatud, need tuleb vaid vajalikest kataloogidest või otsisüsteemide vahendusel välja otsida. Igale taolisele vaatamisväärsusele vastab reeglina mingi hüpermeediuminfo kogum, mis sisaldab läbisegi teksti, pilte, heli ja videolõike. Soovides näiteks tutvuda mingi iidse lossiga, võime infokiirtee alt leida selle ajaloo ja kirjelduse, samuti hulga fotosid ja plaane. Samuti võime pähe panna küberkiivri ja "tõmmata" infokiirtee vahendusel endale lossi tutvustava stereoanimafilmi, kus me "liigume" lossi ümber ja sees, taustaks kõlamas meie emakeelsed selgitused lossi kohta. Taoline info ei asenda muidugi lossi reaalset külastamist, kuid see on suuresti abiks enne reaalsest külastust läbi lugeda/vaadata/kuulata. Kõigele nimetatule lisandub muidugi ka info selle kohta, millal see loss külastamiseks avatud on, kuidas sinna sõita saab, kui palju maksab pilet ja muud seesugust.

Juba praegu on väga palju maailma vaatamisväärsusi WWWs hüpermeediuminfoga esindatud ning nendega saab Interneti vahendusel tutvuda üle kogu maailma. Seda ka Eestis - väga põhjalik on Hiiumaa tutvustus Internetis, olemas on ka Saaremaa, Järvamaa ning Tallinna vanalinna ülevaated. Kuid praegu pole WWWs esindatud veel kõik maailma vaatamisväärsused, seega ei saa oma turismireisi veel ainult selle järgi veel plaanida. Arenguruumi on siin märgatavalt, kuigi paljutõotav algus on juba lahti tehtud!

Valinud infokiirtee abil välja kõik meid huvitavad konkreetsed paigad, mida me reisi kestel külastada tahame, hakkame kokku panema reisi ennast. Kas me läheme selleks reisibüroosse? Ei sugugi mitte! Me võime valida reisibüroost küll ka standardse reisi, kuid meie tahame just oma, unikaalset reisi, mis vastaks meie erisoovidele. Tuletame meelde, mida teeb turismibüroo - ta on valinud välja teatud hulga vaatamisväärsusi, mille külastamist ta pakub, olles samas selle mugavalt sidunud transpordi, hotellide ja söögikohtadega. Just taolist kombineeritud pakeketti reisibürood pakuvadki, olles eelnevalt tutvunud nii vaatamisväärsustega, kui ka hotellid ja söögikohad ära proovinud.

Kuid miks ei saa sellist reisi panna kokku meie ise, miks peab seda tegema reisibüroo? Tulevikus on infokiirteel väljas põhjalikud andmed nii kõikide transpordivahendite kui ka hotellide ning restoranide kohta. Enamgi veel - infokiirtee vahendusel saab tulevikus broneerida hotellikohti ja laeva-, lennuki-, rongi ning bussipileteid. Ka piletite väljaostmiseks ning nende eest maksmiseks ei pea me ise kohale minema - selleks piisab vaid signeeritud teadete vahetamisest. Pileteid endid kui meile tuttavaid paberitükikesi ei pruugi üldse olemaski olla: need on asendatud digitaalinfoga mingil andmekandjal. Näiteks lennupileti olemasolu võib tähendada seda, et lennukisse pääsu kontrollijal on mingil andmekandjal paiknev nimekiri, milles on üles loetletud kõik piletiomanikud. Inimese sisenemisel lennukisse pistab ta oma kiipkaardina kujundatud isikutunnistuse teatavasse pilusse; kui ta on sõitjate nimekirjas, lastakse ta pääslast läbi, vastasel korral mitte.

Lähirongides ja -bussides, kus piletit pole vaja konkreetse isikuga siduda, võib toimida ka vastupidiselt - piletiks võib olla teatava digitaalinfo olemasolu mingil Sulle kuuluval andmekandjal, näiteks kiipkaardil. Taoline info siirdatakse Su kiirkaardile "pileti ostmisel" infokiirtee vahendusel. Sisenedes näiteks linnalähirongi, tuleb kiipkaart pista teatavasse pilusse, millega kontrollitakse, kas sinna on "pilet" peale kirjutatud või mitte. Analoogiliselt praeguste trammide/busside/rongidega võib pääs sinna olla vaba, kuid neid külastavad aeg-ajalt kontrollid, kelle portatiivsesse seadmesse kiipkaarti pistes on "pileti" olemasolu hetkeliselt tuvastatav. Sellise digitaalpileti võib osta ükskõik kust maailma paigast. Nii saab soovi korral Tallinnast osta näiteks Austraalia ja Araabia Ühendemiraatide linna- ja linnalähiliinide pileteid ja vastupidi. Ka kõik piletitega seonduvad reeglid on infokiirteel avalikult välja pandud, nii et võõral maal ei tohiks sel pinnal tekkida mingeid probleeme; seda muidugi juhul, kui inimene on enne reisile asumist võtnud vaevaks külastatava maaga infokiirtee vahendusel tutvuda.

Kõikide huvitavate vaatamisväärsuste kokkusobitamist reisi muude komponentidega on käsitsi siiski suhteliselt raske ja tüütu teha. Kasvõi lennufirmasid ja -reise võib olla vägagi palju erinevaid, rääkimata kohalikest restoranidest ja hotellidest ühes suuremas linnas. Seepärast oleks mugav ka siin pruukida automaatsüsteemide abi, mis proovib välja valitud vaatamisväärsustele ise hotelle ja transporti lisada, otsides infokiirteel esitatu põhjal välja meile sobivaimad. Kõikide toitlustusasutuste, hotellide, samuti ka ühistranspordi reklaam ja teave, hakkab tulevikus olema infokiirteel väljas. Infokiirteel reklaamimisest eemalejääjad peavad tulevikus riskima sellega, et nende teenuse pruukijaid jääb järjest vähemaks, misjärel nad võivad lõpetada pankrotiga.

Taolisi süsteeme võib nimetada virtuaalseiks turismibüroodeks, sest nad täidavad samu ülesandeid, mida praegu teevad füüsilised reisibürood. Nad saavad olema WWW otsisüsteemide edasiarendused, millele on lisatud reisi kokkupanekut hõlbustav programm; tulevikus arvatavasti ka mitmed intelligentsed agendid. Nende erinevus praegusist reisbüroodest on väga suur - me saame interaktiivse dialoogreziimi abil reisi üksikuid osi sujuvalt muuta, leides nii endale järjest sobivama lahenduse. Vaevalt on ühel reisiagendil aega meiega tundide viisi reisi muuta ja ümber planeerida, virtuaalsel reisiagendil ehk vastaval otsi- ning sobitamisprogrammil on selleks aga aega küllalt! Lisaks sellele saab iga valitava hotelli, rongi, bussi, restorani ja muu taolisega mugavalt tutvuda, siirdudes neid tutvustavale hüpertekstimaterjalile viisil, nagu praegu saab WWWs siirduda ühelt leheküljelt teisele. Nii saame heita pilku pakutavasse hotelli, õigemini selle virtuaalkoopiasse, tutvudes samas ka hindade, mugavuste ja muu taolisega.

Pannud turismireisi selliselt kokku, tutvume me külastatava piirkonnaga juba eelnevalt infokiirtee vahendusel nii põhjalikult kui võimalik. Sooritades seejärel valitud reisi ennast, oleme kõik bürokraatlikud asjaajamised - piletite ostmised, hotellide broneerimised, restoranide valimised ja muu taolise - infokiirtee vahendusel juba ära lahendanud. Seega võime täielikult pühenduda külastatava maa kultuuri, looduse ja vaatamisväärsuste nautimisele.

Naastes puhkusereisilt, tekib meil soov osta kusagilt tükikene maad, et ehitada endale väike majake või suvila. Praegu on maa ost Eestis vägagi raske ja komplitseeritud tegevus, kus tuleb kokku puutuda tohutu bürokraatiamasinaga, kulutades hulga kontorite lävepakke ning vihastades riigiametnike peale, kelle jaoks on Sinu soov kõike muud kui püha. Seepärast on Eestis tehtud seni vaid vähesed maa ostu-müügi tehingud, kus värske omanik on kogu selle kadalipu suurte pingutustega edukalt läbinud. Mis me räägime maa ostust, kui isegi tagastatavate maade kinnistamine ja kunagi väljamõõdetud elamukruntide erastamine on edenenud vägagi visalt. Neil juhtudel peaks ainus probleem seisnema tõesti dokumentide liigutamises. Näib, et Eesti riik ei tunne selle probleemi lahendamise vastu mingit tõsist huvi!

Kerime vaimusilmas aga paarkümmend aastat edasi ja oletame, et meil tekib maaostusoov infoühiskonnas. Kõigepealt peame leidma maatüki, mis on hetkel müüa ja ootab vakantseid ostjaid. Selleks istume arvuti või kommunikaatori taha ning maname infokiirtee vahendusel enda ette meid huvitava piirkonna kaardi, kust me maad tahame osta. Ühe nupuvajutusega muutuvad osad alad kollaseks; need ongi vakantsed maatükid. Taoline kaart ilmub meie kuvarile tänu riigi geoinfosüsteemile (GIS), kus iga maatüki omanik on fikseeritud ja ta täpsed koordinaadid sellel kaardil kui teatud andmebaasis fikseeritud. Vastavalt Eesti valitsuse 20xx. aasta otsusele on selline info avalik ja infokiirteel kõigile kättesaadav.

Uurime meid huvitavate maatükkide näitajaid siit ja sealt, vaagides nende asukohta, suurte teede ja infokiirtee lähedust, samuti looduskaunidust. Kahe maatüki omanikud on reklaamiks isegi maatüki fotod ja ruumilise mudeli infokiirteele välja pannud; paneme pähe küberkiivri ja "käime" neil maatükkidel veidi ringi. Lõpuks valime välja kolm maatükki, mida otsustame külastama minna. Hiljuti olime metsas marjul käimiseks ostnud käekella, mis on ühitatud satelliitnavigatsioonisüsteemiga (GPS). Ka see käekell on raadiolainete vahendusel infokiirteega ühendatud ja edastab igal hetkel meie asukoha sentimeetrise täpsusega. Laseme oma peaarvutil infokiirtee vahendusel saata meid huvitava kolme maatüki koordinaadid oma käekellasse. Selline käekell "leiab" need maatükid hõlpsasti üles, juhatades meid, kui palju ning millises suunas on maatükkideni jõudmiseks vaja minna.

Naasnud mõnetunniselt maatükkidega tutvumiselt, istume taas arvuti taha. Meile hakkas meeldima teine vaadatud maatükkidest ja otsustame selle ära osta. Tegelikult tahame ära osta vaid poole sellest, sest praegune krunt on meie jaoks liiga suur. Vahetame maa praeguse omanikuga infokiirtee vahendusel paar lauset ning ta on sellise tehinguga nõus. Seejärel märgime arvutiekraanile kuvataval kaardil ära poole maa-alast, millega nõustub ka maa praegune omanik, kes näeb sama pilti hetkeliselt oma ekraanil.

Seejärel otsustamegi tehingu ära sõlmida. Selleks avame arvutis spetsiaalse programmi, mis koostab paari klahvivajutusega korrektse maa ostu-müügi lepingu. Selle juriidilist külge kontrollis pea hetkeliselt teine programm, kuhu leping infokiirtee vahendusel edastati ja positiivne vastus tagasi saadeti. Valminud leping saadetakse murdosa sekundi jooksul mitmesugustesse instantsidesse, kes veenduvad tehingu legaalsuses. Neist kõigist saabub jaatav vastus pea kolme sekundi pärast; selle aja jooksul on lepingut kontrollitud ligi paarikümnes eri paigas. Loomulikult pole seda teinud riigiametnikud, nagu praegu, vaid arvutiprogrammid, mis on infokiirteega ühendatud ja haldavad riigi erinevaid andmebaase. Seejärel vajutame me kumbki teatud klahvile ja maa ongi müüdud! Ka raha kanti üle loomulikult infokiirtee vahendusel. Kahe sekundi pärast saame vastuse Riigi Kinnistusraamatust, et meie tehing on sinna edukalt sisse kantud. Loomulikult pole kinnistusraamat paberkujul olev dokument, vaid digitaalne andmebaas, mis on ka infokiirteega ühendatud. Meie, kui maa uus omanik, saame kinnistusraamatust sertifitseeritud väljavõtte, mis kinnitab meie omandiõigust sellele maale, olles ühtlasi ka vastavaks juriidiliseks dokumendiks.

Piiritähiseid otsustasime me maatükile üldse mitte panna, sest selleks kulub kallist aega ja raha. Niikuinii on maatükk juriidiliselt seotud täpsete geograafiliste koordinaatidega, mitte aga maapealsete tähistega. Need ajad, kus piiritähiseid paigutas tavaliselt maamõõtja spetsiaalseadmeid kasutades, on muutunud jäädavalt minevikuks. Kui väga vaja, võib seda igal ajal ise teha - selleks tuleb satelliitnavigatsiooni toetavale käekellale anda infokiirtee abil vastav korraldus, misjärel ta "otsib" krundi nurgad ehk potentsiaalsete ristikivide asukohad sentimeetrise täpsusega üles. Kui vaja, võib sinna mingi toika püsti lüüa, sentimeetrit pole praktilises elus mõtet niikuinii lõhki ajada! Spetsiaalfirmalt saab tellida küll ka millimeetrise täpsusega piiritähise, kuid seda läheb vaja vaid juhul, kui naabrite suhted on jahedad ning nad ei usalda nii "viletsat" GPSi, mis eristab vaid sentimeetreid. Praktikas seda harilikult ei pruugita, sest see on suhteliselt kallis lõbu. Kogu maa ostu peale kulus meil vaid pool päeva!

Toodud kolm näidet olid vaid mõningad killukesed, kuidas infoühiskond mõjutab meie tavakäitumist. Analoogilisi näiteid saab tuua tuhandeid ja igal elualalt!

Kuidas aga siirdumine infoühiskonda hakkab mõjutama tööd ja tööl käimist? Kas jääb alles kellast kellani tööl käimine, millest peame minuti pealt kinni päevast päeva, kuust kuusse, aastast aastasse? Ei jää, sest info pea piiramatu levik seda enam ei nõua! Rutiinsete tööde mehhaniseerimise ning automatiseerimisega seoses tekib järjest enam selliseid töökohti, milles on põhirõhk asetatud vaimsele tegevusele, mida arvuti meie eest ära teha ei suuda. Kuid info järjest mugavnev edastamisvõimalus pika maa taha ning üle kogu maailmagi seostab seda järjest vähem ühe kindla paigaga, seega kindla töökohaga. Iga tööd, mille tulemit saab viia universaalseks ja hõlpsalt teisaldatavaks digitaalinfoks, võib inimene teha ükskõik millises maailma paigas, mis on globaalse infokiirteega ühendatud.

Seega hakkab järjest enam tekkima inimesi, kes töötavad kodus, suheldes oma töökohaga infokiirtee ehk praeguse Interneti mantlipärija vahendusel. Taolist tööreziimi saavad endale lubada millegi projekteerijad, kujundajad, organiseerijad ja muid taolisi töid tegevad inimesed. Selliste tööde osakaal suureneb aga märgatavalt, sest järjest enam rutiinseid töid usaldatakse masinaile ja arvuteile. Inimeste pärisosaks jääb suurelt osalt vaid nende juhtimine, suunamine ja õpetamine!

Mõnekümne aasta pärast hakkab erinevate hinnangute kohaselt veerand kuni kaks kolmandikku arenenud riikide töötajaist täitma tööülesandeid infokiirtee vahendusel kodunt. Konkreetne arv sõltub arvatavasti paljudest asjaoludest: infoühiskonda siirdumise kiirusest, infokiirtee võimsusest, tehisintellekti arengust ja muust taolisest.

Ka Eestis on püütud vastavaid prognoose teha. Eesti tulevikustsenaariumidega tegeleva töögrupi Eesti 2010 liikmed on arvamusel, et viieteistkümne aasta pärast võib parimal juhul veerand töötajatest paikneda kodus ja suhelda muu maailmaga infokiirtee vahendusel. Seda küll juhul, kui Eestil õnnestub jääda nii Itta kui Läände majanduslikult avatuks ning hõlmata lähiaastail info- ja kõrgtehnoloogiamaailmas üsna arvestatav positsioon. Kuid see ei näigi nii utoopiline - ligi kolmandike ekspertide arvates on see enam kui tõenäoline. Kui Eestil ka ei õnnestu saavutada infomaailmas olulist positsiooni või säilitada Idaga häid suhteid, arvatakse viieteistkümne aasta pärast siiski pea kümnendik töötajaid suhtlevat vaid arvutivõrgu vahendusel.

Juba praegu töötavad üksikud inimesed Eestis arvutivõrgu vahendusel hoopis eemal oma töökohast. Need inimesed on tegevuses millegi kujundamisega arvuti abil, WWW lehekülgede kirjutamisega, millegi programmeerimisega või muu taolisega. Nii teeb näiteks juba praegu üks Tartu inimene WWW lehekülgede kujundust Tallinnas asuvale firmale, kusjuures nii töö lähteülesannete kui ka valmis lehekülgede edastamine toimub Interneti vahendusel.

Nii saab järjest rohkem inimesi pühenduda jälle kodule ja perele, sest halastamatu kontrast kodu ja töökoha vahel on mitmeti ära kadumas! Selleks pole vaja teha midagi muud, kui ohverdada oma kodust tuba või nurgake, mis ühendada kaablite abil infokiirteega ja paigutada sinna arvuti. Taolist paika saab seejärel kasutada kaugsidega varustatud töökohana. Perekeskne eluviis, mida on üleminek industriaalühiskonda suuresti kahjustanud, tõuseb infoühiskonnas taas au sisse! Osa taolisi "virtuaaltöötajaid" peab sealjuures kinni pidama spetsiaalseist tööaegadest, osa aga mitte. Esimesel juhul peab inimene kodus olles istuma kindlail aegadel arvuti taga, sest ta töö sisaldab väga palju suhtlust ja koostööd teiste inimestega.

Viimasel juhul pole tööaeg aga kindlaks määratud, välja arvatud teatud aegadel - näiteks kord nädalas - üle võrgu toimuvad nõupidamised. Neil vaagitakse juba tehtut ja märgitakse maha edasised suunad. Muud tööajad võib inimene valida oma äranägemise järgi, peaasi, et vajalik töö tähtajaks valmis saaks! See on inimesele psühholoogiliselt palju vastuvõetavam, sest ta otsustamisvabadus - seega ka tegevusvabadus - on märgatavalt suurenenud. Ta ei pea end siduma enam mingite tüütute stampsete tööaegadega, vaid saab end hoopis rohkem tunda vaba inimesena vabas maailmas.

Taoline kodus töötamine on siiski agraarühiskonnas praktiseeritud kodus töötamisest märgatavalt erinev. Ta ainus sarnasus seisneb selles, et töö tegemiseks ei pea inimene kodunt (füüsiliselt) lahkuma; põhierinevuseks on aga tööobjekti asukoht. Agraarühiskonnas asus töö objekt - põld, pisitöökoda või muu taoline - kodu vahetus läheduses. Kus asub aga kodus töötajate ehk telemaatikute tööobjekt, on väga raske öelda. Võib ju öelda, et tööobjekt asub kodus asuva arvuti mälus digitaalkujul, kuid ka see pole tihti päris õige. Õigem on öelda, et infokiirtee vahendusel töötaja tööobjekt asub kõikjal korraga ja ei kusagil - see asub infokiirteel, olles samas ka hajutatud infokiirteega ühendatud erinevate paikade vahel. Kokkuvõttes säilitab infoühiskonda siirdumine industriaalühiskonnale omase üksikasjaliku spetsialiseerumise, taastades samas aga agraarühiskonnale omase paikse ja ajaliselt vabama eluviisi.

Taoline paikne eluviis on aga vabatahtlik, mitte pealesunnitud. See tähendab, et inimene võib oma tööülesannete tõttu elada paikset elu, kui ta seda soovib, kuid ta ei pea seda tegema. Kui ta saab täita oma tööülesandeid infokiirtee vahendusel kodunt, siis saab ta seda teha ka igast maailma punktist, mis on ühendatud infokiirteega - naaberlinnast sõbra juurest, suvilast, samuti turismireisilt tuhandete kilomeetrite kauguselt. Inimesele on antud reisimiseks või kodus olemiseks vabad käed kogu maailma piires, peaasi, et ta leiab igal päeval või nädalal teatud hulga kindlaid tunde, mil ta pühendub oma tööle! Reisi sihtkoht on piiratud küll infokiirtee olemasoluga, kuid sel saab olema reeglina väga lai levik, umbes nagu praegusel elektri- ja telefonivõrgul.

Selles peitub ka üks oht - nimelt võib inimene kaotada kontrolli töö ja vaba aja üle ning pühenduda ainult tööle. Kui inimesel on infokiirteega ühendatud arvuti näol töökoht kodus, ei kontrolli töö- ja puhkereziimist kinnipidamist sageli mitte keegi, seda eriti üksi elades. Praegu üldlevinud süsteem, kus tööl käiakse kuni kaheksa tundi päevas ja töökoht on elukohast reeglina eraldatud, tagab vähemalt mingilgi määral töö- ja puhkeaja mõistliku vaheldumise, sest taolist tööd on koju sageli tülikas kaasa võtta ning ka ületunnid pole kõikjal levinud. Tulevikus aga kaob see suures osas ära!

Nii tekib soodne pinnas töönarkomaanide tekkimiseks, kes võivad tööga oma tervist märgatavalt rikkuda. Tegelikult pole mitmel kohal töötamine ja ületundide tegemine praegugi välistatud, kuid tuleviku elulaad ja tehnoloogiad loovad selleks lihtsalt suuremad võimalused. Iga inimene peab siin ise piiri pidama! Konkreetseid juhiseid on anda väga raske, sest erinevate inimeste taluvusvõime on suures osas erinev. Mõnede meedikute ja psühholoogide soovitused veeta päevas arvuti taga mitte üle kolme-nelja tunni on nonsenss, sest vähegi suurem arvutifanaatik veedab selle taga oma päevast vähemalt kümme tundi.

Kogu mainitu põhjustab märgatavaid muutusi ka transpordis. Ringisõitmised mitmesugusteks asjaajamisteks ning muuks taoliseks info vahetamiseks jäävad järjest rohkem ajalukku, sest kõik selle saab infokiirtee vahendusel korda ajada. Sellega väheneb transpordi maht ja koormatus märgatavalt. Kui inimene infoühiskonnas kusagile reisibki, on ta arvatavasti kõik sellega seonduva juba eelnevalt kindlalt paika pannud ning asub teele vaid siis, kui see tõesti vajalik on. Tühisõidud saavad seega ajalooks. Jäävad vaid tõesti vajalikud tööle ja töölt koju sõidud - kui muidugi kodus ei töötata - ning ka kaupade vedu ja loomulikult turism. Meie tsivilisatsioonis viimased aastakümned suurt peavalu valmistanud liikluse pidev tihenemine muutub tasapisi ajalooks. Mis aga peamine - pehmenevad teatud kellaajaga seostatavad transpordiummikud, sest kogu liiklus muutub ühtlasemaks. Infokiirtee vahendusel töötades ei pea ju hommikul kella kaheksaks tööle sõitma ja õhtul peale kella viit koju naasma.

Kui aga veerand või pool inimesi saab tööd teha ehk teisisõnu tööl käia infokiirtee vahendusel, võivad nad ka elada ükskõik kus maailma osas. Vaevalt hakkavad paljud neist siis elama kesklinnas, kus stress ja elutempo on kõige suuremad ning kulud eluasemele kõige kallimad. Elupaigaks valitakse järjest enam mõni looduskaunis maakoht, mis on ühendatud infokiirteega, kus aga elamiskulud pole eriti kallid. Nii taastub suures osas agraarühiskonnale omane elustiil, kus inimesed olid enam-vähem ühtlaselt jaotunud üle kogu maailma. Kuid selle põhjustajaks pole enam viljaka ja haritava põllumaa olemasolu, vaid kontsentreerumise, eelkõige halvas mõttes kontsentreerumise vältimine. Enamik meist ei taha ju elada pilvelõhkujais, maadelda liiklusummikutega ja kuulda uinumisel aknast tulevat linnakära. Parema meelega elaksime maamajas ning kuulaksime linnulaulu!

Tohutud suurlinnad ehk elutegevuse kontsentreerumine, mille tekitas tööstusrevolutsioon ja mis on industriaalühiskonnas valitseva elulaadi lahutamatuks osaks, kaovad infoühiskonnas suurelt osalt ära. Selle peapõhjuseks on info liikumine mööda kaableid ehk infokiirteed, mis toimub ilma meie osavõtuta ja valguse kiirusega, seega pea hetkeliselt. Linna ja maa erinevus suures osas kaob - võrgu vahendusel töötajad võivad elada samahästi nii linnas kui ka maal. Ära kaob ka tööstusrevolutsiooni tekitatud tava ja eelarvamus, et enamik maal elavaid inimesi peab olema seotud põllumajandusega.

Põllumajandusega on arenenud riikides praegu hõivatud ligikaudu viis kuni kümme protsenti töövõimelisest elanikkonnast; arvatavasti jääb ka infoühiskonnas see protsent umbes samaks. Kuid maakohtadesse kolib tulevikus arvatavasti järjest juurde inimesi, kes pole seotud põllumajandusega, vaid teevad hoopis mitmesugust vaimset tööd võrgu vahendusel. Mitmed eksperdid on arvamusel, et paarikümne aasta pärast elab veerand kuni pool arenenud riikide elanikkonnast maal, kust nad peavad muu maailmaga sidet suures osas infokiirtee vahendusel. Infoühiskonnas jääb maa ja linna ainsaks erinevuseks teatud kauguste vahe elutegevuse füüsilistesse keskustesse - teatreisse, lõbustusparki, kohvikuisse ja muudesse taolistesse paikadesse - mida ei saa infokiirtee vahendusel külastada. Ärgem aga unustagem, et infoühiskonnas liigume suuresti vaid tõesti äärmise vajaduse korral või siis oma lõbuks ehk siis puhkusereisiks...

Kas linnast väljas elavad ning võrgu vahendusel töötavad inimesed hakkavad tulevikus koonduma väikeasulaisse ja linnadesse või elama üksiktaludena laiali üle suure maa, saab suurelt osalt olema tõenäoliselt elamiskultuuri küsimus. Mõeldavad on mõlemad variandid, neist esimene veidi lihtsam ja odavamgi. Eestis on autori arvates rohkem šansse küll üksiktaluvariandi kasuks, sest see on paremas kooskõlas siin aastasadu valitsenud talupoegliku tavaga elada omaette laiali üle kogu haritava maa ning mitte tunda end karjaloomana.

Talu mõiste jääb infoühiskonnas seega püsima, kuid seda ei saa siduda enam ainuüksi põllumajandusega, nagu vanasti ning praegugi. Tekib uus mõiste - infotalu - mille moodustab maal elav perekond, kes teeb tööd infokiirtee vahendusel. Alles jäävad loomulikult ka põllumajandusega tegelevad talud, kelle käes on suur osa haritavat maad, kuid järjest enam hakkavad tooni andma majapidamised, kel on maad vaid majaümbruse jagu ja kes põllumajandusega ei tegele. Teisiti öeldes jääb talu püsima kui aastasadu eksisteerinud elulaad, mis haakub suurepäraselt infoühiskonnas valitseva elustiiliga. Juba praegu annavad mõnel pool maal, eriti aga looduskaunites kohtades tooni talud, millel pole eriti maad ning mida kasutatakse suvekoduna või käiakse sealt linnaski tööl. Tulevikus hakkavad sellele lisanduma ka võrgu vahendusel töötajad.

Näiteks Eestis võivad infotalud tekkida nii olemasolevate põllumajandustalude baasil kui ka uusehitistena looduskaunitesse paikadesse maa ostu-müügi tulemusena. Ka senine põllumajanduslik talu võib üle kasvada infotaluks, näiteks kui talu pärija hakkab tegelema vaimse tööga, mida ta saab võrgu vahendusel teha. Kuid siiski tekib Eestis tulevikus enamik infotalusid arvatavasti ostu-müügi tulemusena, kus maale kolivad uued, seni linnades elanud inimesed, kes on närvilisest elulaadist tüdinud. Nad tahavad elada rahulikumat elu, jäädes samas muu maailmaga võrgu vahendusel kiiresse ühendusse.

Nii, nagu ei teki korraga kõiki valdkondi hõlmavat infokiirteed, nii ei toimu korraga ka kõik need muutused, mis äsja kirjeldatud. Nad tekivad kordamööda ning tasa ja targu, kuid siiski pidevalt. Prognoose teha on küll riskantne ja ohtlikki, kuid maailma juhtivamad futuruloogid ja erialateadlased on arvamusel, et arenenud riikides on paarikümne aasta pärast ning võib-olla veidi varemgi kõik ülaltoodu tegelikkuseks muutunud.

Igatahes praegu võib öelda kindlalt üht - üleminek infoühiskonda tekitab inimese elulaadis kolossaalsed muudatused, mis jätavad suuresti varju need muutused, mida põhjustas sadakond aastat tagasi üleminek industriaalühiskonda. Praegu olemasolevatest töökohtadest on paarikümne aasta pärast alles vast ehk viiendik, ei enamat. Ära kaovad eelkõige rutiinse füüsilise ja vaimse töö tegijad, kelle funktsioone saavad edukalt hakata asendama arvutid. Nii ei näe infoühiskond tulevikus kohta ametnikele, kelle ainsaiks ülesandeiks on mingite dokumentide vastuvõtmine ja väljastamine kindlate reeglite alusel; seda hakkavad tegema infokiirteega ühendatud arvutid. Ka teenindussfääris peavad mõningad töökohad ära kaduma - piletimüüjad, telefonioperaatorid ja muud taolised.

Vastukaaluks tekib ka palju uusi töökohti - arvatavasti saab neid olema samapalju, kui hääbuvaid kohti. Need nõuavad reeglina loomingulist vaimset tööd ning saavad olema seotud infokiirtee projekteerimise, loomise ja hooldusega või siis selle pruukimisega. Selline suur süsteem ei teki ju iseenesest, vaid see tuleb inimeste tööga tasapisi luua, nagu omal ajal loodi kõik tööstusega seonduv - raudteed, elektrivõrk, arvutid, autod ja muu selline. Igatahes üks on selge - iga tekkiv töökoht hakkab eeldama vaimselt loovat tööd, mida masinad ja arvutid teha ei suuda, sest vastasel korral saab need ülesanded usaldada arvuteile ehk digitaalse protsessortehnikaga varustatud seadmeile.

Kuid igal heal asjal on kahjuks ka varjuküljed. Nimelt jäävad inimesed, kes uuega ehk infotehnoloogiaga kaasa ei lähe, maailmast lootusetult maha. Nad jäävad kas töötuks või jääb nende pärisosaks madalama väärtusega ning vähem tasustavamate tööde tegemine. Sellisesse seisu jäid sada-paarsada aastat tagasi inimesed, kes ei õppinud lugema ega kirjutama. Samasse seisu jäid kolm-neli aastakümmet tagasi ka terved piirkonnad, kus ei ehitatud elektrivõrke ega evitatud telefonisidet. Minu kui üldtutvustava raamatu üks eesmärk on seda ohtu teadvustada, et meie hulgas oleks taolisi inimesi tulevikus võimalikult vähe.

Järgmine peatükk

Copyright © 1997 Valdo Praust
Kopeerimine ja materjalide kasutamine ilma autori nõusolekuta keelatud