Eelmine peatükk
Pealehele

Siiani vaatlesime info mõju üksikisikuile, firmadele ning riikidele. Mainituist kahte viimast võib pidada peamisiks inimeste organiseeritud kooslusiks. Kuid kõiki inimtegevuse tahke on seadustega võimatu reguleerida, sest inimene on eelkõige väga keerukas sotsiaalne olend. Lisaks seadustele juhindume oma elus paljus ka aastakümnete ja -sadade jooksul väljakujunenud tavadele ning kommetele. Näiteks mitte keegi ei nõua meilt muusika kuulamist, filmide vaatamist ja teatris käimist. Ometi me seda aga siiski teeme. Kõik taolised ilmingud saab kokku võtta kultuuri mõiste alla.

Kultuur on eelkõige ühiskonnaelu teatud korrastatus, mis on inimtegevusele omane. Igat korrastatust saab aga alati vaadelda teatud infona ehk teabena. Seepärast võib kultuuri vaadelda ka kui infosüsteemi, mis säilitab ja edastab inimeselt inimesele ning põlvkonnalt põlvkonnale mitmesugust infot.

Kaasaja kultuuri seostatakse suures osas raamatutega. See on mitmeti ka õigustatud: raamatuisse saab talletada väga erinevat teavet, mis võimaldab seda nii järeltulevatele põlvedele säilitada kui ka edastada teistele inimestele ja maailma muudesse paikadesse. Raamat on toonud inimestele kätte kogu maailma kultuuri kõige mitmekesisemad saavutused ning õpetanud inimesi mõistma paljusid maailma asju, mida nad ise pole vahetult kogetud. Ilma raamatuta ehk kirjasõnata teaksime vaid seda, mille oleme isiklikult läbi elanud või siis teiste inimeste pajatuste läbi kuulnud. Üksnes inimajus talletatud info kipub aja möödudes aga moonduma või ununeb hoopiski. Meenutagem, et põlvest-põlve edastatavais jahi- ja meremehelugudes on tihti väga vähe tõtt…

Raamat ehk kirja vahendusel talletatu on meie elu ja mõttemaailma aastasadade jooksul palju mõjutanud. Kas aga trükitud raamatu ning kirjasõna vahele saab panna võrdusmärgi? Seni on seda ilma pikemalt mõtlemata siiski tehtud ja sageli juba alateadvuslikult - olid kiri ja trükkimine ju pikka aega pea ainsad võimalused oma mõtteid jäädvustada ning laiadele inimhulkadele tutvustada.

Kuid heidame pilgu ajalukku - kiri ehk oma mõtete talletamisoskus tekkis märgatavalt varem kui kirjutatud teksti hakati raamatuiks vormima. Esialgsed raamatud olid kirjutatud ju käsitsi ning ainult ühes eksemplaris! Alles alates 1450test aastatest, kui Gutenberg oli leiutanud trükikunsti, saavutasid raamatud praeguse laia populaarsuse. Sellele eelnes suhteliselt kirju pilt - savitahvlid vaheldusid pärgamendirullide ning käsikirjaliste köidetud raamatutega.

Seega ei saa kirjasõna võrdsustada sugugi trükitud ja köidetud raamatutega. Peale kirja leiutamise tuli hakata kirjutatud lehti lisaks veel kokku köitma ning suures hulgas eksemplarides paljundama. Tähtsaim muudatus oli neist kahtlemata trükkimise kasutusevõtt. Seda seepärast, et trükkimine lubas talletatut paljudes eksemplarides levitada, tehes tulemi kättesaadavaks paljudele inimestele. Niikaua, kui raamatuid kirjutati käsitsi, olid nad väga kallid ja haruldased ning nende levik oli väike. Enamik maailma inimesi olid tollal - pimedal keskajal - kirjaoskamatud, sest nad polnud oma elus ühtki raamatut näinud. Euroopas kirjutasid raamatuid ümber ja ka lugesid neid peamiselt mungad, kelle seast võrsus enamik tollaseid haritlasi.

Alates trükikunsti leiutamisest hakkas aga raamatute populaarsus ja arvukus maailmas järjekindlalt suurenema. See ei jätnud meie elukorraldusele, eelkõige aga vaimumaailmale oma mõju avaldamata - järjest rohkem inimesi õppis ära lugemise ja kirjutamise, saades seeläbi aimu ka neist maailma asjust, millega otseselt kokku ei puututud ning mida polnud ka teiste inimeste käest kuuldud.

Seda protsessi nimetatakse renessansiks ehk kultuuri taassünniks. Renessansi peamine väärtus oli just kirjaoskuse levik ning sellega seonduv inimeste maailmavaate ning silmaringi avardumine. Renessanss oli Gutenbergi leiutise ehk trükikunsti peamine ning tähtsaim tulemus. Nii väljus kogu Euroopa tasapisi pimedast keskajast. Inimesed said teada, et peale nende koduküla ja -linna on maailmas olemas veel palju linnu, riike ja rahvaid ning neil kõigil on oma kultuur, elulaad ning ajalugu. Nad said aimu ka teaduse mitmekesistest saavutustest, mis aitas neil kogu ümbritsevat järjest paremini mõista. Nii polnud laiad rahvahulgad oma teadmistes ja maailmavaates enam üksinda ning preestrite meelevallas, vaid võisid seda kõike ise ning omapäi lugeda. Just renessanss oli see, mis avardas ja ühendas maailma ning viis mõnisada aastat tagasi feodaalkorra lagunemiseni, mille esimeseks tähtsaimaks teetähiseks oli Suur Prantsuse Revolutsioon, mis sillutas teed tänasele turumajandusele.

Gutenbergi leiutise tulemil - trükitud raamatutel - põhinevat teadmiste talletamist kasutatakse maailmas tänini. Maailm on sellest möödunud viie ja poole sajandi jooksul märgatavalt muutnud: raamatute hulk on tuhandeid kordi kasvanud ning kirjaoskus on muutunud endastmõistetavaks. Arenenud riikides on suureks harulduseks kirjaoskamatu inimene ehk inimene, kes ei oska lugeda raamatuid ega panna kirja oma mõtteid.

Viimasel ajal on aga raamatuile ehk üldisemalt öeldes igasugusele trükitud materjalile tugevalt kandadele astumas digitaalkujul salvestatud info. Nagu eelmistes peatükkides juba mainitud, on digitaalinfol trükituga võrreldes terve rida eeliseid - tavateksti saab läbi põimida piltide, heli ja liikuvate kujutistega, tekitades nii multimeediumi. Ka ei pea digitaalkujul kirjapandavad teadmised olema enam kindlalt järjestatud nagu raamatu leheküljed ja peatükid: iga tekstiosa võib viidata ükskõik millisele teisele tekstiosale. Nii tekib hüpertekst (hüpermeedium), mis on praeguseks WWW lehekülgede näol juba väga laialdaselt levinud. Ja mis peaasi: selliselt säilitatavat infot saab väga hõlpsalt tekitada, teisendada ja edastada.

Gutenbergi leiutis tagas kord publitseeritud materjali mugava paljundamise ja laia leviku, kuid jättis publitseerimisprotsessi endiselt kohmakaks ning aeganõudvaks. Ülemaailmse arvutivõrgu ehk infokiirtee tekkimine aga muudab mugavaks ka info publitseerimise ehk avaliku ülespaneku kõikidele potentsiaalsetele lugejatele. Tõepoolest, klassikalise raamatu väljaandmiseks on lisaks käsikirja valmimisele vaja see veel küljendada ning laduda ehk trükivormingusse viia. Alles seejärel saab selle trükki anda, misjärel tuleb trükitud lehed veel kokku köita.

Info ülespanekuks WWW ehk tulevase infokiirtee eellase alla pole vaja teha midagi muud, kui digitaalkujul olev käsikiri teatud vormingusse teisendada ja WWW serverisse ehk Internetiga ühendatud arvutisse siirdada. Seega võib praegu käimasolevat informatiseerimist ehk kogu info siirdamist hõlpsalt säilitatavasse ja edastatavasse digitaalkujusse vaadata kui viis ja pool sajandit alanud protsessi jätku.

Just seepärast on orienteerumist arvuti- ja võrgumaailmas nimetatud tihti ka teiseks kirjaoskuseks. Teise kirjaoskuse all ei tule mõista arvutite ehitamis-, parandamis- ja programmeerimisoskusi, nagu seda on aastat kümme tagasi meie koolide informatiseerimise algusaastail püütud lahti mõtestada. Teise kirjaoskuse all tuleb eelkõige mõista arvutite ning Interneti-laadsete võrkude kasutusoskusi. Neis hõlmab olulise osa info otsimisoskus järjest mahukamaist virtuaalkogudest.

Selles mõttes on teine kirjaoskus palju laialivalguvam mõiste kui esimene kirjaoskus, sest ta ei kontsentreeru ühele konkreetsele tegevusele, nii nagu esimene kirjaoskus tugines tähtedest ja sõnade arusaamisele ehk teisisõnu lugemis- ja kirjutamisoskusele. Pigem on tegemist terve laia hulga oskustega, mis hõlmavad nii kaasaegse (digitaal)tehnika tundmist ja selle tähtsuse tunnetamist ühiskonnas kui ka info otsimis- ja edastamisoskust erinevate vahendite abil üle kogu maailma. Praeguses arengustaadiumis võib teise kirjaoskuse all seega mõista arvuti ja digitaalinfo põhimõtete tundmist ja pruukimisoskust igapäevatöös vajaminevate kirjatööde ning arvutuste juures. Siia lisandub veel Interneti teenuste - elektronposti, WWW ja selle otsisüsteemide - kasutusoskus igapäevaelu arvukais tahkudes.

Nii, nagu trükikunsti põhjustatud massiline kirjaoskus ehk raamatute lugemisoskus viis mõne aastakümne jooksul valgustusajastu ehk renessansini, viib teine kirjaoskus teise valgustusajastu ehk teise renessansini. See protsess on seoses digitaalinfo vaba levikuga Interneti-laadseis võrkudes kohe-kohe algamas. Tegelikult on ta koos massilise WWW levikuga juba alanudki. Juba praegu saame me pea hetkeliselt ehk sekundite vältel otsida infot enam kui paarisaja miljoni WWW lehekülje seast, mis asuvad erinevais paigus üle kogu maailma. Teise renessansi olulisimaks tunnuseks saabki olema kogu maailma kultuuride ja inimteadmiste vaba ning piiramatu levik, mis ei tunne riigipiire ega geograafilisi kaugusi.

Teise renessanssi vältel avarduvad inimkonna teadmised ümbritsevast maailmast samavõrd või isegi rohkem, kui nad avardusid kolm-neli aastasada tagasi alanud ajaloolise ehk esimese renessanssi käigus. Kui võrrelda teise renessansi tulemusi esimese renessansi omadega, on efekt sama, kui meie kohalikus, kodu- või külaraamatus oleksid kättesaadavad kõik maailma raamatud, lisaks sellele veel heliplaadid, filmid ja muud infokandjad. Tegelikult ei hakka need tulevikuraamatud - hüpermeediumina ülesehitatud digitaalinfo kogumid - asuma küll mitte kunagi igas kodus, igas raamatukogus ja igal töökohal. Kuid nad hakkavad asuma infokiirteega ühendatud digitaalinfokogumeis ehk andmebaasides, mis lubab neid pea hetkeliselt kõikidesse maailma paikadesse siirdada.

Alates Gutenbergi geniaalsest leiutisest - trükikunstist - kuni tänini tekkisid küll paljud raamatukogud, kuid mitte ükski neist ei sisaldanud kõiki inimkonna loodut ja säilitatavat. Seepärast jäid iga inimese võimalused info kättesaamiseks tahes-tahtmata piiratuks, sest seda tuli otsida üle kogu maailma paljudest erinevatest raamatukogudest ja muudest infokogumitest. Mida ei suuda aga trükitud materjal - raamatud - seda suudab digitaalinfo, sest ta on samm edasi inimkonna pideval ja lõpmatul teel järjest täiuslikumate ja efektiivsemate abivahendite poole. Seega võib kokkuvõtteks öelda, et esimese renessansi- ehk valgustusaja tekitasid trükitud raamatud, teise renessansi tekitab aga piiranguteta leviv digitaalinfo.

Me väitsime, et hüpermeediumi põhimõtteil koostatud digitaalinfo vallutab kogu maailma, muutes suuresti selle ehitust. Mis saab kõiges selles aga traditsioonilise trükitud raamatu pärusmaast?

Raamatu tuleviku üle infoühiskonnas on avaldatud palju vastakaid arvamusi. Ühed väidavad, et raamat kui meie kultuuri püha alustala jääb püsima igavesti, teised aga väidavad, et ta on paratamatult määratud hääbumisele, taandudes moodsamal digitaaltehnikal põhinevate infokogumite ees. Kummalisel kombel pole kumbki neist väidetest ei õige ega ka vale, kuigi nad näivad esmapilgul olema üksteisega vastuolus. Konks seisneb selles, et raamatu tuleviku üle arutledes peame enne üleüldse kokku leppima, mida me raamatuks nimetame.

Kui me nimetame raamatuks trükitud paberilehtede köidetud pakke, siis taoline raamat on infoühiskonnas määratud aeglasele, kuid see-eest kindlale hääbumisele. Taolise raamatu peapuudusi digitaalkujul esitatava hüpermeediumkogumite ees oleme me juba korduvalt maininud. Tegelikult on traditsioonilise trükitud raamatu ainus eelis digitaalvormide ees selle mugav kasutamine - paberilehed on õhukesed ja raamat väike ning kerge, mis võimaldab seda kaasa võtta näiteks voodisse, mereranda, rongi ja muisse paigussegi. Tavaraamatu tuleviku pooldajad rõhuvadki tavaliselt sellele, et paberile trükitut on mugavam lugeda kui arvutiekraanile kuvatavat. Tõepoolest, see on nii praegu ja ka arvatavasti lähitulevikus, kuid see ei jää nii igavesti! See seade, mida tunneme arvutina praegu, ei jää taoliseks tulevikus. Küll aga jääb püsima erinevat liiki info universaalne digitaalesitus bittide ja baitidena.

Heites pilgu arvuti arengule viimaste aastakümnete jooksul, märkame, et paralleelselt on toimunud kolm põhilist protsessi: arvuti ning protsessortehnika mõõtmete pidev vähenemine, arvuti hinna pidev langemine ja arvuti tulemuse ehk väljundi järjest inimsõbralikum esitamine. Näiteks arvuti põhiline väljundseade - kuvar - muutub pidevalt kompaktsemaks ning selle kujutis järjest teravamaks ning kontrastsemaks. Nagu eelmisis peatükkides mainitud, ei peatu areng siin enne, kui kuvar muutub välimuselt paksu papitahvli suuruseks ning kuvaril esitatav ei erine oma lugemisomadusilt ja kvaliteedilt paberile trükitud tekstist. Paljude ennustuste kohaselt juhtub see kusagil paarikümne aasta pärast. Selliselt kuvarilt teksti lugemine ei riku ka silmi sugugi rohkem kui paberile trükitu lugemine!

Taoline kuvar lubab koostada mitmesuguseid huvitavaid seadmeid. Kujutlegem näiteks ette karbikest, mis on praeguse kõvade kaantega raamatu suurune, kuid ei sisalda endas mitte paki paberlehti, vaid suure hulga digitaalelektroonikat. Sellise karbi ehk "digitaallugeja" saab "lahti võtta" ainult ühest kohast, keskelt, kus avatud lehtede asemel näeme ühte või ka kahte "paberkvaliteediga" kuvarit, millele lisanduvad allosas asuvad juhtnupud. Nende abil saab lehekülgi "lapata" - kuvada järjest uusi tekstiosi, kerida olemasolevat üles-alla ja juhtida muul viisil, näiteks hüperlinkide põhimõtteil, mis on saanud üldtuntuks WWW lehekülgede vahendusel.

Kui taoline seade on turule ilmunud, on ta üle võtnud ka traditsioonilise, trükitud raamatu viimase trumbi - kasutusmugavuse. Tõepoolest, selline seade ehk siis "digitaallugeja" on ligikaudu praeguse paberraamatu mõõtmete ja kaaluga ning ka lugeda on seda sama mugav kui paberraamatut. Ka seda võib kaasa võtta bussi, voodisse, mereranda ja muisse taolisse paigusse. Taoline seade on ühtlasi nii praeguste trükitud raamatute kui ka sülearvutite (laptop) ühine järeltulija. Võrreldes paberraamatuga jääb, tõsi küll, alles kaks puudust: seade vajab toiteks mingeid patareisid või akusid ja ta hind võib jääda paberraamatu omast veidi kõrgemaks.

Kuid need kaks pisipuudust ei ole võrreldavadki ta tohutute eelistega. Nimelt on selline karbike ehk "digitaallugeja" ainult tühipaljas kest, mis teisendab temasse sisestatud "digitaalraamatud" ehk infokogumid inimesele loetavale kujule, kuvades nad tekstina. Seepärast piisab ühest sellisest seadmest, et kuvada kui tahes palju erinevaid raamatuid - karbike ise on digitaalinfokogumite ehk raamatu sisude suhtes ju ainult vahendaja. Selles mõttes sarnaneb ta tänapäeva arvutite, videomagnetofonide ja plaadimängijatega, mis kõik samuti mängivad maha või pruugivad temasse sisestatud infot, kuid ise infot ei sisalda. Infokogumeid endid ehk digitaalraamatuid võib karbikesse hakata siirdama kahel viisil - kas teisaldatava andmekandja abil, mida saab nagu praegust disketti sinna sisse pista, või infokiirtee vahendusel kas raadiolainete või kaabli abil. Tõenäoliselt hakatakse selleks pruukima mõlemat meetodit läbisegi, vastavalt konkreetseile vajadusile.

Kui kasutada teisaldatavaid andmekandjaid, siis hakkab raamatute ehk infokogumite sisu võtma neil väga vähe ruumi. Praeguse kolmetollise flopiketta suurune andmekandja hakkab paarikümne aasta pärast mahutama tuhandeid või isegi miljoneid raamatuid. See lubab reisile mugavalt kaasa võtta terve raamatukogu, mida kõike on võimalik lugeda vaid ühe digitaallugeja abil. Sellele lisanduvad veel täiendavad eelised - nimelt saab tavateksti asemel kasutada ka digitaalraamatuis hüpermeediumi pakutavaid omadusi ehk teisisõnu kõike seda, mida praegu pruugivad WWW leheküljed. Ka WWW lehekülgi ennast ehk teisisõnu selle järglasi võib selline digitaallugeja kuvada! Seega vabaneme pea kõigist piiranguist, mille on kirja- ja trükitehnika meile aastasadu ja -tuhandeid tagasi seadnud. Seda vabadust saime veidi "nuusutada" alles seoses WWW tekkimisega; digitaalraamatute ja -lugejate masspruukimine muudab sellise vabaduse aga igapäevaseks ning enesestmõistetavaks.

Juba olemasolevad raamatud, mis on kirjutatud järjestikuse tekstina, teisendatakse digitaalkujule sellisena, nagu nad on koostatud -järjest loetavana, lehekülg lehekülje ning peatükk peatüki järel. Aga uued infokogumid, mis on loodud spetsiaalselt WWW või kirjeldatud "digitaallugeja" jaoks, ei pruugi seda süsteemi enam järgida! Näiteks juba praegu on WWWs kättesaadavad mitmed nõndanimetatud "hüperromaanid", kus tegevus pole esitatud mitte ühe, vaid mitme ahelana, mis on omavahel keerukate sidemetega seotud. Neid ahelaid mööda saab hüperteksti põhimõttel liikuda, mis annab lugejaile tavaromaani lugemisest hoopis teiselaadse ja märksa huvitavama elamuse!

Pole kahtlust, et selletaoliste mugavate seadmete ilmumine sööb trükitud paberraamatud ajapikku kasutusest välja. Neile ei jää ju enam ühtki eelist! Mingil määral võivad neid säilitada vaid harjumused ning inimeste konservatiivsus. Ka nende hind jääb andmekandjaile salvestatud digitaalraamatute hinnast reeglina hulga kõrgemaks - lisanduvad ju paberi valmistamine, trükkimine, köitmine ja muud operatsioonid.

Kuid massiline üleminek digitaalraamatutele ei juhtu arvatavasti aga veel lähima kümne aasta jooksul. Nagu massimeediumit käsitlevas peatükis puudutatud, levib massiline digitaalesitus ja -edastus kujul esmalt ajalehtede ja muude taoliste infokandjate seas, millel pole aastaid või aastakümneid kestvat püsiväärtust. Juba praegu loetakse WWWst agaralt digitaalajalehti, kuigi arvutikuvarit põrnitseda on märksa ebamugavam, kui paberile trükitut lugeda. Fakt on aga see, et mõnevõrra hiljem leiab sama aset ka raamatute seas: see juhtub siis, kui kaob ära paberraamatu ainus eelis - lugemise mugavus. Minu autor igatahes loodab, et praeguste kooliõpilaste ja ka paljude keskealiste inimeste silmad seda aega veel näevad.

Kindlasti ei suuda paljud inimesed esitatut praegu veel mõista, sest see on nende jaoks liiga kauge ja mõistmatu tulevik. Seda hoiakut võimendab lisaks veel asjaolu, et paberile trükitut on aastasadu harjutud pidama millekski kindlaks ja püsivaks. Sama püsiv on aga ka kvaliteetsele alusmaterjalile salvestatud digitaalinfo!

Efekt on ligikaudselt sama, kui keskaja inimesele oleks püütud selgeks teha, et tule jõul saab vankri liikuma panna ilma hobuseta. Enamik inimesi oleks selle üle lihtsalt naernud. Ometi konstrueeris Inglise leidur Stephenson 1825. aastal veduri - raudruuna, kus ratastele asetatud aurumasin pani tule (täpsemini küll auru) jõul liikuma nii iseenda kui ta taha haagitud vagunid. Kuid praegune olukord erineb keskajast selles mõttes, et meie tunneme loodusseadusi, samuti oleme kursis maailmas kui tervikus valitsevate arengutendentsidega. Tänu sellele oskamegi ennustada peamisi tulevikusuundumusi tänapäeval märksa paremini kui oskasime seda teha varem, näiteks keskajal.

Digitaalsed infokogumid ehk digitaalraamatud hakkavad kaugemas tulevikus niisiis traditsioonilisi paberraamatuid tasapisi välja vahetama. Moodsa tehnoloogia eelistamine vananenule on aga igati loomulik. Oleks ju olnud imelik, kui peale trükikunsti leiutamist oleks endiselt eelistatud käsitsi kirjutatud raamatuid või hoopiski savitahvleid, kuigi trükikunst avas hoopis laiemad võimalused. Viissada aastat tagasi oli trükikunst sama moodne ja uudne kui praegu digitaalinfo pruukimine!

Seepärast on raamatuks õigem siiski nimetada mitte köidetud paberipakki, vaid suvalist infokogumit, mida saab inimesele mugaval kujul loetavaks teha - näiteks millelegi trükkida, kuvada, kauni inimhäälega ette lugeda või muud taolist. Taolised raamatud aga olid, on ja jäävad ning ei kao mitte kusagile. Õigemini jäävad nad kestma sama kaua, kui jääb kestma inimkond, arvatavasti aga kauemgi. Siia alla mahuvad nii Gutenbergi-eelsed savitahvlid, tuhande aasta vanused käsitsi kirjutatud ürikud, traditsioonilised trükitud raamatud kui ka digitaalkujul säilitatavad igat liiki infokogumid. Tähtis ei ole seega mitte nende väline vorm, vaid just sisu. Me nimetame ju ka antiikautorite - Aristotelese, Platoni, Eukleidese, Homerose ja paljude teiste - üllitisi raamatuiks, kuigi algselt oli tegu täiskirjutatud papüüruserullidega. Köitmise, paberi ja trükkimisega said need teosed seotuks alles keskajal.

Ka raamatukogu mõiste hakkab sellega seoses tasapisi muutuma. Köidetega täidetud riiuleile hakkab tulevikus lisanduma terve hulk tehnilisi seadmeid, mis sisaldavad endas hulga digitaalinfot, mis on üleüldise infovõrgu ehk infokiirteega ühendatud. Juba praegu on see tendents mitmel pool maailmas jälgitav - paljud raamatukogud on lisaks trükitud info hoidlaks olemisele muutunud ka digitaalinfo kogumeiks - suurte WWW serverite paiknemiskohaks. Erandiks pole ka Eesti - näiteks Eestit tutvustav parim leheküljesüsteem - http://www.ciesin.ee/ESTCG/ - asub tegelikult Rahvusraamatukogu hoones.

Kaugemas tulevikus on reaalselt mõeldav ka selliste raamatukogude eksisteerimine, mis ei sisalda ühtegi trükitud raamatut. Nii kaob ära põhimõtteline erinevus tänaste raamatukogude ja WWW serverite vahel. Lõppude lõpuks nimetame me raamatukogudeks ka antiigiajastu savitahvlite ja papüüruserullide hoidlaid, kuigi ka neis ei sisaldunud mitte ühtegi köidetud ja trükitud teost.

Raamat, olgu ta kas trükitud või siis digitaalne, on aga suuresti vaid abivahend. Raamatute olemasolul on mõtet vaid siis, kui neil on olemas lugejad, kes neis sisalduvat infot omandades oma vaimumaailma rikastavad ehk end harivad. Kultuuri üks olulisi tahke ongi haridus ehk teisisõnu viis, kuidas me endi ja eelnevate põlvkondade talletatud teadmisi ja oskusi järeltulijaile edasi anname.

Siirdumine infoühiskonda ning haridus on üksteisega väga tugevalt ning mitmel tasemel seotud. Arvatakse, et siin annavad muutused tunda juba üsna varajases staadiumis ning on põhjalikumad kui muudel aladel. Paneme tähele, et haridus pole mitte midagi muud, kui info omandamine erinevaist allikaist. Milliseid tüüpi allikaid selleks kasutatakse, sõltub ühiskonna ja infokandjate arengutasemest. Kauges minevikus, kui kirja kui info ühte vanimat säilitusvormi veel ei tuntud, toimus kogu õpetamine õpetaja ning õpilase vahetu kontakti teel, kus tähtsaimat rolli mängis õpetaja räägitu. Kui teadmisi hakati kirja panema ning hiljem ka raamatuiks trükkima ja köitma, lisandus taolisele õppimisviisile ka raamatuist tudeerimine.

Kummalisel kombel on need õpetamisviisid kestnud tänapäevani, kusjuures olulist osa mängib siiani veel mitte trükitud materjal, vaid õpetaja ja õpilase isiklik kontakt. Üldhariduskoolides on küll pea kõikide ainete kohta olemas põhjalikud õpikud, kuid sama ei saa öelda kõrgkoolide ja mitmesuguste koolitusprogrammide kohta. Näiteks paljudes Eesti kõrgkoolides polnud veel mõned aastad tagasigi paljude loetavate kursuste kohta kirjalikke konspekte ning tudengid pidid esitatava materjali mõttega kuulamise asemel hoopis kibekiiresti konspekteerima. Nüüdseks on olukord osaliselt küll muutunud, kuid mitte veel igal pool ja täielikult.

Seega on kool viimase paarituhande aasta jooksul oma olemuselt väga vähe muutunud. Nii, nagu antiikajal koguneti suuremaisse ruumidesse tollaste õpetlaste loengute kuulamiseks, istume me tänapäeval klassiruumidesse või auditooriumeisse, et omandada õpetajate või koolitajate edastatut. Põhimõte on jäänud seega samaks, muutunud on vaid tehnilised pisiasjad. Põhierinevus tol ajal valitsenud süsteemiga on vaid üldise koolikohustuse sisseviimine - kui aastasadu tagasi said taolist õpetust vaid üksikud, siis tänapäeval puudutab see iga inimest. Kaasajal käib inimene koolis tavaliselt kokku üle kümne aasta; kui siia lisada veel kõrgharidus ning mitmesugused täienduskoolitused, kipub õppeaeg pikenema juba ligi kahekümne aastani.

Üks põhjuseid peitub arvatavasti selles, et otsese suhtlemise teel - kasvõi loengut kuulates - omandavad inimesed teadmisi märksa paremini kui raamatust või mingist muust allikast lugedes. Raamat ei selgita ainet nii, nagu seda teeb õpetaja või lektor klassi või auditooriumi ees. Teisisõnu sisaldab raamat ainult teksti ja pilte; temaga ei saa suhelda, nagu auditooriumi ees seisva lektoriga, kes näitab lisaks veel mitmesuguseid abimaterjale tahvlile või seinale.

Mida ei sisalda raamat, saab sisaldada aga digitaalinfona säilitatav multimeediumkogum. See võib sisaldada läbisegi nii teksti, pilte, heli kui ka liikuvaid pilte. Nii pole mingi probleem võtta mingi lektori või õppejõu loeng videolindile, teisendada see seejärel digitaalkujule, lisades samas talle hulganisti skeeme, pilte ja muid näitlikke abivahendeid. Sellise loengu vaatamine/kuulamine mingilt andmekandjalt on pea sama hea, kui loengu tegelik külastamine. Ainus vahe on vaid selles, et loengu pidajale ei saa küsimusi esitada. Kuid kujutagem ette olukorda, kus auditooriumis on paarsada kuulajat - ka seal ei saa iga kuulaja ettekandjale oma küsimusi esitada, sest see pole ajaliselt lihtsalt võimalik. Ka on kindel, et vaadates/kuulates loengut videolindi või tulevikus ka digitaalse multimeediumkogumi vahendusel, saame parema tulemuse, kui kusagil auditooriumi taganurgas istudes.

Selliste virtuaalloengute eelkäijaiks võib pidada õppealaseid videofilme, mida on maailmas suhteliselt palju tehtud. Kuid nende ostmine või ka üürimine on seni olnud kallim reaalse loengu külastamisest, mistõttu on nende levik jäänud suhteliselt tagasihoidlikuks. See ei jää nii aga tulevikus! Kui praeguse Interneti järeltulija infokiirtee hakkab võimaldama pea hetkeliselt edastada väga suuri infokogumeid - näiteks pikki filme - siis peaks taoline olukord muutuma. Ei maksa unustada tõsiasja, et digitaalinfo "liigutamine" mööda ülemaailmset infovõrku ehk infokiirteed hakkab tulevikus olema märgatavalt odavam mistahes kaupade või esemete teisaldamisest või siis reisimisest. Palju mugavam ja odavam on tellida loeng Interneti vahendusel ja vaadata seda just endale sobivaimal ajal, kui külastada tegelikku loengut, milleks peame kindlal ajal minema teise majja, teise linna või sageli ka teise riiki!

Infokiirtee vahendusel levitatavate virtuaalloengute kasutamine peaks meie senist, aastatuhandeid vana haridussüsteemi märgatavalt muutma. Et kuulata mingeid loenguid, ei pea me enam kindlal kellaajal minema ülikooli või mingi muu asutuse teatavasse auditooriumisse. Selle asemel võtame infokiirteel lahti praeguse WWW brauseri järglase ja tellime loengud oma arvutisse. See lubab meil neid sobival ajal kui videofilmi vaadata. Paneme seejuures tähele, et taolised loengud võivad levida vabalt üle kogu maailma! Seepärast pole tulevikus mingi unikaalse ja uudse loengukursuse või koolitusprogrammi kuulamiseks vaja enam reisida enam teise linna või koguni teise riiki, vaid piisab üksnes infokiirteega ühendatud seadmeist! Loengute siirdumine auditooriumivaikusest infokiirteele peaks kogu maailma haridus- ja teaduspotentsiaali suurel määral ühtlustama. Täpsemini öeldes ühtlustab ta nende regioonide ja riikide võimalusi, mis on infokiirteega ühendatud. Ülejäänud piirkonnad jäävad maailma uusimaist ideedest, uusimast tehnoloogiast ja ka parimast haridusest ilma.

Lisaks sellistele virtuaalloengutele hakkavad infokiirtee ja moodsa tehnoloogia abil levima ka mitmesugused teiselaadsed õppematerjalid, mis sisaldavad dialoogreziimi. Näiteks matemaatikaülesannete lahendamist ei pruugi tulevikus harjutada enam õpetaja, vaid seda võib vabalt teha mingi spetsiaalne arvutiprogramm. Taoline programm annab peale lühikese multimeediumloengu esitamist õpilasele ülesande, mida viimane arvutiekraanil lahendada püüab. Seejärel analüüsib programm lahendatut, leides üles kõik õpilase vead ja komistuskohad, misjärel ta juhib neile üksikasjalikku tähelepanu. Vajaduse korral esitatakse õpilasele mõned loenguosad uuesti. Seda protsessi korratakse seni, kui õpilane suudab teatud hulga ülesandeid juba veatult lahendada. Mitte ükski õpetaja ei suuda õpilasele korrata põhitõdesid piiramatu arv kordi, multimeediumil põhinevad arvutiprogrammid võivad seda teha aga suurima vaevata! Taoline õpitarkvara on ka ainult ühe õpilase päralt, seevastu õpetajal on tavaliselt kümneid õpilasi. Aga erinevad õpilased on erineva tasemega - osa saab aru ühekordsest seletamisest, teisele on vaja millegi omandamiseks asi aga kümme või enamgi arv kordi üle korrata.

Millisest vanuseastmest alates muutub virtuaalõpe massiliseks, on raske öelda. Arvatavasti jääb kooli alamosas ehk siis esimestes klassides praegune süsteem siiski enam-vähem samaks. Seda seepärast, et kooli alamosas õpetatakse peale konkreetsete teadmiste veel käitumist ning muid üldisi oskusi, mis aitab tulevastel maailmakodanikel ümbritsevas maailmas edukalt läbi lüüa. Ka ei ole noormate õpilaste teadlikkus ja vastutustunne veel nii suur, et nad suudaksid õppida suures osas iseseisvalt, ilma õpetajate järelvalveta. Oma tulevast kohta ühiskonnas ning hea hariduse omandamisvajadust kui elus läbilöömise põhieeldust hakatakse teadvustama alles kusagil gümnaasiumiklassides. Nooremate õpilaste koolipäev hakkab seega arvatavasti endiselt koosnema kindlatest tundidest, kus õpetaja ja õpilased asuvad koos ühes ruumis ja teadmiste edastamine on suures osas vahetu.

Kuid ka kooli alamosas ehk algklassides hakatakse kasutama moodsat tehnoloogiat - praegust kriidiga kirjutatavat tahvlit hakkab asendama suur ekraan ehk digitaaltahvel. Ka õpilaste laudadel on vast mingid arvutilaadsed kommunikaatorid, mille vahedusel saavad nad pruukida mitmesugust õpitarkvara. Näiteks kontrolltööd - eriti aga valiktestid - siirduvad varem või hiljem paberile kirjutatavast arvutustehnika maailma. See vähendab õpetaja ja ka õpilaste rutiinset vaeva ning lubab saada tulemuse teada pea hetkeliselt.

Seevastu aga kõrgkoolides ja vast ka gümnaasiumi vanemates klassides peaksid virtuaalloengud ja õpitarkvara pruukimine muutma kogu õppeprotsessi märgatavalt. Järjest rohkem õppeaineid ja -valdkondi hakkavad olema kättesaadavad ainult infokiirtee kaudu. Kokkuvõttes tähendab see seda, et koolitunnis või loenguil veedetud aja osatähtsus hakkab õppeprotsessis aeglaselt, kuid seevastu kindlalt kahanema. Seda asendab virtuaalloengute "külastamine", mida saab infokiirtee vahendusel teha oma kodunt. Muidugi on olemas ka vahevariandid: õpilased omandavad õppematerjali kodus ja koolis toimub midagi seminarisarnast: õpetajaga ning omavahel arutatakse ainult tekkinud küsimusi.

Teadmiste omandamine tuleb tavaliselt siduda aga ka teadmiste kontrolliga. Kui me õpime oma konkreetse töö tarbeks, siis võib see ära jääda, kuid kindlad kursused, kindel kool või õppeprogramm peavad alati lõppema taseme kontrolliga. Alles taolise kontrolli tulemusena saab välja anda haridust kinnitava tunnistuse, mis on tõendiks, et konkreetne inimene on konkreetsed teadmised omandanud. Praegu lõpeb enamik kooli eksamitega, kus õpilane tõestab omandatut õpetaja ja õpilase vahelise suulise või kirjaliku suhtluse vormis, vahel aga ka teatud töö - näiteks lõputöö - esitamisega.

Eksamite sooritamist on infokiirteele siirata mõnevõrra raskem kui õppeprotsessi ennast. Sel juhul peab õpetaja ju veenduma, et inimene, kellega ta üle võrgu suhtleb, on tõesti eksamineeritav; samuti ka selles, et eksamineeritav ei kasuta eksamil võõraste isikute ega spikrite abi. Seetõttu jääb eksamite ja arvestuste sooritamine üle infokiirtee arvatavasti vähem pruugitavaks kui loengute kuulamine. Kuid ka siin saab pruukida mitmed lahendusi: kui realiseerub videokonverentside pidamise võimalus ning õpetaja näeb oma vestluskaaslast ehk eksamineeritavat selle vahendusel "silmast silma", võib ta ju ka kontrollida, kas eksamineeritav kasutab vestlusel abivahendeid ja abilisi või mitte. Seda protsessi võib nimetada virtuaaleksamiks.

Taoliste eksamite läbiviimine hakkab siiski olema vast haruldasem nähtus kui tegelik, silmast-silma eksami tegemine. Seega muutuvad väga populaarseiks sellised õppimisvormid, kus teatud aja - näiteks ühe aasta või semestri ehk poolaasta vältel - "kuulatakse" infokiirtee vahendusel mingit loengukursust, millele järgneb reaalne eksam, mille käigus õppejõud ja eksamineeritavsaavad tegelikkuses kokku. Mingis mõttes on see praeguse kaugõppevormi edasiarendus, kuid oma kvaliteedilt ei jää ta eriti alla praegusele statsionaarõppele.

Virtuaaleksamid polegi tegelikult nii kauge tulevik, nagu meile esmapilgul paistab. Isegi Eestis on üks sellealane pretsedent - diplomi virtuaalkaitsmine - juba toimunud. 16. juunil 1993 kaitses Tallinna Tehnikaülikooli tudeng Tarmo Talts koduriigis oma inseneridiplomi, asudes ise samas aga hoopis Californias, seega USAs. Kaitsmisele eelnes pikk infovahetus meili teel, mille käigus diplomand edastas oma töö Californiast Eestisse, kus see trükiti välja ja esitati kaitsmiskomisjoni liikmetele tutvumiseks. Ka retsensendid edastasid oma arvamused diplomandile meili teel. Kaitsmisprotsess ise toimus Eesti esimese jututoa - Anna jututoa - vahendusel, milles Californiast oli sees diplomand, Eestist aga kaitsmiskomisjoni liikmed. Vestlus diplomandi ja komisjoni vahel toimuski jututoas, kus ühe inimese sissetipitud tekst sai pea hetkeliselt nähtavaks kõikidele teistele osalejatele. Selline kaitsmine lõppes vägagi edukalt, olles sellega esimeseks teetähiseks infoühiskonna pakutavatele uutele haridusvõimalustele.

Kaugemas tulevikus võivad lisaks tavakoolidele tekkida ka uut tüüpi virtuaalülikoolid. Need kujutavad endast ainult infokiirteel kättesaadavaid õppematerjale ning hulga õppejõude, kes on need materjalid koostanud. Oma ruumid neil virtuaalülikoolidel üleüldse puuduvad - kogu suhtlemine toimub infokiirtee vahendusel, kusjuures nii õpetatavad kui ka õppejõud võivad asuda mistahes maailma paigus, mis on ühendatud infokiirteega. Taolisi ülikoole ei saa siduda ka mitte ühegi maailma riigiga, nad on kättesaadavad ning kasutatavad üle kogu maailma - näiteks Londonis, Maltal, Indias ja Naissaarel - täpselt ühtemoodi.

Peale kõige ähmastuvad tulevikus ka õppimise piirid. Järjest enam saavad ümber ajad, kus kord nooruseas omandatu jääb konkurentsivõimeliseks aastakümneid. Teaduse ja tehnika areng ning siit johtuvad muutused on paljudel tegevusaladel järjest kiiremad ning tormilisemad. See tingib pideva ümberõppimise, et olla kursis oma ala viimaste, moodsaimate saavutustega. Aastasadu püsinud tava, kus teatud vanuses haridustee tavaliselt jäädavalt lõpetati ja edasises pühenduti üksnes tööle ehk omandatu elluviimisele, muutub infoühiskonnas ajalooks. Nii ei puuduta haridus ja koolitus tulevases infoühiskonnas mitte ainult lapsi ja noori, vaid ka suurt hulka eakamaid inimesi, kes peavad oma kvalifikatsiooni perioodiliselt tõstma, et maailmast mitte lootusetult maha jääda ja oma šansse nii täielikult kaotada.

Kogu esitatu võib tekitada õigustatud küsimuse: kas siis eranditult kõik koolid ja kodud peavad tulevikus olema varustatud tänase arvuti järeltulijaga - infokiirteega ühendatud kommunikaatoriga? Vastasel korral ei saaks ju mitte sugugi iga õpilane ega ka tudeng uudseist õppimismeetodeist osa. Kas taoline hulk moodsat ja kallist tehnikat ei ole liiga karm nõue, arvestades eriti Eesti praegust olukorda, kus tihti ei jätku raha isegi koolimajade remondiks ja õpetajate palkadeks ning napib muidki vahendeid?

Vastus saab olla ainult jaatav, kuigi me ei pea seda tegema aasta-paari jooksul, vaid järg-järgult ja tasapisi lähema paarikümne aasta vältel. Moodsaimate tehniliste vahendite pruukimiseta jääb haridus järjest rohkem ajast ning maailmatasemest maha. See ei ole tüüpiline mitte praegusele ajale, vaid nii oli see ka minevikus. Võtame näiteks mõnesaja aasta taguse situatsiooni, kus ühel õpilasel oli võimalus hankida raamatuid ja vihikuid, teisel aga mitte. Raamatud ja vihikud olid aga tollase tehnoloogia kõrgsaavutused, mis polnud aastat kolmsada tagasi sugugi kõigile vabalt kättesaadavad! Ajapikku muutusid need tollase tipptehnoloogia tulemid aga koolis hädavajalikeks tehnilisteks vahenditeks, ilma milleta muutus igasugune hariduse omandamine võimatuks.

Täpselt sama teed käib praegu arvutustehnika - tulevikus saab hariduse omandamine olema võimatu ilma infokiirteega ühendatud multimeediumarvutita. Teaduse ja tehnika areng esitab kasutatavatele tehnilistele abivahenditele ju järjest suuremaid nõudmisi. Täpselt sama enesestmõistetav, nagu praegustele koolijütsidele on pliiats ja paber, on tulevastele jütsidele arvutustehnika. Ei maksa unustada, et arvutid koos neid ühendavate võrkudega on vaid täpselt samasugused abivahendid, nagu paber, pliiats ja trükitud raamatud. Tegu on vaid märksa moodsamate ehk teisisõnu järgmise põlvkonna abivahenditega kui sajandeid vanad paber, pliiats ja raamatud. Kuid põhimõttelist vahet pliiatsi, paberi ja arvuti vahel pole.

Juba praegu peaksid koolid ja teised haridusasutused taolisteks muudatusteks valmis olema. Kuigi pildi ja heli piiranguteta edastamine, nagu ka infokiirtee levik igasse kooli ja kodusse pole veel lähiaastate küsimus, on muutuste algustähis siiski maha pandud. Praegu on juba selgelt prognoositav, et Internet koos WWWga areneb kogu maailma hõlmavaks ja igat liiki infot edastatavaks infokiirteeks, mis omakorda muudab pea igat meie eluala. Tänased õpilased on homse ühiskonna edasiviijad ja ülesehitajad, seepärast ei tuleks neile õpetada niivõrd praegusi ja mineviku tehnoloogiaid ja võtteid, vaid eelkõige tuleviku tehnoloogiaid ja moodsaid võtteid.

Praegune kool on juba aastatuhandeid olnud suunatud peamiselt kindlate ja konkreetsete valmisteadmiste õpetamisele. Infoühiskonnas pole aga oluline niivõrd suure hulga info teadmine, kuivõrd just oskus seda infot vajaduse korral infokiirtee põhjatutest soppidest üles otsida. Senises koolihariduses domineerivad matemaatika, füüsika, bioloogia, geograafia ja muud taolised konkreetsed ained on inimese silmaringi arendamisel kahtlemata väga vajalikud, kuid kõiki neid eriteadmisi saab tulevikus piisava põhjalikkusega omandada infokiirtee vahendusel. Selleks tuleb aga osata infokiirteed ehk tulevase ühiskonna tugiluustikku pruukida. Tuleviku haridusest olulisima osa peab moodustama teadmiste kogumise ehk õppimise õpetamine kaasaja tehnoloogiat kasutades. Just seda tulekski pidada teise kirjaoskuse olulisimaks komponendiks. Siit ka minu väljakutsuv pealkiri - Infoühiskonna aabits - sest ma olen mõeldud eelkõige esmase lektüürina teise kirjaoskuse omandamisel. Seega püüan ma olla umbes samades kohustusis, nagu tavaaabitsal on täita meie teel esimese ehk traditsioonilise kirjaoskuse juurde.

Digitaalse infotehnoloogia laialdane kasutuselevõtt muudab suuresti ka kultuuri ja tehnoloogia vahelist suhet, tuues selle senisest selgemalt esile. Kultuuri ja sellega seonduvat on seni sageli tehnikale, täppisteadustele ja meid ümbritsevale asisele maailmale liigagi palju vastandatud. Tegevusalasid on jagatud isegi rangelt kaheks - reaal- ning humanitaaraladeks - mida on käsitletud tihti teineteisest lahus ja eraldi arenevate süsteemidena. Näiteks suur hulk meie koole on kas reaal- või siis humanitaarkallakuga, need kaks haru on omavahel sujuvalt ühendatud vaid erandjuhtumeil. Leidub väga palju inimesi, kes näeksid oma vaimusilmas informatiseerimise, arvutite, arvutivõrkude ning muu "asise" väljaehitamise asemel parema meelega hoopis kultuuri arendamist. Meie massiteabevahendeis kõlab taolisi arvamusi vägagi tihti!

Selline suhtumine on sügavalt väär. Kaasaegne kultuur vajab säilumiseks ning arenemiseks eelkõige hulga tehnilisi vahendeid, mis peavad koos teaduse ja tehnika arenguga muutuma järjest moodsamaks ja kaasaegsemaks. Need ajad, kus kultuur säilus vaid inimeselt inimestele edastatavais pärimusis, muistendeis ja uskumusis, on jäädavalt möödas ning seda juba sajandeid. Viimased viissada aastat on seda asendanud kirjasõna - korrektsemalt väljendades trükitehnika ehk Gutenbergi leiutise - kasutamine. Need keeled ja kultuurid, kus oma kirjakeelt ja rahvuskirjandust ei evitatud, surid ajapikku vaikselt välja, sest muukeelne kultuur ja kirjandus nad lihtsalt ajapikku vaikselt lämmatas.

Kuid aeg läheb edasi ja tehnilised vahendid järjest uuenevad. Nii loob infokiirteega ühendatud digitaalne arvutustehnika kultuuri säilitamiseks ning arendamiseks senisest hoopis paremad ja suuremad võimalused. Varem või hiljem hakatakse kõike inimese säilitatud infot, seega ka kultuurilisi väärtusi, hoidma digitaalkujul. Soovides tutvuda maailma rikkaliku kultuuripärandiga, ei kuluta me tulevikus enam raamatukogude lävepakke ega lehitse raamatuid, vaid seilame pea piiramatus hajusas digitaalinfokogumis, mis meile infokiirtee vahendusel koju kätte tuleb. Seepärast võib öelda, et arendades infotehnoloogiat, avardame me ühtlasi ka kultuuri levimistingimusi ehk edendame kultuuri ennast. Samal ajal aga hääbuvad - õigemini küll jäävad tundmatuiks - need kultuurid, mis pole infokiirteel esindatud. Need kultuuriilmingud, mis on infokiirteel multimeediumkogumitega - tekstide, filmide, muusikapalade ja muuga - põhjalikult esindatud, aga säiluvad, saades sellele lisaks veel üle kogu maailma tuntuks. Siin on väga õigel kohal Eesti ühe suurima meediumifirma moto: "Kui Sind ei ole siin, siis Sind ei ole olemaski!"

Kujutagem ette, et Eesti rahvapärimuse suurimal kogujal Jakob Hurdal oleks selle sajandi algul olnud kasutada digitaaltehnika ja infokiirtee. Siis ta poleks oma arvukaid pärimusi pannud paberile, vaid ta oleks jäädvustanud need digitaalkujul olevaisse infokandjaisse. Nii talitades oleks ta kogu selle hindamatu väärtusega materjali kogu maailmale tutvumiseks välja pannud, propageerides sellega Eesti kultuuri kogu maailmas. Tollal aga need võimalused puudusid; seepärast pidi ta rahulduma nende kogumisega paberile, mis samuti võimaldas toona veel säilinud traditsioonilist rahvuskultuuri tulevastele põlvedele säilitada. Need säilusid aga arhiivivaiksuses ja enamikule maailma inimestele kättesaamatult, kuid siiski säilusid. Tänu sellele saab iga huviline nendega praegu Eesti Kirjandusmuuseumis tutvuda, kuigi nad pole igas maailma paigus hõlpsalt kättesaadavad. Oleks aga Jakob Hurda taoline fanaatik elanud enne trükikunsti ja kirja leiutamist, oleks kogu ta kogutu ta endaga hauda läinud. See näitab kujukalt kirja eeliseid suulise edasiandmise ees ning digitaalkujul oleva info eeliseid kirja ja trükikunsti ees.

Kuid ülemaailmse infokiirtee tekkimine mõjutab erinevate kultuuride arengut ka hoopis teisest küljest. Kuni tiheda suhtlemiseni eri maade ja piirkondade vahel arenes kultuur igas paikkonnas suhteliselt omapäi; eri piirkondade harvad kontaktid ja erinevad tõekspidamised mõjutasid seda vaid üksikosades. Nii rääkisid eri piirkondades elavad inimesed reeglina erinevaid keeli, kandsid erinevaid rõivaid, ehitasid erinevaid maju ja tantsisid erinevaid tantse. Seepärast tekkisid ka erinevad sugukonnad ja hõimud ning lõpuks ka erinevad rahvused, kelle tavad üksteisega ei sarnanenud.

Aja möödudes ning massimeediumivahendite arenedes aga üksteisega läbikäimine järjest kasvas, avaldades erinevaile kultuuridele järjest suuremat mõju. Paljud väärtused, mis seni olid omased vaid mingile piirkonnale või rahvusele, muutusid üleüldiseiks ning suurtele piirkondadele või kogu maailmalegi omaseiks. Nii oleme igapäevakasutuses hüljanud oma rahvarõivad, vahetades need ülemaailmse moe vastu; rahvusliku arhitektuuri oleme suures osas vahetanud praktiliste ning funktsionalistlike hoonete vastu. Me kuulame ühte ja sama muusikat alates Bachi fuugadest ning Beethoveni sümfooniatest kuni biitlite ja rokini; me sõidame ühtede ja samade autodega, olgu nendeks siis Opelid, Fordid või Mercedesed; me vaatame ühtesid ja samu menufilme, mida maailma filmitööstus toodab. Juba mõnda aega on võimalik olla maailmakodanik ilma seotuseta ühegi konkreetse riigi ja piirkonnaga - tuleb lihtsalt rääkida inglise keelt ning järgida maailma moode ning üldtunnustatud käitumisnorme.

Kuna üleminekul infoühiskonda muutub info liikumine maailma eri osade vahel hõlpsamaks ja vabamaks kui kunagi varem, saab see kultuuride lähenemisprotsessi peapõhjust - ülemaailmset suhtlust - ainult võimendada. Erinevate kultuuride järjest süvenev segunemine ja ühtlustumine on infoühiskonnas seega paratamatu protsess, mida ei ole võimalik jõuga takistada. Seda suudab takistada vaid infomüüri ehitamine meie ja ülejäänud maailma vahel, mis viib selle taha peitunud rahvuse või kogukonna aga paratamatult kängumisele ning muust maailmast mahajäämisele. Näidet pole vaja selleks kaugelt otsida: seitsekümmend aastat raudse eesriide taga elanud Nõukogude Liit oli maailmast paljudel aladel tohutult maha jäänud. Samas olid selle elanikud jäänud puutumata Lääne massikultuurist ehk teisisõnu ühtse maailmakultuuri ilmingust, säilitades oma ajaloolised rahvuslikud eripärad. Seda küll vaid nende eluvaldkondade osas, mida ei suudetud neil aastakümneil venestada.

Taolisele ühtlustumisprotsessile suudavad tõsiselt vastu seista peamiselt vaid kaks nähtust: ülemaailmsest keelest - inglise keelest - erineva rahvuskeele pruukimine ning seniste elukommete ja -tavade sügav juurdumine. Uue põlvkonna pealekasvamisega jääb neist olulisimaks vast rahvuskeele pruukimine, sest traditsioone ja harjumusi omandatakse ju mitte ainult kodunt, vaid suurel määral ka tutvusringkondadest. Kui aga infokiirtee vahendusel suheldakse järjest enam üle kogu maailma, levivad sealtkaudu hõlpsalt ka harjumused ja tavad! Nii võivad paljud väiksemad rahvuskeeled ja ajaloolised kombed hakata ingliskeelse massikultuuri mõjul oma positsioone järk-järgult kaotama, hääbudes lõpuks pea täiesti.

Kuidas seda aga päästa ning kas seda on üleüldse võimalikki päästa? On küll ja siin aitab meid jälle ajalooline kogemus esimese kirjaoskuse ehk trükisõna ja laialdase koolihariduse tekkimise näol. Tuletame meelde, et toona jäid püsima ainult need kultuurid ja rahvad, kes arendasid välja oma kirjakeele ning sellest tulenevalt ka omakeelse koolihariduse, raamatud ja muu taolise. Teisiti pole see ka digitaalinfol põhineva teise kirjaoskuse tekkimisel ja levimisel, mis on maailmas praegu täie hooga käimas. Seepärast peab infoühiskonnas iga rahvuse, eriti aga väikerahvuse esmane ülesanne olema infokiirteele omakeelse keskkonna loomine. Informatiseerimise praeguses faasis tähendab see eelkõige omakeelse arvutitarkvara ja omakeelsete WWW lehekülgede järjest laiemat loomist, samuti ka oma rahvuse ja kultuuri eripärade propageerimist WWWs. Sellega tagame oma rahvuse ja kultuuri esindatuse uues, senisest täiuslikumas ja moodsamas keskkonnas. Vastasel korral vaataks meile infokiirteel igalt pool vastu ainult vaid inglise keel, mis kõrvaldaks meie rahvuskeele - eesti keele - argikäibelt suhteliselt kiiresti, võib-olla isegi põlvkonna-paari jooksul.

Õnneks on juba ka Eestis hakatud sellesuunalisi samme astuma. Nii toetab maailma tuntuim tekstitöötlusprogramm - Microsoft Word - praegu juba Eesti õigekirja ja poolitamist. Selle aasta algul kuulutati Tiigrihüppe programmi raames välja konkurss eesti keele ja kultuuri toetavate projektide arendamiseks infotehnoloogiakeskkondades, mis hõlmab tarkvara eestistamist, eestikeelse ja Eestit tutvustava tarkvara koostamist ja muud taolist. Ka WWW alla on tekkinud suur hulk eestikeelseid ja Eestiga seotud lehekülgi: nende üle arvet pidav Eesti WWW Wärk on muutunud küllaltki suureks ning mahukaks kataloogiks, sisaldades juba ligi kaks tuhat viidet. Lisaks sellele on eestikeelne variant olemas ka maailma tuntuimast WWW otsisüsteemist - Alta Vistast - kus ei kohta sõnagi inglise keelt. Nii ei ole arvuti- ja infomaailm Eestis praegu kaugeltki enam puhtalt ingliskeelne, nagu see oli suuresti veel aastat viis tagasi.

Kokkuvõttes võib öelda, et tehniliste vahendite muutudes muutub ka kultuur ise, eelkõige aga selle levik ja säilitusvormid. See muudab omakorda aga kogu ühiskonna ülesehitust. Siirdumine infoühiskonda säilitab kahtlemata küll ka maailmas valitseva ebavõrdsuse, sest iga inimene on oma omadusilt ja võimeilt erinev. Kuid üksikinimeste võimalused end erinevatel elualadel teostada saavad infoühiskonnas olema suuremad kui kunagi varem, sest kogu maailma teadmised saavad infokiirtee vahendusel olema avatud.

Info pea hetkeline ja piiramatu levik üle kogu maailma loob teatud mõttes senisest palju parema ja harmoonilisema maailma, kus igal inimesel on põhimõtteline võimalus võtta kogu maailma (kultuuri)pärandist üle parim. Kogu inimkonna vaimse pärandi viimine hõlpsalt edastatavale ja säilitatavale digitaalkujule põrmustab suures osas geograafilised ja muud eraldavad müürid, mis ühte kultuuri, ühte teadmist ja tava teisest eraldavad ning lahutavad.

Selles protsessis peab aktiivselt osalema ka meie väikeriik ja -rahvas - Eesti - sest vastasel korral oleme määratud vältimatule hääbumisele. Taoline tihe läbikäimine ja üksteisele lähenemine loob omakorda aga senisest paremad eeldused inimkonna säilumiseks tulevikus ja meie ühise kodu - planeedi Maa - paremaks haldamiseks.

Järelsõna

Copyright © 1997 Valdo Praust
Kopeerimine ja materjalide kasutamine ilma autori nõusolekuta keelatud