Eelmine peatükk
Pealehele

Igale inimese loodud või inimesi sisaldavale süsteemile on omane mingi kord ja struktuursus. Ei maksa unustada, et inimene on eelkõige mõistuslik olend, kes suudab erinevates olukordades käituda mitte niivõrd tajudele ja instinktidele toetudes, vaid esmajoones just oma ajupotentsiaali rakendades. Mõistuse rakendamine mingi eesmärgi saavutamisel tähendab aga alati inimeste omavahelist organiseerumist ehk teisisõnu mitmeis tegevusis kokkuleppimist.

Erandiks ei ole ka inimesi endid sisaldav süsteem ehk ühiskond. Juba paljudel loomaliikidel oli komme koguneda karjadesse ning tegutseda organiseeritult, karjajuhi juhtimisel. Loomade arenemisel inimesteks taoline karjainstinkt säilus - iga sugukond ja hõim valis oma võimekaima liikme pealikuks. Sugukonna või hõimu ülejäänud liikmed allusid pealikule tavaliselt vastuvaidlematult, sest see oli neil pea ainus võimalus karmides looduslikes tingimustes ellu jääda. Mingil põhjusel üksi jäänud inimesed aga tavaliselt hukkusid, sest neil polnud toitu, ulualust ega muud eluks vajalikku. Ka praegu võib ühiskonnaga vastuollu läinud inimesi ehk heidikuid oodata põhimõtteliselt sama saatus, kuigi veidi teistes, pehmemates vormides.

Ajapikku hõimud ja sugukonnad liitusid, tekitades järjest suuremad üksusi. Sellega koos arenes ka neisse kuuluvaid inimesi valitsev ja juhtiv struktuur. Suguharu pealike ning väikeriikide kuningate asemel tekkis suur palgaline riigiaparaat, mis vajas oma ülalpidamiseks makse. Lõppkokkuvõtteks kasvaski siit välja spetsiaalne avalik-õiguslik organisatsioon, mida me tänapäeval tunneme riigi nime all.

Tänapäevase riigi kolm olulisimat tunnust on rahvas, territoorium ja avalik võim. Iga riik on kindlalt seotud teatud territooriumiga ning seal elavate inimeste - riigi kodanikega. Riigi territoorium ning ka kodanikud on reeglina väga täpselt fikseeritud: riigi piirid on looduses tavaliselt maha märgitud ja valvatavad, riigi kodanikele on välja antud seda tunnustavad dokumendid ehk passid.

Iga riigi esmane moraalne kohus on oma kodanike hea käekäigu eest hoolitsemine ja neile inimväärsete elamistingimuste loomine. Seda eesmärki realiseerib ta nii sisemises elukorralduses kui ka teiste riikidega läbisaamisel; neid eesmärke täidavad vastavalt riigi sise- ja välispoliitika. Võimaluse korral tuleks neid ellu viia rahumeelsete vahenditega - mitmesuguste seaduste, reeglite ning muude mõjutustega - kuid äärmise vajaduse korral tuleb kasutada ka jõudu ja sunnivahendeid. Nii peaks igal riigil olema sõjavägi ja muud kaitsestruktuurid, mis kaitsevad teda potentsiaalsete välisvaenlaste vastu; samuti ka politsei, vanglad ja kohtud, mis tagavad vajadusel riigisisese korra. Riik peab ju välistama ka selle, et üks inimene saab teistele karistamatult halba teha. Riik on oma territooriumil ainus suverään ehk kõrgema võimu kandja, kel on vajaduse korral õigus tagada tema poolt välja antud seaduste täitmine sunnivahenditega. Selles osas ei võistle riigiga mitte ükski firma, organisatsioon ega inimeste ühendus.

Riigivõimu ja -valitsemist saab ellu viia mitmeil eri meetodeil. Tänapäeva arenenud riikides on üldlevinud liberaaldemokraatlik riigitüüp. See koosneb kahest veidi vastandlikust nähtusest - liberalismist ja demokraatiast - mis on teatud mööndusil ja tingimusil ühtseks süsteemiks kokku liidetud.

Demokraatia, mille juured ja nimigi ulatuvad tagasi antiiksesse Kreekasse, on rahva võim, täpsemalt öelduna rahva enamuse võim vähemuse üle. Demokraatia klassikalisimaks väljendusvormiks on üldkoosolekud, rahvahääletused ja valimised. Kui kogukond on väike, saab selle otsustamiseks tervikuna kokku kutsuda - näiteks ühte saali või väljakule - ja otsused häälteenamusega vastu võtta. Kaasaja riigi kodanikkond on aga suur ja seepärast on välja mõeldud keerukas hääletamiste ning rahvahääletuse süsteem. Selles ei võta seadusi vastu mitte riigi kodanikud otse, vaid nad valivad endid esindama spetsiaalse esindusorgani - parlamendi - kes häälteenamuse põhimõttel rahvast esindades seadusi vastu võtab.

Selline kaudne ja mitmeetapiline süsteem ehk teisisõnu parlamentaarne demokraatia on praeguses industriaalühiskonnas üldlevinud ning hädavajalikki. Mingit efektiivsemat süsteemi, kus kodanikkond saaks riigi tegevuses - näiteks seaduste vastuvõtmises - otseselt osaleda, pole seni välja mõeldud, sest neid pole võimalik realiseerida. Täpsemini öeldes ei saa neid realiseerida senini valitsenud ühiskonnavormides, kus info hetkeline ja vaba liikumine erinevate inimeste vahel pole senini võimalik olnud. Nii pruugitaksegi rahva tahte, täpsemini rahva enamuse tahte järgimiseks ja arvestamiseks kaudseid ja kohmakaid, kuid ainuvõimalikke meetodeid.

Sellisel "puhtal" demokraatial on aga üks märgatav puudus. Nimelt pole kõik inimesed maailmas sarnased: igaühel meist on erinevad soovid, erinevad maailmavaated ja ellusuhtumised. Kuna aga demokraatia on enamuse võim vähemuse üle, võib enamus hakata vähemust diskrimineerima ning talle oma eluhoiakuid peale suruma. Selline pealesurumine pole sugugi alati õigustatud. Siin peavad kehtima mingid mõistlikud piirid, mis jätavad igale inimesele isiklikuks tegevuseks teatud vaba ruumi, kuhu ei tohi ei riik ega ka teised inimesed sekkuda. See peab puudutama näiteks inimeste eraelu - igaühe kultuurilisi ja usulisi veendumusi, hobisid ja muud taolist. Samas ei tohi anda inimestele nii palju vabadust, et neil lubataks käituda nii, et see teeks kahju riigile või teistele inimestele.

Taolise elulaadi sätestab demokraatiale lisanduv liberalism, mida on õigusega nimetatud kahekümnenda sajandi nähtuseks. Liberalismi põhiteesiks on inimese vabadus, mida tohib piirata vaid sedavõrd, kuivõrd on teiste inimeste ja muu maailma rahumeelseks toimimiseks hädavajalik. Kui palju inimese elust peab olema ta isiklik privaatsus, kuhu teised inimesed ja ka riik sekkuda ei tohi, ning kui palju peab inimene alluma ühiskonnale ehk üldistele reeglitele, oleneb konkreetsetest poliitilistest vaadetest. See on tihti poliitiliste vaidluste objektiks. Paremerakonnad lubavad üksikisikuile reeglina rohkem vabadusi kui vasakerakonnad. Kuid olenemata sellest võib enamike arenenud riikide riigivalitsemisvorme nimetada siiski liberaaldemokraatlikuiks: selle vasak- ja parempoolsed vormid on hetkel pruukimises näiteks Rootsis ja USAs.

Riik saab efektiivselt toimida aga üksnes siis, kui tal on piisavalt infot toimuva kohta. Riik peab teadma, kui palju tal on kodanikke, kes ja kus nad on ning milline on kodanike majanduslik ja hariduslik seisukord. Ka kõige ta territooriumil toimuva kohta peab riigil olema piisaval hulgal infot: millised ettevõtted seal tegutsevad; kes ja milline kaup liigub üle riigipiiride ning muud taolist. Teisisõnu peab riik teadma võimalikult kõike, mis pole inimeste või firmade sisesaladus. Ilma taolise infota ei saa ta vastu võtta mitmesuguseid tegevusi puudutavaid otsuseid - kellele anda sissesõiduviisa; millistele tegevusaladele kehtestada soodustused ja millistele kõrged maksud; kuhu planeerida uued teed, uued sideliinid, kuidas võidelda keskkonnareostusega ja muud sellist. Kõige selle teostamiseks on välja arendatud vägagi suur riigiaparaat, mis tegeleb nii info kogumisega riigist ning ka väljapoolt ning mitmesuguste otsuste vastuvõtmisega. Kuid mida edasi, seda suurem osa taolisest infost siirdub digitaalsesse infomaailma.

Seepärast langeb lähitulevikus järjest suurem tähtsus digitaalsetele ning infokiirteega (Internetiga) seotud riigi infosüsteemidele, mis teevad riigile vajaliku info hoidmise ning edastamise väga mugavaks. Riigi infosüsteemide väljaehitamine ning infokiirteega ühendamine võimaldab riigil saada toimuvast alati operatiivset infot. See võimaldab ühtlasi vabaneda suurest hulgast kasutuist ametnikest, kelle põhiülesanne on praegu info rutiinne ja suhteliselt algne kogumine ja edastamine. Seda kõike hakkavad tegema arvutid, mille juhtimiseks läheb vaja märksa vähem inimesi kui praegu, mil arvuteid veel kõikjal ei pruugita, eriti aga andmeside osas. Nii hakkavad politsei, kohalikud omavalitsused, kaitsestruktuurid, autoregisterkeskus, ministeeriumid ja muud riigiasutused omavahel jooksvat operatiivselt ja hetkeliselt infot vahetama.

Näiteks info piiriületajate kohta on sel juhul vajaduse korral nii piirivalvestaabis kui ka muudes riigiasutustes kohe pärast piiri ületamist kättesaadav. Nii on hetkeliselt tuvastatavad kõikide riigi territooriumil viibivad välismaalased, samuti ka raja taga viibivad oma kodanikud. Kogu paberimajandus ja bürokraatia, mis praegust riigiaparaati suures osas iseloomustab, siirdub arvutite ja digitaalinfo maailma. Siin tuleks märkida, et bürokraatia iseenesest pole halb nähtus, vaid selle teeb halvaks just asjaajamise kohmakus ning aeglus, mis tänapäeva bürokraatiaga tavaliselt kaasneb. Arvutite ja arvutivõrkude oskuslik pruukimine võimaldab teha selle kõige aga vägagi hõlpsaks ning tavainimestele väga mugavaks. Tõenäoliselt suureneb tulevikus bürokraatia veelgi, sest maailm muutub järjest keerukamaks ja omavahel tihedamalt seotuks. Aga ta väline pale lihtsustub oluliselt, sest kõik rutiinse ja tavakodanikke häiriva saab tulevikus peita ju arvutite, võrgu ja muu tehnika taha. Digitaliseeritud ja intelligentsetele agentidele usaldatud infotöötlusprotsesside "hingeelu" saab selle kasutajate ehk tavainimeste eest hoolikalt varjata, mis teeb taolise süsteemiga suhtlemise väga meeldivaks ja mugavaks. Ei maksa unustada, et arvuti suudab kõiki rutiinseid vaimseid tegevusi teha pea hetkeliselt; inimene suudab korraga tegeleda vaid viie kuni seitsme asjaga ja sedagi suhteliselt aeglaselt!

Siirdumine infoühiskonda ehk digitaalinfo järjest laialdasem kasutamine riigistruktuurides vähendab märgatavalt ka riigi petmise tõenäosust. Praegu saab inimene ühte dokumenti ehk ühe ametkonnaga seotud andmeid - näiteks autojuhiluba - suhteliselt lihtsalt võltsida, ilma et see pettus muudes valdkondades välja tuleks. Tulevikus hakkab see muutuma võimalikult raskeks, sest riigi erinevais infosüsteemides paiknev info saab olema mitmeti dubleeritud.

Erinevais andmebaasides olevat infot hakatakse omavahel aeg-ajalt võrdlema ning selles ilmnenud erisuste põhjusi välja selgitama. Taolise info võltsimiseks tuleb kuritahtlikult muuta väga paljusid erinevaid andmebaase. Kui nende konstrueerimisel on andmeturbe ja krüptoloogia meetodeid oskuslikult kasutatud, on see aga pea võimatu. Kui leitaksegi ebakõla või erinevus, siis selgitatakse välja selle põhjus ning vigased andmed parandatakse. Selleks kontrollitakse infokiirtee vahendusel kõikide (digitaal)andmebaaside ajalugu ja koostajaid, selgitamaks valeinfo päritolu allikat. Näiteks kui usaldatavas keskandmebaasis ja kohaliku omavalitsuse andmebaasis on inimese sünniaja ja -kohana kirjas ühed andmed, autoregisterkeskuse baasis ja juhilubadel aga figureerivad hoopis teised andmed, siis tuleks arvatavasti usaldada esimest. Kirjeldatud kontrollimine on riigi julgeoleku huvides hädavajalik, kuid seda peaksid saama teha ainult teatud kindlad asutused, näiteks kaitse- ja kriminaalpolitsei, samuti ka kodakondsus- ja piirivalveamet. Tavainimestele ei tohi isikuandmed vabalt kättesaadavad olla.

Infotehnoloogia järjest laialdasem kasutuselevõtt muudab märgatavalt ka riigivõimu teostavaid jõustruktuure - politseid, piirivalvet ja sõjaväge. Suur osa inimkonna seniseist tehnilisist saavutusist on esmalt võetud pruukimisse just sõjanduses, kust nad mõni aeg hiljem ilmusid tsiviilkasutusse. Ka esimesed arvutid - ENIAC ja Colossus - olid ehitatud just sõjanduse tarbeks, rääkimata Internetist, mis tekkis 1969. aastal just militaarvõrguna. Erandiks ei ole arvatavasti ka tuleviku infoühiskonnas kasutuselevõetavad tehnoloogiad ning võtted, mis põhinevad eelkõige digitaalinfo laialdasele pruukimisele ja pea hetkelisele levikule pikkade vahemaade taha. Kaitsesfäär on seni olnud ja jääb vast ka edaspidi omalaadseks infotehnoloogia mootoriks, mis genereerib ja realiseerib järjest uusimaid ideid.

Demokraatliku riigi sõjaväe peamine funktsioon on kaitsta oma riiki ja rahvast välisvaenlaste eest. Selleks on sõjavägi varustatud hulga relvadega, mis võimaldavad sissetungivaid vaenlasi hävitada või rivist välja viia; vastasel korral hävitavad või kahjustavad vaenuväed oma relvadega meie riiki või ta kodanikke.

Et vaenlast võimalikult efektiivselt hävitada, peab ta kohta olema teada palju mitmesugust infot - kus ta üksused ja kommunikatsioonid paiknevad, mis plaanid on vaenlasel edaspidiseks ja muud sellist. Arusaadavalt peab see info olema väga operatiivne: kui ründeplaanid koostatakse ja relvad lastakse välja vaenlase seisu fikseerimisest alles mõned ajad hiljem, võib vaenlane olla oma tegevuskava juba muutnud ja meie plaanid lähevad tühja. Seepärast on info pea hetkeline edastamine pika maa taha sõjanduses otsustava tähtsusega. Sellel aga infoühiskond suures osas põhinebki.

Tulevikus hakkavad kõik sõjaväeüksused, kõik sõdurid ja relvad olema ühendatud ühtsesse võrku, mille vahendusel juhitakse efektiivselt kogu sõjategevust. Arusaadavail põhjusil ei saa selle võrguna kasutada kaableid, vaid tuleb pruukida raadiolainete ja satelliitide abi. Ka vaenlase tegevusest saab ülevaate luuresatelliitide abil, mis fikseerivad ja saadavad olukorrast Maale jooksva pildi, mida seejärel staabis koheselt analüüsitakse. Samas staabis töötatakse välja ka tegevusplaan ning juhitakse vägede tegevust, andes võrgu vahendusel sõjaväeosadele ning ka üksikuile sõdureile kätte konkreetsed tegevusjuhised.

Kõrgtehnoloogiliseks ja digitaalinfot kasutavaks muutuvad ajapikku ka relvad, mille tavalised, mehaanilised sihikud ja juhtimismehhanismid hakkavad järjest enam asenduma elektrooniliste ja digitaalsetega. Kogu mahukas ja keeruline organiseerimis- ja ettevalmistustöö on neis usaldatud arvutite hooleks; relva käsitseva sõduri ülesandeks jääb järjest enam ainult konkreetne sihtimine ja päästikule vajutamine: kõik korraldused saab ta spetsiaalse võrgu vahendusel. Ning ka korralduste realiseerimine - sihtimine ning tulistamine ehk teisisõnu nende tegevuste järglased - hakkab järjest enam sarnanema arvutimängudest tuttavaga. Selleks tuleb mingite nuppude, klahvide või kangikeste abil liigutada ekraanil olev rist ruudu sisse, misjärel tuleb vajutada klahvile, mis relva või laskemoona välja laseb. Ülejäänud tehnilise poolega - sihtmärkide otsimise ja jälgimisega, tuule suuna arvessevõtmisega, trajektoori arvutamisega ja muu taolisega - tegeleb relva sisse ehitatud protsessorsüsteem ehk arvuti, mis on tihti ühendatud ka raadiolainete või satelliitside abil kogu sõjandusalase infovõrguga. Taolise lähenemise suureks eeliseks on trenazööride abil teostatav lahingutegevuse üksikasjalik läbimängimisvõimalus treeningute ja õppustekäigus. Tegeliku lahingu ning arvutimängude ja treeningute ainsaks oluliseks erinevuseks jääb eluga riskimine.

Kaugemas tulevikus võib eesliinil hakkama saada ka hoopis ilma elavjõuta, üksnes tehnikaga. See läheb tihti küll kalliks, kuid milleks riskida ja mehi surma saata, kui selle asemel võib lasta sõdida ja hävida ainult tehnikal. Lõppkokkuvõttes on inimelu ju hindamatu, makstes rohkem kui ükskõik milline masin. Iga sõjamasina - näiteks tanki, lennuki või muu taolise - võib põhimõtteliselt teha kaugjuhitavaks, ühendades ta satelliidi abil infovõrguga ning varustades juhtseadmete ja videokaameraga. Tegelikult jääb seda juhtima küll inimene, kuid ta ei asu enam sõjamasinas endas, vaid sõjatandrist veidi eemal; näiteks paarsada kilomeetrit eemal paikneva arvutilaadse seadme taga. Satelliitsidel põhinev infovõrk hoolitseb selle eest, et sõjamasinast nähtav pilt ilmuks juhi arvutiekraanile ning kõik ta juhtliigutused edastatakse hetkeliselt sõjamasinale, mis liigub täpselt samamoodi, nagu juhitaks teda kohapealt, liiklusvahendi seest. Kui selline sõjamasin juhtub pihta saama ning hävima, ei saa surma mitte ükski inimene, vaid hävib üksnes tehnika.

Kaotatud inimelu on tänapäeval, eriti aga tulevikus, oluliselt suurem kahi kui hulk vanarauaks muutunud tehnikat. Need ajad, mil mehi värvati massiliselt "kahurilihaks" näiliselt mitte midagi maksmata, näikse arenenud riikides juba praegu pöördumatult ümber olevat. Viimaseks taoliseks sõjaks võib pidada 1975. aastal lõppenud Vietnami sõda, mille vastu vallandus USAs juba tollal, paarkümmend aastat tagasi, paras kriitikatulv.

Selliselt "võrgutatud" digitaaltehnikaga varustatud sõjaväge on pea võimatu võita riigil, kelle sõjavägi pole digitaliseerunud ning arvestab sõjalise jõuna ainult tankide, lennukite ning rakettide arvu ja pommide löögijõudu, mitte aga sõjalises infovõrgus liigutatavaid mega- ja gigabaite. Praegu näib, et USA ja NATO riikide sõjaväed on selles osas muust maailmast juba üsna kaugele lahti rebinud.

Taoline mõtte- ja tegutsemisviis pole praegu enam tühipaljas utoopia, vaid on juba nii mõneski osas muutunud tegelikkuseks. Esimene uut tüüpi ehk infotehnoloogial põhinev sõda on maailmas tegelikult juba peetud. Selleks võib täie õigusega lugeda 1991. aasta algul Iraagi ning USA juhitavate liitlasvägede vahel peetud Lahesõda, kus Kuveit vabastati Iraagi ikkest. Selles sõjas kohtusid kaks sõjapidamiskontseptsiooni ja kaks sõjatehnikat: USA paindlik ning uusimal tehnoloogial põhinev sõjatehnika ning nõukogude tehnikale ja koolitusele põhinev Iraagi tehnika, kus põhirõhk oli pandud suurusele, jõulisusele ja massiivsusele, seega kvantiteedile. Kui USA seisis toona ühe jalaga juba infoühiskonna lävepakul, seisis nõukogude süsteem veel kahe jalaga kindlalt industriaalühiskonnas, kusjuures infoühiskonna uks oli jäänud talle ligipääsmatuisse kaugusisse…

Lahesõjale eelnes mitmekuuline ettevalmistustöö, mille käigus USA uuris luuresatelliitide abil välja Iraagi sõjavägede, sidekeskuste ning muude strateegiliste punktide asukohad. Seejärel rakendusid töösse USA kaitseministeeriumi ehk Pentagoni arvutid, mis üritasid koostada optimaalseimat sõjaplaani, kus USA ja teiste liitlaste inimkaotused oleksid võimalikult väikesed. Sõda ise algas 1991. aasta 17. jaanuari varahommikul liitlaste pikkade ja kestvate õhurünnakutega Iraagi strateegilistele positsioonidele, mille tulemusena viimased hävitati. Selleks kasutati suures osas uut tüüpi täppispomme, mis tabasid sihtmärki kuni mõnemeetrise täpsusega. Alles mitme nädala pärast, kui Iraagi sõjaline infrastruktuur oli hävitatud ning järelejäänud üksused olid demoraliseerunud ning üksteisega ühenduse pea täielikult kaotanud, alustasid pealetungi maaväed, liikudes jõudsalt edasi. Peagi sõlmiti rahu, millega Iraak kapituleerus ja Kuveidi loovutamisega nõustus.

Maailmas pole seni olnud teist taolist sõda, kus erinevate osapoolte ohvrite vaheline suhe oleks olnud sedavõrd erinev. Liitlased kaotasid Lahesõjas ainult ligi kolm ja poolsada meest, samal ajal kui Iraagi kaotusi hinnatakse mitmekümnele või isegi mitmesajale tuhandele. Ja seda hoolimata üldtuntud reeglist, et ründava poole inimkaotused on tavaliselt hoopis märksa suuremad kui kaitsval poolel! Et Lahesõjas oli just vastupidi, on moodsa mõtlemisviisi, moodsa relvastuse ning eelkõige infotehnoloogia teene.

Püsse, tanke ja suurtükke hakkavad seega järjest enam asendama arvutid ja muud digitaalseadmed; neist väljalastud kuule ja mürske aga edastatavad bitid. Nende purustusjõud on aga palju suurem ning ohtlikum kui kõikides senistel relvadel kokku. Täpsemini öeldes jääb alles küll ka kõik see, mida me relvade all praegu mõistame, tavarelvad ei kao kusagile. Kuid neid hakkavad juhtima suures osas mitte inimesed, vaid arvutisüsteem, mis on infokiirtee ja Internetiga sarnaselt ühendatud ühtsesse võrku. See süsteem hoolitseb, et iga rakett, iga mürsk, iga kuul satuks võimalikult suure tõenäosusega sihtmärgi pihta, mitte ei lastaks kasutult "hea õnne peale" välja, nagu seni sõjas tavaks. Just selles seisnebki infotehnoloogia erakordne võim sõjas. Kel on ülekaal infotehnoloogias, sel on tõenäoliselt ülekaal ka tulevases sõjas, kus ei mängi rolli niivõrd tankide, lennukite ja püsside hulk, vaid eelkõige nende oskuslik juhtimine ning optimaalne kasutamine. Seega on infotehnoloogia tänapäeval peale kõige muu ka võimu - kaasaarvatud sõjalise võimu - eeldus ja tunnus.

Lisaks Lahesõjale saab ajaloost võtta tegelikult veel ühe näite, mis iseloomustab uue, infotehnoloogial põhineva sõjapidamisviisi konkurentsitut eelist vana, rasketehnikal põhineva süsteemi ees. Jutt on nimelt külmast sõjast, mis pingestas meie planeedi elu-olu nelja aastakümne kestel alates 1940te keskpaigast kuni 80te teise pooleni. Selles sõjas ei teinud peamised osapooled - USA ja Nõukogude Liit - teineteise pihta pea ühtegi pauku, vaid toimus tehniline ja sõjaline võidujooks ehk võidurelvastumine. Külm sõda sai alguse kurjuseimpeeriumi - Nõukogude Liidu - tahtest panna maksma oma ülemvõim kogu maailmas, millega ta oli algust teinud Teises maailmasõjas, alistades Ida-Euroopa. USA oli koos selleks loodud NATOga sunnitud taolisele ohtlikule katsele vastu astuma.

Niikaua, kui maailma sõjaline võimsus põhines rasketehnikal, suutis Nõukogude Liit võidurelvastumises USAga sammu pidada. Sotsialistlikku käsumajandust praktiseeriv Nõukogude Liit oli loonud ülimalt tsentraliseeritud ning muust maailmast suuresti eraldatud sõjatööstuskompleksi, mis suutis toota USAga pea võrdsel tasemel ja võrdses mahus raskerelvi. Seevastu USAs oli sõjatööstuskompleks hajutatud ning paindlikult seotud kogu ülejäänud majandusega, haarates muuhulgas ka erasektorit.

Aja möödudes hakkas USA sõjatööstus järjest rohkem mõtlema kõrgtehnoloogiale ning eelkõige infotehnoloogiale, mis käis Nõukogude Liidule aga üle jõu. Paistab, et see saigi talle saatuslikuks. Esimese suurema kõrgtehnoloogilise projektina hakkas USA hakkas 80tel evitama strateegilise kaitse algatuse (SDI) ehk nn "tähesõdade" programmi, mis pidi kogu maakera katma kosmosest juhitavate rakettide hävitusseadmetega. Taoline süsteem oleks suutnud tagasi lüüa iga raketirünnaku. Kuna Nõukogude Liidul polnud sellele midagi samaväärset vastu panna, sunniti talle peale võidurelvastumisest ja impeeriumikavatsusist loobumine, perestroika ja muu selline.

Tänapäeval pole saladus, et külma sõja võitis just USA, sundides Nõukogude Liitu võidurelvastuses järeleandmistele, mis omakorda viis 90te algul kogu nõukogude impeeriumi lagunemisele. Seega võib väita, et nõukogude kurjuseimpeerium lagunes suuresti mitte sisejõudude toimel, vaid pikaajaliste välismõjutuste tulemusena, milles märgatavat osa mängib infotehnoloogia kasutuselevõtt.

Vene sõjatööstus ja sõjavägi pole suutnud kaasaegset kõrg-, sealhulgas infotehnoloogiat kasutusele võtta tänini, jäädes seega USAst ja NATOst lootusetult maha. Seda ilmestab kujukalt palju fakte, näiteks eelmisel aastal vallandunud Marsi uurimise buum, mille käigus maailma kaks võimsaimat kosmoseriiki - USA ja Venemaa - läkitasid mõlemad Marsile oma uurimisraketi. USA raketi start kulges valutult, kuid Vene rakett purunes vahetult peale starti. Põhjuseks arvati vigu juhtimissüsteemides ehk siis vastavate arvutite ja nende programmide töös.

Annaks Jumal, et suurte ja ohvriterohkete sõdade aeg on maailmas läbi ning sõjavägesid ei tule enam kunagi kasutada, olgu nad siis varustatud infotehnoloogia viimaste saavutustega või mitte. Kuid niikaua, kui on olemas ahneid võimumehi ning terveid riike, kelle eesmärgiks pole mitte rahumeelne kooseksisteerimine teiste riikide ja rahvastega, vaid võõraste maade alistamine, vallutamine ja hävitamine, peab sõjavägi olemas olema. Juba antiikajal öeldi, et rahu tagamise kõige kindlam viis on sõjaks valmistumine. See lause pole vähemalt seni oma aktuaalsust kaotanud.

Ka sisekaitses ehk politsei ampluaasse kuuluvatel aladel hakkab infotehnoloogia mängima järjest olulisemat rolli. Nii hakatakse vajalikke andmeid edastama pea hetkeliselt ja kõikjale. Näiteks saab auto peatanud politseinik infokiirtee vahendusel hetkeliselt teada autojuhi eluloo ning kõik ta eelnevad karistused ja seadustest üleastumised. Näiteks kui juhiluba on võltsitud, tuleb see välja hetkeliselt. Ka autot ja selle dokumente saab kontrollida analoogselt, veendumaks, et see pole varastatud ega dokumendid võltsitud.

Suures osas muutuvad ka inimeste karistusviisid ning vajadusel ka nende jälgimine. Praegu pannakse seadust ohtlikul määral rikkunud inimesed teatud ajaks vangi, eraldades nad nii ülejäänud ühiskonnast. Olenevalt teo ohtlikkusest hoitakse vange kas range reziimiga vanglas, poolkinnises vanglas, kust neis aeg-ajalt koju lastakse. Kergema kuriteo korral karistatakse neid segali hoopis tingimisi, jättes neile liikumisvabaduse, kuid säilitades kontrolli nende tegevuse üle. Seda kõike on teha äärmiselt kulukas ja kohmakas, sest vanglate ehitamine ja käigus hoidmine maksab kenakese summa.

Infotehnoloogia kasutuselevõtt loob sel alal tulevikus hoopis täiendavaid võimalusi. Kergemaid karistusi kandvaid inimesi pole vaja enam pingsalt okastraadi ja betoonmüüri taga hoida, vaid nende tegevusi ja liikumist saab kontrollida elektrooniliselt. Selleks tuleb paigutada neile näiteks randme ümber väike seade - peiler - mis annab väljastab kindlaid raadiosignaale, andes Täitevametile sellise inimese asukohast pidevalt teada. Teisisõnu ei liigu see info mitte kellegi töölauale, vaid salvestatakse teatud arvutisüsteemis.

Sellise peileriga varustatud uut tüüpi vabakäiguvange saab lasta vanglast välja tingimusel, et nad kohustuvad seadusi järgides elama teatud kindlas piirkonnas - näiteks oma kodulinnas - ning kõikidest pikematest käikudest informeerima Täitevametit, selleks eriloa saades. Kui nad etteantud tingimusi ei täida, fikseerib elektrooniline ning infokiirteega ühendatud jälgimissüsteem selle automaatselt ning patustanu võetakse kinni (asukoht on ju teada!), asetades ta seejärel juba tõesti taolisse vanglasse, kus liikumisvabadust on juba märksa rohkem piiratud.

Taolise peileri saab konstrueerida selliselt, et ilma erivõtme abita pole seda randmelt võimalik eemaldada; kõik peilerist vabanemise katsed aga edastatakse hetkeliselt Täitevametile, kes jõuab kohale enne, kui jälgitav peilerist vabaneda või seda rikkuda suudab. Nii peaksid praegused vanglad jääma tulevikus vaid raskemate kurjategijate jaoks, kergemate karistuste kandjad usaldatakse "digitaalvangla" - elektroonilise jälgimissüsteemi hooleks. Sellise süsteemi hooldamine ja käigushoidmine hakkab tulevikus olema märksa odavam kui vanglate ehitamine ning majandamine.

Sama tüüpi seadmeid saab edukalt kasutada ka mitmesuguste liikuvate esemete - näiteks autode, kalli kodu- või arvutustehnika ning muu taolise - valvamiseks. Selle seadme saab näiteks ühendada infokiirteega ning seada sellisele reziimile, et Su taskus asuvasse kommunikaatorisse ehk siis praeguse mobiiltelefoni ja taskuarvuti järeltulijasse saabub iga minuti tagant info sellest, kus valvatav seade parajasti paikneb. See lubab jätta auto näiteks ööseks maja ette, "öeldes" samas süsteemile, et auto peab olema paigal. Auto asukoha muutumisel käivitub omaniku juures ning vajadusel ka politseis alarmsignaal, sest auto on tõenäoliselt ärandatud. Kui auto ka tõesti ärandatakse, pole asi väga hull, sest auto asukoht on tänu sellisele peilerile omanikul alati teada ja selle saab lähema tunni-paari jooksul politsei abil tagasi nõuda. Vaevalt jõuab varas autos paiknevat peilerit nii ruttu kahjutuks teha, sest lisaks kõigele muule peab ta arvestama, et ta asukoht on politseil pidevalt teada!

Kuid info järjest laiem ning piiranguteta levik pole ainus, kuidas riik ja digitaalinfo üksteist mõjutavad. Infokiirtee olemasolu muudab märgatavalt ka riiki kui sellist. See, mida me tunneme riigi all praegu, ei pruugi olla riik enam mõnekümne aasta pärast.

Ühiskonna arengus on viimasel ajal valitsevad kaks tendentsi, mida infotehnoloogia järjest laiem kasutuselevõtt peaks ainult kiirendama. Esiteks toimub kõikide regioonide järjest süvenev lähenemine üksteisele, mida põhjustab suuresti järjest arenev riikidevaheline kaubavahetus ning majanduse globaliseerumine. Peaaegu mitte ükski arenenud riik pole tänapäeval sõltumatu majanduslikult, küll aga on ta seda poliitiliselt. Vastandina ühtlustumisele toimub samas aga ka senise, industriaalühiskonna loodud tsentraliseeritud süsteemi ja elulaadi detsentraliseerumine, kus suurte tehaste ja suurlinnade asemele tekivad järjest väikesemad firmad ning hajaasustus.

Need kaks tendentsi pole omavahel vastuolus, kuigi see esmapilgul nii võib näida. Mingite valdkondade, ideede või ka inimgruppide lähenemine ei pea tänapäeval ja eriti tulevikus olema enam füüsiline, kus kaks organisatsiooni või instantsi omavahel liituvad. Pigem kannab see koostöö vormi, kus osapooled säilitavad oma autonoomsuse ja omapära. Kui koostöö käigus jagatava, edastatava või käsitletava saab viia universaalsele digitaalkujule, võivad osapooled asuda maailma mistahes paigus, mis on infokiirteega ühendatud. Väike on ilus, kuid nõrk; palju väikesi kokku annab aga suure jõu.

Ka riikidega juhtub tulevikus arvatavasti sama, mis äsja mainitud. Kõigepealt tekib hulk riikidevahelisi, riikidest kõrgemal olevaid organisatsioone, mis koordineerivad riikide globaalpoliitikat. Sellistele organisatsioonidele - mida võiks nimetada ka metariikideks - delegeerivad riigid senisest järjest rohkem õigusi. Samal ajal saavad aga ka kohalikud omavalitsused kohalike tähtsusega asjade otsustamiseks järjest rohkem võimu, sest info järjest kiireneva leviku tingimusis pole kõike enam otstarbekas juhtida kõrgelt ja kaugelt.

Juba praegu on see tendents tuntav - Euroopa Liit kui paljusid Euroopa riike hõlmav organisatsioon hakkab tulevikus üle võtma palju riigi funktsioone, nagu raha väljaandmine, ühine tollipiir. ühised kaitsejõud ja nii edasi. Ka Eesti rühib edukalt sellesse liitu. Nii saab Euroopast mitmete tunnuste kohaselt üks suur riik, keskusega Brüsselis. See ühinemine ei tähenda aga praeguste riikide jäljetut kadumist ja ühtesulamist - ka need jäävad alles ning nende lahendada jääb hulk kohaliku tähtsusega küsimusi, mille ühtset juhtimist ja koordineerimist maailma järjest integreeruv majandus ei nõua. Taolisi riikidevahelisi ühendusi ehk metariike tekib aja möödudes vast teisigi.

Kas sellised metariigid hakkavad tulevikus kandma riigi nime, on raske öelda. Tegelikult on praegusel kujul eksisteerivaks riigiks vale nimetada nii tekkivaid metariike - nagu Euroopa Liit - kui ka nende liikmeid. Mitte kumbki neist ei vasta neist tänapäeva mõõdupuude järgi riigi tingimustele. Praeguse riigi erinevad funktsioonid saavad selles hierarhias olema suures osas arvatavasti hajutatud. Seejuures on paljude kohalike küsimuste otsustamine delegeeritud arvatavasti alla, väikseimatele omavalitsusüksustele. Ainult need valdkonnad, kus majanduslik integratsioon nõuab otsustamist kõrgemal tasemel, on antud otsustada praeguste riikide järeltulijatele või siis riikidevahelistele organisatsioonidele ehk metariikidele. Neid alasid saab olema aga vägagi palju, sest info pea piiramatu levik üle kogu maakera põhjustab suurt majanduslikku ja kultuurilist integreerumist ja ühtlustumist.

Millise taseme valitsusorganeid saab nimetada praeguste riikide otseseiks järeltulijaiks ja ka riigi nime kui sellise pärijaiks, on suures osas lahtine. Kaugemas tulevikus võib tekkida olukord, kus maailmas leiduvaid riike on raske kokku lugeda, sest pole võimalik kindlalt otsustada, milline struktuuriüksus on riik ja milline seda pole. Aga sel polegi olulist tähtsust: peaasi on, et kindlad võimu- ja valitsemisfunktsioonid on antud kindlate institutsioonide otsustada. Lubamatu on olukorra tekkimine, kus korra tagamine ning politsei eest hoolitsemine on jäetud korraldamata või usaldatud korraga kahele erineva tasandi institutsioonile. Tähtsamad küsimused - nagu majandus- ja kaitsepoliitika alused, keskkonnaküsimused ja muud - otsustatakse tulevikus vast metariikide tasandil, vähemtähtsamad küsimused aga praeguste riikide tasandil või hoopiski maakondades ja linnades ehk kohalikes omavalitsustes.

Infoühiskonna arenedes peab paratamatult muutuma ka kogu senine kaudne demokraatia. Kui info saab vabalt ja hetkeliselt liikuda üle kogu maailma, võimaldab see ümber korraldada kõik sellised tegevused, mis sisaldavad hääletamist ja muid kaudse demokraatia ilminguid. Nimelt pole tulevikus vaja millegi otsustamiseks enam kogu otsustajaskonda ühte tuppa, saali või väljakule kokku kutsuda, vaid nad võivad oma arvamust avaldada oma kodunt või töökohast infokiirtee vahendusel. Põhjused, mis sundisid riigi kui institutsiooni suuremaks muutudes võtma kasutusele kaudse demokraatia mehhanismid, kaotavad ajapikku oma aktuaalsuse ning sellega koos ka tähtsuse.

Seega minetab praeguse kaudse demokraatia üks olulisemaid ilminguid - hääletamine - oma praeguse vormi, kus kõik kodanikud peavad selleks kindlal ajal käima konkreetseis asutusis - valimisjaoskondades. Selle asemel vajutab igaüks oma kommunikaatoril ehk infokiirteega ühendatud arvutil teatud klahve, millega ongi ta arvamus ehk hääl - muide signeeritud ja šifreeritud kujul - teele läkitatud. Nii, nagu praegu kogutakse valimissedelid kokku valimisjaoskondadesse ja need omakorda saadavad tulemused keskvalmiskomisjoni, hakkavad hääled tulevikus liikuma mööda infokiirteed. Ja ei mingeid valimisjaoskondi ega hääletuskaste: vajalik on ainult paari spetsiaalse (arvuti)programmi olemasolu, mis kõikide inimeste hääled kokku kogub ja töötleb. Lisaks kõigele muule on see programm veel ka korduvalt kasutatav.

Nii taastub infoühiskonnas mingis mõttes aastatuhandete tagune otsene demokraatia, kus kõik ühe sugukonna või hõimu liikmeid sai tähtsate asjade arutlusteks koguda ühele platsile või ruumi kokku. Inimesi ei koguta kokku aga enam füüsiliselt, vaid virtuaalselt - teisisõnu edastatakse iga inimese soov või arvamus infokiirtee vahendusel keskusesse ehk hääletust korraldavasse institutsiooni pea hetkeliselt. Taoline hõlbus hääletusvõimalus peaks praegu valitsevaid riigijuhtimistavasid ja -kombeid tundmatuseni muutma.

Kuidas see kõik täpselt toimub, on praegu veidi vara öelda. Kuid juba hetkel võib kinnitada üht - praegusele demokraatlikule riigivõimule omane kohmakus ja otsuste tegemise aeglus peaksid muutuma ajalooks. Need on aga demokraatia olulised miinused diktatuuride ehk autokraatiatega võrreldes - viimases otsustab valitseja ainuisikuliselt ja vajadusel hetkeliselt. Seda ei suuda seni aga demokraatia, sest rahva arvamust ei saa hetkeliselt teada - rahvahääletuse ehk referendumi korraldamine on praegu mahukas ettevõtmine. Infoühiskonnas kujutab see endast vaid hulka klahvivajutusi, ei enamat, ja seda saab korraldada minutitega! Näiteks selle sajandi kahe maailmasõja puhkemises polnud paljude ajaloolaste arvates demokraatlike riikide kohmakus sugugi mitte viimasejärgulise tähtsusega asjaolu…

See kõik teeb valimised ehk teisisõnu oma arvamuse avaldamise riigi ja omavalitsuse asjade kohta vägagi odavaks ning mugavaks. Selliseid pisihääletusi võib vajaduse korral läbi viia pea iga päev või isegi mitu korda päevas. Seda mitte ainult riigi seisukohalt esmatähtsate küsimuste vallas, vaid vajadusel ka teisejärguliste probleemide lahendamiseks. Neis osaleb tõenäoliselt küll vaid väike protsent hääleõiguslikke inimesi, kuid tähtis on ju häälte lõppvahekord, mitte koguhulk. Teisisõnu on tähtis võimalus, et iga inimene saab vajaduse korral tähtsate asjade otsustamisel oma sõna sekka öelda. Demokraatia ei tähenda ju seda, et iga inimene peab riiki või piirkonda puudutavates küsimustes oma arvamust avaldama, vaid selles, et ta võib seda teha. Paratamatu on see, et taolisist digitaalhääletusist hakkab osa võtma palju vähem inimesi kui praegustest valimistest, sest neid hakkab toimuma märksa tihemini. Kuid see on isikuvabaduse ehk liberalismi üks ilminguid, sest inimest ei saa kunagi sundida oma arvamust avaldama. Ja loov, edasiviiv mõte tuginenud pole maailmas tuginenud kunagi hallile massile, vaid esmajoones ikka loovaile, aktiivseile isikuile, kel on oma kindel arvamus, mida nad ka meelsasti avaldavad, argumenteerivad ja oma edaspidistes tegevustes võimaluse piires arvestavad.

Infoühiskonna ja riigi seostest rääkides tuleb silmas pidada veel ühte olulist aspekti. Nimelt ei teki infokiirtee ja teisedki infoühiskonna eeldused iseenesest, vaid sellesuunalist arengut tuleb suunata oskusliku, ettenägeliku ja paindliku poliitikaga. Selle arengu suunamisel peab juhtiv ja suunav roll olema eelkõige riigil, sest vaid riik kui mingi piirkonna elanike organiseeritud kogum tervikuna on see, kes saab seda teha erapooletult ja objektiivselt, eelistamata mingi konkreetse kildkonna huve. Tuletame meelde, et riik ja omavalitsused on ainus instants, kes on lahutamatult seotud kindla territooriumi ja seal elavate kodanikega, kuid ei eelista ühtesid inimesi tavaliselt teistele. Kui jätta infotehnoloogia-alase tegevuse koordineerimine riigis mõne firma või eraisiku hooleks, siis vaevalt et suudetakse tagada kõikide kodanike ja piirkondade suhtes erapooletust. Iga erafirma eesmärk on ju alati kasumi saamine, mitte aga riigi kodanike millegagi varustamine, antud juhul siis digitaaltehnikal põhinevate infotehnoloogivahenditega.

See muidugi ei tähenda, et sellealaste projektidega ei tohi tegeleda mitte keegi peale riigi enda. Tohib ning isegi peabki, ainult et juhtiv ja koordineeriv roll peab siin jääma riigi kanda, nagu paljudes teisteski kogu riiki puudutavates arenguprogrammides. Ainult riik saab suunata infotehnoloogiaga seotud maksu- ja eelarvepoliitikat, samuti seadusandluse muutmist, sest ta on täielik ja ainus suverään oma territooriumil. Selles osas ei saa riiki asendada ükski firma, organisatsioon ega eraisik.

Infotehnoloogia-alaseid arenguprojekte peavad riik ja omavalitsused võtma sama tõsiselt, kui teiste infrastruktuuride - näiteks teede, telefoniliinide, kultuurimajade ja muu sellise - arendamist. Nii peab infotehnoloogiaga seonduv saama osaks riigi regionaalpoliitikast. Kogu selle taustal näib rohkem kui kentsakas paljude riigiametnike ja omavalitsuste arvamus, et arvuteid ja arvutivõrku pole meil üleüldse nii hädasti ja kiiresti vaja. Loodetavasti on see põhjustatud teadmatusest, mitte aga vastuseisust kõigele uuele. Põhimõtteliselt pole meil ju elamiseks (loe: hinge seeshoidmiseks) vaja ka telefoni, elektrit, raadiot ja paljusid muid kaasaegseid mugavusi, sest vanasti neid ju polnud…

Selline vastuseis kõigele uuele pole iseloomulik ainult meie ajastule. Tegu on inimesele igiomase konservatiivsusega ning umbusuga kõigi uue suhtes, mis meie juba korraldatud ellu näilise võõrkehana sisse tungib. Ka üleminek agraarühiskonnast industriaalühiskonda küttis üles palju kirgi ning uutele ilmingutele avaldati mitmel tasandil vastuseisu. Nii tekkisid eelmise aastasaja alguses Inglismaal masinapurustajad, kes pidasid masinate kasutuselevõttu ühiskonna tabanud nuhtluste peapõhjusiks, üritades neid igati hävitada ja purustada. Praegu peavad mõned inimesed ja liikumised vaimsuse ja kultuuri hävitajaiks arvuteid ning arvutivõrku.

Ka Eestis on sarnaseid uue tehnika ja elulaadi vastaseid liikumisi ajaloos esinenud. Nii purustasid Sõmerpalu mõisa talupojad 1642. aastal Võhandu jõele ehitatud veski, sest pidasid selle rajamist pühaduserüvetamiseks ning ikalduste ja loodusõnnetuste põhjustajaks. Suurt poleemikat tekitas ka tööstusrevolutsiooni ühe peamise ilmingu - raudtee - jõudmise Eestisse 1870. aastal. Tallinn-Peterburi raudtee ehitamisele eelnes äge diskussioon ja vastuseis - paljud mõisnikud keelasid sellise "koliseva jubeduse" ehitamise läbi oma maa-alade rangelt ära. Seepärast ehitatigi raudtee trass suhteliselt looklevana, vältides vaenulike omanike maade läbimist. Selles vastuseisus mindi isegi "tõsiteaduslike" väideteni, et kiirus üle kolmekümne versta (kilomeetri) tunnis hävitavat inimese ruumi- ja ajataju ning psüühikat, samuti et rongi nägemine kahandavat lehmade piimaandi. Võrrelgem - praegu püüavad mõned inimesed tõsimeeli tõestada, et inimpsüühikale on kahjulik arvutiga suhtlemine ning Internetis valitsev infoküllus! Kõik siin maailmas kordub, ainult et uuemal tasemel!

Kuid raudteed tollal Eestis siiski valmisid. See oli ka hädavajalik, sest ainult nii suutis Eesti tollase tööstuse tasemega sammu pidada. Autotranspordi osatähtsus hakkas tõusma ju alles peale Teist maailmasõda, enne mängisid olulist rolli raudteed. Kuid seda mitmete tagasilöökidega - näiteks 1900. aastal valminud Tallinn-Viljandi raudtee möödus kihelkonnakeskusest Raplast suhteliselt kaugelt - ligi kolme kilomeetri kauguselt - kuhu ka jaam ehitati. Asi oli selles, et Alu mõisnik, kellele Rapla lähikond tollal kuulus, oli raudtee tuline vastane. Seevastu aga naabermõisa - Valtu - omanik lubas nii raudtee kui ka vaksali ehitamist vägagi lahkelt. Seepärast jäi Rapla areng selle sajandi esimesel poolel veidi tagasihoidlikumaks teiste raudteega seotud asulate - näiteks Tapa, Mõisaküla, Jõgeva, Türi ja Kilingi-Nõmme - arengust.

Annaks Jumal, et sellelaadilisi tagasilööke ei juhtu mõne ametniku põikpäisuse tõttu Eesti informatiseerimisel ehk infoühiskonda siirdumisel! Mängivad ju sideliinid kui infokiirtee eellased mingi paikkonna arengus praegu ja eelkõige aga tulevikus sama rolli, kui sajand tagasi mängis raudtee. Vahe on võib-olla ainult selles, et praegune areng industriaalühiskonnast infoühiskonda toimub palju kordi kiiremini, kui sajand tagasi toimus areng agraarühiskonnast industriaalühiskonda. Seetõttu saab "rongist mahajäämine" olema tollasest märksa kurvemate tulemustega.

Nagu arvukad ajaloolised kogemused on näidanud, ei ole informatiseerimise tase nagu ükski teinegi näitaja kõikides riikides ja piirkondades üheaegselt sama, vaid see võib eri paikkondade lõikes tugevasti erineda. Mingil ajal võib üks riik olla teel infoühiskonda teisest riigist hoopis kaugemale arenenud. See oleneb suuresti konkreetse piirkonna ajaloolisist ja kultuurilisist eripäradest ja tehnoloogia tasemest, kuid väga palju ka riigi oskusest ja tahtest uut, digitaalinfol põhinevat kasutusele võtta ja arendada.

Tuues taas paralleele sajand tagasi vallandunud tööstusrevolutsiooniga, paneme tähele, et see viis tollal elu edasi küll, kuid tekitas muuhulgas ka riikide seas suure ebavõrdsuse. Nimelt saavutasid riigid, mis hakkasid tööstust hoogsalt arendama, maailmas hoopis kaalukamad positsioonid, kui riigid, kus tööstust ei tekkinud ning mis jäid agraarmaadeks. Täpselt sama võis öelda ka inimeste sissetulekute, haridustaseme ning paljude muude faktorite kohta. Nii tõusid tollases maailmas soodsale positsioonile Inglismaa ja Prantsusmaa, veidi hiljem ka Saksamaa, USA ja mitmed teised riigid.

Täpselt sama tendentsi võib täheldada tänapäeval, kui äsja on hoogsalt käivitunud üleminek infoühiskonda ehk arvutite ja arvutivõrkude laialdane kasutamine igas eluvaldkonnas. Seega on väär öelda, et informatiseerimine ning infokiirtee areng kaotab geograafilise struktuuri täielikult ära. Ta kaotab ära küll senise geograafilise struktuuri, kus pikkusi mõõdetakse meetrite ja kilomeetritega, sest info liigub valguse kiirusega ehk pea hetkeliselt. Selle asemele loob ta aga uue geograafilise struktuuri, kus pikkusi mõõdetakse peamiselt mega- ja gigabaitides sekundis, teisisõnu info läbilaskvuse ühikutes. Nii joonistatakse kogu maailma poliitiline ja majanduslik kaart tulevikus uuesti ümber, ainult et seda protsessi võib iga riik oma targa ja ettenägeliku poliitikaga muuta, sest see sõltub eelkõige riigi arengutasemest. Ärme unustame, et digitaalinfo ei tunne riigipiire ega kaugusi, küll aga "tunneb" ta riigi arengutaset, sest bitid tühjuses ei säilu ega liigu…

Nii, nagu praeguses geograafilises struktuuris võib eristada arenenud maid ning mahajäänuid ehk kolkapiirkondi, saab sama teha tulevases infoühiskonnas. Piirkonnad ja riigid, kus arvutite kasutamine ning infokiirtee ehk Interneti levik jääb tagasihoidlikuks või puudub hoopis, muutuvad tulevikus tahes-tahtmata kogu maailma ääremaadeks. Nad jäävad ülejäänud ühiskonnast pikalt ja lootusetult maha, sest enamik uusi tehnoloogiaid ja ideid hakkab levima infokiirtee kaudu ning nõudma arvutite ning protsessortehnika pruukimist.

Nagu praegu ei võeta tõsiselt regiooni ega riiki, kus puudub telefoniside ja elekter, tabab lähitulevikus sama saatus regioone, kus ei pruugita arvuteid ning mis pole infokiirteega ühendatud. Selliseid arengustsenaariumeid aitab vältida riigi läbimõeldud ning tulevikku vaatav poliitika, mis soosib igati infotehnoloogia kasutuselevõttu.

Maailm on suur ja lai ning globaalprobleemid on huvitavad, kuid igaühel on kindlasti kõige rohkem südamel iseenda ning kodumaa saatus. Millised oleksid aga meie ühise kodumaa - Eesti - võimalikud perspektiivid ja positsioonid tulevases infoühiskonnas? Kas meie pärisosaks on jääda kogu maailma ääremaaks ning odava tööjõu piirkonnaks, mis on arenenud riikide ja suurfirmade lükata-tõugata? Või suudab Eesti sisse elada infomaailma, saades sellega tulevase infoühiskonna täieõiguslikuks liikmeks?

Vastus sellele küsimusele sõltub mitte niivõrd meid ümbritsevast maailmast, kui just eelkõige meist endist. Täpsemini öeldes sõltub see suuresti asjaolust, kas me suudame maailmas kasutatava kõrgtehnoloogiaga, eeskätt aga digitaaltehnikal põhineva infotehnoloogiaga sammu pidada ning rakendada uusimaid vahendeid ja tehnoloogiaid? Kui jah, siis õnnestub meil arvatavasti varem või hiljem globaalsesse infokiirteesse sisse sulada, mis tähendab nii või teisiti integreerumist kogu arenenud maailmaga. Kui ei, siis võime endi võrdkujuks seada Aafrika ja Lõuna-Ameerika vaesed arengumaad, kus valitsevad odav tööjõud ja kehv elatustase ning suure hulga vaeste inimeste kõrval on väike käputäis ülirikkaid.

Eesti on oma senise kireva ajaloo vältel olnud maailmas sageli uue tehnilise ja vaimumõtte kandja ning elluviija. Me pole olnud kunagi küll päris maailma tipus, kuid siiski on paljud Eestiga seotud sündmused kantud jäädavalt maailma tehnika- ja kultuurilukku. 16. sajandi algul kerkis tollasesse Läänemere-äärsesse hansalinna Tallinnasse Oleviste kiriku 159 meetrine sihvakas torn, mis oli tol ajal tõenäoliselt maailma kõrgeim ehitis. 19. sajandi algul töötas Tartus maailmakuulus astronoom Georg Wilhelm Struwe, kelle tellimusel tehti 1824. aastal Tartu tähetorni jaoks üheksa tolline Fraunhoferi refraktor, mis oli tollal maailma võimsam teleskoop. Ka paljud kaasaegsed teleskoobid on seotud Eestiga, sest nad on konstrueeritud Naissaarelt pärit optiku Bernhard Schmidti põhimõtete järgi. 1904. aastal ehitati Kasari jõele 308-meetrine raudbetoonsild, mis oli tollal pikim raudbetoonsild maailmas. Mõni aasta hiljem, 1916, kerkisid Tallinnas Miinisadamas vesilennukite angaarid, mis olid maailma esimesed raudbetoonist koorikehitused. 1937 valmis Türil 196 meetri kõrguse mastiga raadiosaatja, mis oli tollal Euroopa üks kõrgemaid ja võimsamaid. Taolist loetelu võiks jätkata.

Seega pole meil ajalukku vaadates midagi häbeneda, vaid peame samas vaimus jätkama! Seda aga juba tänapäevaste meetoditega ja tehnoloogiatega, kus kivikirvest asendab protsessor ja Hansa-aegseid kaubateid asendavad digitaalinfot edastavad liinid.

Me peame endile aru andma, et praegu on meile antud kasutada ajalooline šanss, mida ei pakuta just väga tihti. Eesti suurused miljonilised väikeriigid ei saa just eriti tihti maailmas oma sõna sekka öelda, seda ka nende endi saatust puudutavais asjus. Seda kiputakse tavaliselt otsustama väljaspool, kusjuures meie osaks jääb sageli ainult toimunut konstateerida, ei enamat. Nii oleme paratamatult ning meist olenemata sattunud nii Saksa ja Vene võõrvõimu alla. Ka Teise maailmasõja sündmused olid Eesti jaoks paratamatud, mille käigus me kaotasime iseseisvuse ja jäime suurriikide masinavärkide hammasrataste vahele.

Sel sajandil võib välja tuua ainult kaks olulist momenti, kus Eesti rahvas on saanud tõepoolest olulisel määral "ise oma saatust määrata", nagu on kirjas 24. veebruaril 1918 vastuvõetud iseseisvusmanifestis. Esimeseks taoliseks sündmuseks võib kahtlemata pidada tollase Nõukogude Venemaaga peetud Vabadussõda, mis pani ime läbi seisma venelaste tollased okupeerimisplaanid ja tagas meie rahvuse ja kulutuuri säilumise.

Teiseks sarnaseks hetkeks võib pidada aga praegust teelahet, kus meil on valida, kas püüda kõrgtehnoloogias ja eelkõige infotehnoloogias jõuda järele muule maailmale või jääda sellest lootusetult maha. Siin mängivad peamiselt vaid meie endi oskused, teadmised ja ettenägelikkus, ei enamat. Praegune maailm on sedavõrd avatud, et selles läbilöömiseks piisab suurelt osalt vaid oskustest ja teadmistest; tutvused ja eelnevad traditsioonid mängivad järjest globaliseeruvas maailmas järjest vähem rolli, eriti infotehnoloogia osas.

Praegune moment on Eesti jaoks ülimalt soodus. Me vabanesime punaimpeeriumi kütkest parajasti siis, kui kogu maailm seisis alles informatiseerimise teel alguses. Et Eesti jäi viiekümne okupatsiooniaasta jooksul muust maailmast tuntavalt maha traditsioonilistes majandusharudes - näiteks tööstuses ja põllumajanduses - on üldteada. Märgatavalt väiksem oli mahajäämus aga arvutite ja informatiseerimise alal, sest sellega seonduv oli maailmas ise kiires ja pidevas arenemises! Elektronarvuti võeti laiemalt pruukimisse küll juba 50-60tel aastatel, kuid toona tekkisid vaid eraldatud "digitaalinfo saarekesed", sest polnud üldist võrku, mis neid kõiki oleks ühendanud. On omamoodi sümboolne, et tänase Interneti oluliseks komponendiks muutunud WWWle pandi alus samal aastal, mil Eesti taasiseseisvus; nimelt aastal 1991.

Uude, alles tekkivasse valdkonda on sisse elada alati märgatavalt kergem, kui mõnda vanasse ja juurdunud alasse, kus kogu maailmaturg on vanade tegijate poolt juba ammu ja suhteliselt stabiilselt ning kindlalt ära jaotatud. Informatiseerimise alal olid meie šansid 90te aastate algul aga paljude teiste maailma riikide šanssidega kui mitte päris võrdsed, siis vähemalt võrdlemisi lähedased.

Infotehnoloogia võib Eesti riigi tulevikus hakata mängima aga hoopis suuremat rolli, kui me praegu arvata oskame. Praeguses järjest rohkem intergreeritud maailma majandussüsteemis peavad igal riigil olema majandusharud, milles ta on konkurentsivõimeline kogu maailmas. Vastasel korral ei saa ta mujalt maailmast sisse tuua neid tooteid ja kaupu, mida kodumaine tööstus ei tooda. Riigi välismajandusbilanss - väljaveetavate ning sissetoodavate kaupade maksumus - peab kokkuvõtteks olema ju tasakaalus. Aga me kõik tahame sõita Fordi ja Opeli autodega, kuulata-vaadata Philipsi ja Samsungi kodutehnikat, kanda Levis'e teksaseid, juua Koffi või Pilsneri õlut ning palju muudki. Ei ole kahtlust, et nimetatute ja paljude muude kaupade kvaliteet on konkurentsitult parem kui kodumaine, Eestis valmistatav toodang. Paljudel juhtudel (autod, kodutehnika ja muu selline) puudub väikeses Eestis aga kodumaine toodang üldse. Igasuguse importkauba eest peab aga muule maailmale midagi alati vastu pakkuma.

Mis on aga Eestil maailmale üleüldse pakkuda? Eestil ei ole kalleid loodusvarasid - naftat, gaasi või väärismetalle - mida müües rikkaks saada. Eesti loodus on küll kaunis ja suurelt osalt veel puutumata, kuid see pole kahjuks siiski nii unikaalne ja erakordne, et kogu maailma turistid jookseksid kokku seda vaatama. Eesti asub küll Ida ja Lääne kultuuriruumide vahelisel alal, kuid mitte kõige otsematel kaubateedel - need kulgevad siiski läbi Poola, osalt ka läbi Leedu ja Läti. Vene kaupade transiit Eestis jääb arvatavasti piirduma Tallinna ja Muuga sadamate kasutamise ning Peterburi-Riia raudteelõiguga, mille väike lõik jääb Valgat ja Võrut läbides ka Eesti piiresse. Suuremad Vene transiidikogused Eestit enam tõenäoliselt läbima ei hakka, nagu see oli tüüpiline keskajale, mil Tallinn arenes võimsaks hansalinnaks.

Ka ei ole tõsiselt võetav idee rajada Eestisse palju suuri ja moodsaid tööstusettevõtteid, mis hakkaksid tootma maailmatasemel autosid, kodutehnikat, tööriistu ja muud sellist. Muu maailm on sellel alal Eestist mäekõrguselt ees, sest Eesti oma tööstus vananes viiekümne okupatsiooniaasta jooksul nii moraalselt kui ka füüsiliselt. Seega ei sobi selleks mootoriks, mis peaks Eestit maailmamajanduses vee peal hoidma, ükski mainitud aladest - ei turism, transiit, loodusvarad ega rasketööstus.

Nii jääbki Eesti ainsa reaalse võimalusena üle vaid kõrgtehnoloogia ehk teabemahukas tootmine, milles olulist rolli mängib just infotehnoloogia. Selle haru eelisarendamise kasuks räägivad ka mitmed seigad. Kõigepealt on meie inimestel keskmiselt kõrgem silmaring ja haridustase, mis mängib teadusmahukas tootmises ja eelkõige infotehnoloogias olulist rolli. Kooliharidus - seda eriti reaalainete osas - oli läbi "vene aja" meil õnneks suhteliselt tasemel. Seda ilmestavad paljud Eestist võrsunud maailmakuulsad teadlased. Kuid mis kõige tähtsam: Eesti kõrge haridustase ei puutuda mitte ainult "tippe", vaid kogu rahvast tervikuna.

Infoühiskonda suundumisel tuleb kasuks ka eestlaste rahvuslik omapära tegutseda suures osas omapäi ning püüda nii tegutsedes olla teistest võimaluse piires paremad. Eestlane pole läbi ajaloo kunagi olnud "karjaloom", elus on püütud läbi lüüa pea alati üksinda ja jõuda nii tööd rügades teistest ette. Seda näitab kasvõi meie ajalooline eluviis üksiktaludena, samal ajal kui paljudes riikides paiknevad hooned külas siiski lähestikku. Ka eesti kirjanduse klassika - näiteks Tammsaare "Tõde ja õigus"- kajastab taolist elulaadi. Taoline detsentraliseerumine ja pisenemine on aga tulevase infoühiskonna ühed olulisemad märksõnad. Eestlased on suhteliselt vastuvõtlikud ka kõigele uuele, mis mängib infotehnoloogias väga tähtsat rolli. Tuletagem meelde kasvõi seda, kui ruttu on Eesti suutnud viimastel aastatel harjuda uue, maailmale avatud elulaadiga, võrreldes teiste Ida-Euroopa riikidega. Erinevad hindajad ja mõõdupuud asetavad Eesti kusagile esiviisiku lõppu, Tšehhi, Ungari ja Poola järele; seega ettepoole nii Lätist kui ka Leedust, rääkimata SRÜ riikidest.

Nii saab uue sisu Jakob Hurda ligi sajand tagasi avaldatud mõte, et Eesti ei saa suureks mitte oma arvult ja võimsuselt, vaid just oma vaimult. Tõepoolest, traditsioonilistes tööstusharudes on Eestil maailmas läbi lüüa vägagi raske, küll võib see olla võimalik aga "tehisvaimu" ehk infotehnoloogia aladel, kus määravad peamiselt teadmised, oskused ja paindlikkus.

Vähemalt senine mõneaastane areng näitab, et seda soodsat positsiooni on ka oskuslikult ära kasutatud. Viie-kuue aastaga on Eesti jõudnud Interneti kasutustiheduselt Euroopas teise kümne keskele, edastades selliseid traditsioonilise kultuuri ja majandusega riike, nagu Itaalia, Prantsusmaa ja Hispaania. Eestis on välja kujunenud juba arvestav arvutiturg ja ka oma arvutitööstus firmade MicroLink, AstroData, Pennu ja paljude teiste näol. Arvutid ja infotehnoloogia on leidnud tee paljudele elualadele, kajastudes laialt ka massimeediumeis. Ka arvutivõrgud on jõudnud suure tavakasutajani; seda eelkõige tänu arvukatele eestikeelsetele WWW lehekülgedele ja elektroonilistele pangateenustele, mis lubavad rahaülekandeid teha kodunt või töökohalt ilma arvuti tagant tõusmata.

Eestis on käivitatud juba ka mitmeid suuremaid infotehnoloogiaga seotud projekte, mis hõlmavad kogu riiki tervikuna. Tähtsaimatest võike nimetada "Tiigrihüppe" projekti ja Test Site Estonia't. "Tiigrihüppe" projekti eesmärgiks on informaatika-alase teabe ja hariduse levitamine õpilaste seas, samuti koolide varustamine arvutustehnikaga ning Interneti ühendusega. Selle projekti tähtsust on raske üle hinnata, sest informaatika- ja arvutialast haridust on vaja eelkõige noortel. Ei maksa unustada, et tulevikus tungivad infotehnoloogiavahendid pea igale elualale ja iga ümbritseva maailmaga kursisolev inimene peab neid mingil määral tundma!

Hoopis suurelennulisem on aga aastat kaks tagasi Ott Köstneri välja käidud Test Site Estonia projekt: muuta kogu Eesti maailma arvutus- ja digitaaltehnika katsepolügooniks, kus maailma tippfirmad testivad moodsaimaid tehnoloogiaid ja seadmeid. Sel juhul oleks kogu Eestis pruukimises moodsaim tehnoloogia ning uusimad seadmed. Test Site Estonia projekti eesmärk näib kõige muu hulgas olevat isegi Eesti muutmine kogu Interneti keskuseks! Ka Test Site Estonia projekt toetub aga just Eesti elanikkonna kõrgele haridustasemele ja uudsusvalmidusele, samuti riigi väiksusele ja paindlikkusele.

"Tiigihüppe" projekt on praegu edukalt käivitunud: vastav sihtasutus on loodud ning riik on koolide informatiseerimiseks raha eraldanud. Ka Eesti keelt ja kultuuri toetavate projektide konkurss on sel kevadel juba toimunud. Test Site Estonia projekt paistab olema edenenud vaiksemalt, kuid vaevalt, et seegi on kasutult nurgas tolmunud. Vähemalt näitab selliste kõrgelennuliste projektide olemasolu kujukalt, et Eesti "vaim" on infoühiskonda siirdumiseks valmis.

Põhiline on sellel teel mitte peatuma jääda, vaid liikuda järjekindlalt edasi. Olgugi et me oleme Interneti levikutiheduselt nii mõnestki riigist ees, ei anna see mingit põhjust loorberitele puhkama jäämiseks! Näiteks Soomes on Interneti levikutihedus elanikkonna hulgas ligi kaheksa korda suurem kui Eestis! Ka USA ja Jaapani vastavaist arvudest jääme me suuresti maha. Seega on meil arenguruumi veel küllaldaselt ning see tuleb vaieldamatult ära kasutada! Jääb üle vaid loota, et Eesti riigi- ja valitsustegelased annavad sellesuunalisele arengule igati rohelise tee ning ka muud pisitakistused ei suuda seda väärata. Meie aruka tegutsemise korral oleks kümne-paarikümne aasta pärast infotehnoloogia ja arvutitega seonduv Eesti üks olulisemaid ekspordiartikleid, mis tagab meie kuulumise globaalsesse infoühiskonda, samuti aga ka Euroopa ning kogu maailma rahvaste perre.

Kas aga riik kui selline infoühiskonnas üleüldse püsima jääb? Kui riigi erinevad funktsioonid jaotuvad mitmete instantside vahel, kas ei tähenda see riigi kui sellise kadumist? Äkki pole ajastul, kus kõik saavad kõigiga vabalt suhelda, üldse mingit kõrgemal tasemel organiseerimist ja juhtimist vajagi? Siin-seal on juba avaldatudki arvamust, et infoühiskond toob endaga kõige muu hulgas kaasa ka riigi kadumise ning asendamise "digitaalanarhiaga", kus igasugune organiseerimine ja keskne riigivõim on jäädavalt kadunud. Eriti levinud on selline ellusuhtumine häkkerilaadsete noorte arvutifanaatikute seas.

Infotehnoloogia järjest laialdasema kasutuselevõtmisega kaasneb tõepoolest liberalismi kasv, kus üksikisikule on jäetud senisega võrreldes rohkem tegevusvabadusi. See on ka loomulik - globaalvõrkude loodud järjest avaramad ning mitmekesisemad suhtlus- ja töövõimalused suurendavad ka inimeste vabadusi. Inimese suhtlus- ja tegevusring võib sellega seoses ulatuda ju üle kogu maailma! Kuid see ei suurenda inimeste vabadusi lõpmatult, vaid teatud piirini; nimelt selleni, kus need ei riiva veel teiste inimeste õigusi ning vabadusi. Seega jäävad meie elu reguleerivad piirangud ja kitsendused jõusse, kuid neid saab lihtsalt olema mõnevõrra vähem. Taolist elukorraldust tuleb nimetada aga siiski liberaaldemokraatiaks, mitte mingil juhul aga anarhiaks. Liberaalsuse ehk teisisõnu inimese tegevusvabaduse osatähtsus on tulevases liberaaldemokraatias tänapäevaga võrreldes lihtsalt mõnevõrra kasvanud.

Anarhia ehk anarhism oma klassikalisel kujul pärineb Vene üheksateistkümnenda sajandi kirjanikelt Bakuninilt ja Kropotkinilt ning kujutab ühiskonnakorda, kus riik, eraomandus ja religioon on täielikult kaotatud ning loodud uut tüüpi kollektiivne omandivorm, mis on muutunud ainuvalitsevaks. Ka inimeste elu ja tegevust piiravad seadused kaovad anarhismis ära. Seega - kõik on kõige oma ja igaüks teeb seda, mis tahab? Selline perspektiiv ei ole just kõige meeldivam. Kaasaegse arenenud tsivilisatsiooni tingimusis on tehtud vaid üks tõsisem anarhismi-laadne eksperiment, kus evitati eraomanduse ja religiooni kaotamist; see kasvas üle aga bolševistlikuks diktatuuriks ja hoidis maailma oma võimuses ligi seitsekümmend aastat…

Kokkuvõtteks võib öelda, et riik infoühiskonnas ära ei kao, nagu seda mõned ekstravagantsed futuristid vahel väita armastavad. Sest riiki kui mingit inimrühma ja maa-ala siduvat organiseeritud struktuuri saab asendada ainult teine samasugune organiseeritud struktuur ehk siis teine riik. Taolist organiseerimist on vaja kasvõi selleks, et reguleerida inimeste omavahelised ning inimeste ümbritseva vahelised suhted.

Inimkond on ajaloo vältel liikunud pidevalt lihtsamailt keerukamaile eksisteerimisvormidele. Erandiks pole ka ühiskondliku organiseerumise tase, mis on viinud hõimudelt ja sugukondadelt riigi tekkimiseni. Anarhia ehk organiseerumise ja riigivõimu täielik puudumine viib selles protsessis kahtlemata suure sammu tagasi ehk teisisõnu ürgkogukondlikku aega, kus igas hõimus valitsesid omad tavad ja seadused. See hävitaks mitte ainult praeguse industriaalühiskonna saavutused, millesse mitmed praeguse aja "digitaalanarhistid" suhtuvad negatiivselt, vaid ka infoühiskonna alustalad - globaalse andmesidevõrgu ehk infokiirtee, digitaalseadmeid tootva tööstuse ja muu sellise. Kõikide nende loomiseks ja käigushoidmiseks on vajalik ju kindel kord ja struktuursus. Infoühiskond pole mitte industriaalühiskonna vastand, vaid sellele järgnev keerukam arenguvorm. Mõeldamatu on infoühiskonda luua ilma industriaalühiskonna põhiväärtusteta: elektrita, tööstuseta, transpordita ja eelkõige reegliteta, mis nende tegevust juhib. Tuletagem meelde vana tõde: palju kergem on juba ehitatut lammutada, kui midagi uut ehitada. Seega peab riik kindlasti eksisteerima käsikäes infoühiskonnaga, muutudes samas aga vastavalt ühiskonnas valitsevaile seaduspäradele.

Järgmine peatükk

Copyright © 1997 Valdo Praust
Kopeerimine ja materjalide kasutamine ilma autori nõusolekuta keelatud