| Weizenbier,
Weizen, Weißbier ja veel mitmete teiste nimedega
kutsutakse üht õlleliiki mida Euroopas pruulitakse põhiliselt Lõuna Saksamaal ja Austrias ning mille
eestikeelne nimi oleks NISUÕLU. Seda on nii heledat ("helles") kui tumedat ("dunkles"), selitamata ("hefe") kui ka selitatud ("kristallklares"). Vahe tuleneb sellest et: "hefe" on hägune kuna sisaldab pärmi, "kristallklares" aga filtreeritud ja selge. Tumedat valmistatakse tumedatest linnastest. Kanget nisuõlut nimetatakse Weizenbock. Nisuõlle pruulimiseks kasutatakse pinnakäärimise meetodit. Algmaterjaliks on vähemalt 50% nisulinnased ülejäänud osa moodustavad odralinnased. Keskmiselt on Nisuõlle kanguseks 5,5 % alkoholi ja kuivaine sisalduseks 12% - 13,5%. Nisuõllel on valge, rikkalik ja väga püsiv vaht. Sellest tingitult juuakse seda reeglina klaasist või savikannust. Nisuõlle levinuim klaas on ca' 20 cm kõrge ja pealt laienev. Sellesse mahub 0,5 l õlut ja jääb ka piisavalt ruumi vahu jaoks. Õlle valamisel kallutatakse klaasi nii, et voolamine oleks võimalikult lauge. Enne valamist on soovitatav klaas või kruus veega loputada, märg klaas pärsib vahu eraldumist. Sõltuvalt maitsest lisatakse õllele sidruniviil. |
| Esimesed meieni säilinud
andmed Nisuõllest pärinevad IV. aastatuhandest E.M.A.
Ja need viivad mitte Baierimaale vaid hoopis Egiptusesse
ja mõnede allikate põhjal veel kaugemalegi nii ajas kui
ruumis. Tollal ei tuntud veel põhjakäärimist ning seega oli kasutusel niinimetatud pinnakäärimine. Õlle pruulimine toimus peamiselt nisust või odrast. Üheks järgmiseks verstapostiks Nisuõlle teel oli teisest aastatuhandes E.M.A. pärinev Hammurabi Koodeks, mis kujutab endast Babüloonia seadustekogu ja kus oli reglementeeritud Nisuõlle müük ja hind. Saksamaal leiti 1934 aastal amfora ("Kasendorfer Bieramphoren"), milles teadlased leidsid Nisuõlle jälgi. See amfora kuulus ajajärku 800 aastat E.M.A. Odra-, nisu- või odavamate kaeralinnaste, samuti erinevate pruulimismeetodite ning lisandite kasutamine oli õllepruulimisel sõltuv kohalikust toorainest ja kommetest. 1447. aastal kehtestas Müncheni linnaraad korra, mille järgi lubati õlle valmistamiseks kasutada vaid otra, humalat ja vett. 1474. aastal jõudis
Baierimaale põhjakäärimise tehnoloogia. Kuigi
selliselt valmistatud õlu säilis paremini, pruuliti
seda siiski vaid külmal ajal. Kehtis ka seadus, mis
lubas õlut pruulida vaid ajavahemikul Mihklipäevast (29.
Septembrist) kuni Jüripäevani (23. Aprillini). Kuid aastal 1520 õnnestus maahärral Hans Sigismund von Degenbergil osta endale õigus nisuõlle pruulimiseks. Ta omandas ainuõiguse Nisuõlle pruulimiseks ja turustamiseks kogu baierimaal. 1602. aastal suri viimane Degelbergi järeltulija jätmata maha ühtegi pärijat. Kogu tema vara ja ka ainuõiguse võttis üle Baieri Hertsog Maximilian I. Hertsog Maximilian I tõi Münhenisse Degelbergi õllemeistri Siegmund Bettli ja rajas juba olemasoleva " Braunen Hofbräuhaus" kõrvale "Weißes Hofbräuhaus"-i. 1605. aastal pani ta samal kohal aluse praegu maailmatuntud "Hofbräuhaus" -ile. Nisuõllest sai kuningakoja jook. Nisuõlle monopol oli Wittelsbacher’itele (Baierimaad valitsenud dünastia) tähtsaks sissetulekuallikaks, millest kaeti maa valitsemise- ja ka 30-ne aastase sõja kulud. Nõudmine Nisuõlle järgi kasvas ja peagi ehitati uus keedukoda, milles oli isegi kabel, et töölised ei raiskaks aega kirikus käimisele. Nisuõlle tootmine, kui kõrgklassi privileeg, ei jäänud ainult Müncheni müüride vahele. Üle kogu Baierimaa rajasid kuurvürstid endile Nisuõlle pruulikodasid. Peale selle, et Nisuõlu oli priviligeeritud klassi jook oli ka veel teine asjaolu, mis tõstis tema populaarsust. Nimelt, kui seadusekohaselt oli õllepruulimine Jüripäevast Mihklipäevani keelatud, siis Nisuõllele see kitsendus ei kehtinud. Alles XVIII sajandi keskpaigas, kui õllepruulimise tehnoloogia oli edasi arenenud ja niinimetatud “Braunbieres” (pruun õlu) saavutas populaarsuse ka kõrgklassi hulgas, hakkas nõudlus Nisuõlle järele vähenema ning selle tootmine ei olnud enam nii tulutoov. Sellega seoses andis kuurvürst Karl-Theodor, 1798. aastal ka kloostritele loa Nisuõlle pruulimiseks. Aastatel 1800 – 1812 sulges enamus kuurvürste oma pruulikojad või müüsid need ära. Nisuõlu sai kättesaadavaks ka lihtrahvale. Tänapäeval on Nisuõlu
enimjoodav õllesort Baieris ja Baden –Württembergis
seda pruulitakse aga ka Hessenis ja
Rheinland–Pfalzis. Väljaspool
Saksamaad on see õllesort populaarne Austrias. Meie lähimad naabrid
Venemaa ja Leedu on samuti hakkanud nisuõlut pruulima. Ka Saku
üritas seda õlut pruulida aga kahjuks ei olnud see
konkurentsivõimeline. |
+ 250
