Oleviste kirikus üks koloriitsemaid kujusid on pastor Ülo Niinemägi. Ta ei ole tuntud mitte ainult kodukoguduses, vaid väga paljude Eesti usklike seas. Milline on olnud see tee, mis on toonud selle lapselikult siiraste sinisilmade ja alati kottidega koormatud mehe Oleviste karjasekohale? Selle loo eesmärgiks on näidata ühe elu muutumist ja esitada kirja kujul seda, mis koguduse keskel suulise pärimusena paljuski juba ringi liigub.
Peaaegu kõigi tänapäeva suuremate noorteliikumiste ajendavaks jõuks on protest. Protestitakse täiskasvanute maailma, selle pahelisuse ja silmakirjalikkuse vastu, vahel ka lihtsalt lõbust teha midagi teisiti, kui varem tavaks olnud. Ülogi pole kunagi mingi paipoiss olnud. Juba lapsepõlves sattus ta alatasa kõikvõimalikesse sekeldustesse. Kord kukkus ta mitme meetri sügavusse puhastuskaevu ning oli tükk tegu, enne kui ta sealt välja õngitseti. Küll toodi teda alla tellingute kõrgeimalt laualt, küll pidi ta ehitussavisse vajuma. Sageli kolas ta koos teiste poistega varisemisohtlikes katakombides.
Ülo räägib, et 12-aastasena vedasid nad sõbraga kelgul üht rohkem kui meetrist lennukipommi. et lasta õhku "vaenlase residentsi". Poisid panid pommi lõkkesse, kus see sõbra arvutuste järgi lõhkemiseni "täpselt 22 minutit" soojenema pidi. Nähes, et aeg venib, otsustati asja uurima minna. Äkki kõlas suur "jumakas", mis ümberringi mitmed männid maha niitis, "vaenlase luurekeskusest" rääkimata. Ülo ise arvab praegu, et Jumal on teda imeliselt hoidnud.
Kooliajal oli Ülol pahandusi igas õppeasutuses, kus ta viibis. Suitsetamist proovis ta juba esimeses klassis, pahatihti oli selle tulemuseks ka heinaküünide süttimine. Käitumisega oli arusaamatusi juba algkoolis, koolis tekkinud vastuolud sundisid kaheksanda klassi pooleli jätma. Ema saatis Ülo kodukülast Muugast Rakvere internaatkooli, kus kaheksa klassi siiski lõpetatud said. Edasi kavatses Ülo minna 12. Kutsekeskkooli, ent siis lõi temas välja mässuvaim ja nii otsustas ta ühel südatalvisel päeval oma ühikakodust lihtsalt põgeneda. See oli 1968. aastal. Kõigepealt läks ta Venemaale ja ööbides trepikodades rändas ta edasi lõuna poole, kuni jõudis Armeeniasse. See kolm kuud oli Ülo enda kinnitusel üks huvitavamaid aegu ta elus. Tema ema aga käis samal ajal teda, poja pilt näpus, kõikjalt otsimas.
Jerevanis puutus Ülo kokku sürrealismi, hipide ja narkootikumidega ning tundis end sellises keskkonnas ülihästi. Päeviti käis ta kinos või logeles kohalike logelejatega kusagil muru peal. Armeeniast kavatses noormees edasi Türki põgeneda, ent nendele plaanidele tõmbas kriipsu lastemiilits, kes poisi koju tagasi tõi.
Ülo ütleb, et pärast seda süvenes tema sisemine protest veelgi. See tõi kaasa uued kokkupõrked ja intriigid ning kahest järgmisest koolist lahkumise Ülo sõnul miski lihtsalt sundis teda käituma nii, nagu ta ei tahtnud. Ühes koolis leidis Ülo osavõtmisel aset midagi lausa riigipöörde sarnast. Poisid levitasid lendlehti, sulgesid ühiselamu komandandi tema ruumi ja lõikasid läbi telefonijuhtmed. Miilitsal oli teada, et mäss algab kell kuus, kuid "riigipöörajad" nihutasid alguse tund aega varasemaks. Juhtgrupp ajas kõik noored üles, kaasa võeti kivid, tindipotid ja loosungid. Protestiti selle vastu, et koolis ei tohtinud kanda pikki juukseid ja et aine mitteteadmise korral tuli teha kükke või kätekõverdusi ning jääda ilma osast toidunormist. Selle seikluse tulemuseks oli hüvastijätt kooliga.
Nüüdsest veetis Ülo enamiku ajast hipide seltskonnas. Hashishiga oli mässuline noormees tutvust teinud juba Armeenias. Lisaks sellele tarvitati hipide hulgas mitmesuguseid tablette ja segati peediveinikokteile, mis süstiti veeni. "Moesõnaks" olid puhastusvahendid nagu "Sopals", "Vicka" jt. "Mäletan, kuidas käisin neid Riiast toomas," meenutab Ülo." Tee peal hakkasin nii ohtralt tarvitama, et sattusin "marslaste" rünnaku ohvriks ja pidin bussist põgenema."
Ülo tollasest mainest kõneleb üht-teist tema hüüdnimi "Fanatt". Üldiselt peeti teda kadunud inimeseks. Kui keegi veel oleks võinud uimastite maailmast pääseda, siis mitte tema. Kord päästsid sõbrad Ülo elu, visates ära kõik ta narkootikumid, sest noore hipi elu oli juuksekarva otsas.
"Narkootikumid on tupiktee," ütleb Ülo. "Paljude jaoks ei ole sealt tagasipääsu. Inimese enda jõust selleks ei piisa. Jumal on mind mitmel korral sõna otseses mõttes teisest ilmast tagasi toonud."
Pole teada, mis teda siia tõi, kuid ühel heal päeval tuli Ülo Niinemägi pikajuukselisena ja lapitud riietega Oleviste kirikusse. Tol ajal olid siin kasutusel paksud lauluraamatud nimega "Talle kiituseks". 19-aastase hipi jaoks oli päris eksootiline laulda kirikus vanast gooti kirjas lauluraamatust. Samuti ei tulnud keegi juuste pikkuse pärast tõrelema, tal lubati rahulikult istuda. See laul tõi noore Ülo kirikusse ikka tagasi, kinnitab ta ise.
Ühel õhtul pärast teenistuse lõppu patsutas Ülo kõrval istunud vanamemm talle õlale ja lausus: "Pojake, anna oma elu Jumalale!" Asjaolu, et ta võib oma elu Jumalale anda hämmastas Ülot tema enda sõnutsi väga. See oli ainus, mida keegi talle kunagi soovitanud polnud. Kuidas see võiks sündida? Talle vastati, et mingu ta ette, seal ootab teda õpetaja. Tol ajal teenis kogudust karjasena Oskar Olvik. Pastori küsimusele, mida ta soovib, vastas Ülo, et tahab oma elu Jumalale anda. Tegelikult ei olnud tal aimugi, mis toimub. Ta läks koos pastoriga kantseleisse, kus nad pikemalt vestlesid. Ülo rääkis oma elust ja hipide maailmast. See oli pastorile täiesti uus ja Ülo omakorda oli üllatunud, et vanem mees sellest kõigest midagi ei teadnud. Vestluse lõpul nad palvetasid. Pärast seda ulatati Ülole gooti kirjas olevad Taaveti laulud. Neid lugeski ta paari järgmise kuu jooksul hipidega ringi rännates.
"Kord kui ma sõpradega koos olin, pakuti morfiumitablette.Ma kogesin, et seisan silmitsi õudusega," jutustab Ülo. Samal õhtul läks ta kirikusse ja küsis teenistuse lõpul altari ette minnes, kas oleks võimalik Jumalat paluda. "Mul oli kindel arusaamine, et tuleb paluda vabakssaamist kõigest sellest. Õpetaja ütles, et alati võib paluda ning rääkis altarimaalil olevast mehest ja sellest, et ristil on kõik minu vaevad, ka narkootikumid, alkohol ja tubakas." Kui Ülo oma patud tunnistanud oli, küsis pastor, kas ta tahab kõigist neist lahti ütelda. "Ma mõistsin, et olin teinud väga tähtsa otsuse. Minu palvesse oli tunginud Jumala valgus. Ma tundsin, et see vägi, see jõud rebis mul kõik musta sisemusest välja. Mulle tundus, nagu oleksin ma nüüd võimeline isegi lendama ja hakkasin instinktiivselt kätega lehvitama. Muidugi sai õpetaja naerda."
"Kui ma kirikust välja läksin, leidsin, et maailm on uueks muutunud" meenutab Ülo Niinemägi. "Taevas kõneles mulle armastusest ja vabadusest. Tundus, et suudan armastada inimesi ilma nende vahel vahet tegemata."
Ülo tahtis anda teada kogu maailmale, mis temaga juhtunud oli. "Rääkisin Raekoja platsil ja kõigis teistes avalikes kohtades. Ma ei pidanud kunagi ühe koha peal seistes mingit evangeelset koosolekut, lihtsalt tegin inimestega juttu. Aga ma rääkisin valju häälega, nii et ka ülejäänud, kes seda soovisid, said osa. Kuhu ma iial läksin, oli mul kirik endaga kaasas."
Ülo hinnangul olid inimesed '70ndatel aastatel palju vastuvõtlikumad kui praegu. Kindlasti lisas asjale omajagu võlu see, et kuulutati midagi, mis oli erinev valitsevast ideoloogiast. Ülo arvates oli 95% inimestest Jumala sõna kuulutusest huvitatud.
Sageli koguneti kohvikutesse ja peeti seal "piiblitunde". Armastatumad külastuskohad olid kohvikud "Pegasus" ja "Küllus". Viimasesse tuli kokku rahvast ka mitmelt poolt väljastpoolt Eestit: hipinoori ja teisitimõtlejaid Venemaalt, Lätist ja mujalt. Koos istuti päevade kaupa, räägib tollane noor, ajaloolane Jaan Bärenson.
Vesteldi elust, usust, Piiblist. Seltskond oli üsna rahvusvaheline. Vahel, kui keeleoskusest nappis, tuli asju ka käte-jalgade abil selgeks teha. Ülo sai "Külluses" kiiresti tuntuks.
Sellal kasvatas Ülo Jeesus-habet ja pikki juukseid ning käis ringi, suur Piibel käes. Nüüd ei kandnud ta enam oma endisi paigatud teksaseid, vaid ülikonda-lipsu ja valget särki. Juba tollal sai alguse tema kotikandmiskomme. Kuna ajad ja võimalused olid kitsamad, piirdus ta vaid ühe kotiga, ometi oli tal ka selles alati mitu Piiblit. Kaasaegsete tunnistusel iseloomustas Ülot juba toona tohutu huvi Piibli vastu, mida ta luges igal võimalikul juhul.
Koguduse elu ei piirdunud noorte usklike jaoks sugugi kirikuseintega. "Noored olid sellal väga ühtsed," meenutab Ülo. "Käidi Jaanus Kärneri juures Looga tänaval ja oldi seal palves. Ka Apteegi tänaval tehti palvekoosolekuid ja ka seal olid noored koos."
"Et ma Olevistes oma palve palusin, ei saanud minust veel mingit suurt Oleviste pingiusklikku," ütleb Ülo kerge halvakspanuga. "Ma käisin igal pool, kus usklikke koos oli. Oli koduseid palvekoosolekuid nagu omal ajal Marta ja Maria kodus. Paluti tundide kaupa ja otsiti Jumala palet. Kujutan ette, et Eestile oli selliste kohtade olemasolu määrava tähtsusega."
Kuidas suhtusid ümbritsevad inimesed Ülo äkilisse muutumisse? Osadele oli see kindlasti rõõmusõnum, teistele aga valmistas muret. Ülo ema, kes tollal sidejaoskonna ülema vastutaval kohal töötas, arvas, et poeg võinuks pigem kuskil vaikselt narkootikumiuimas viibida kui endale usklikuks hakkamisega häbi teha. Ka varem, kui Ülo ja ta õde Ülle lastena vanaema algatusel salaja ristiti, oli sellest kodus suur pahandus tõusnud. Aeg muudab inimesi, tänapäeval käib ka Ülo ema kirikus.
Endised sõbrad hipimaailmast pidasid Ülot kas nupust nikastanuks või arvasid, et ta on kusagilt mingit uut "ainet" saanud ja sellepärast nii õndsaliku olemisega näib. Samal ajal ei olnud ka kogudused jäänud puutumatuks uuest noortekultuurist. Jaan Bärensoni sõnul põhjustas see tihtipeale vanemate usklike viltuvaatamist, kui noored kristlased ilmusid kirikusse teksastes või koguni habeme ja pikkade juustega. Selles nähti maailmaga sarnane olemist.
Ka Ülo maneerides oli mõndagi sellist, mis vanemale põlvkonnale vahel vastuvõetamatu tundus. Hipilik siirus ja vahetus, piirangute puudumine ei sobinud mitte alati kokku kirikus kombekaks peetuga. Näiteks räägib praegune koguduse majandusjuht Siim Teekel ühe loo. Kord tulnud vanad õed eaka vend Mirka juurde Ülo liiga vaba käitumise üle kaebama. Nimelt võtvat ta palvetamisel õdedel õlgade ümbert kinni. Vend Mirka kuulanud pead noogutades ära ja vastanud siis: "See, mis te räägite, õed, on küll kõik tõsi: vend Niinemäel on tõepoolest puudusi. Aga kui palju teie ise venna eest palunud olete? Esiteks tuleks tänada, et temast on saanud jumalariigi tööline ja ta inimesi päästmisele kutsub. Teiseks paluge, et ta veel paremaks võiks saada."
Umbes samuti arvas tollane "Kalju" koguduse pastor Paldor Teekel, kes Ülot ristis (tollal ei olnud Olevistes veel ristmishauda - see valmis alles 1980. aasta lõpul; enne seda ristiti uusi liikmeid Kalju tänava palvelas). Vend Teekel ütles: "Vaata, milline oli Ülo siis, kui ta ristimisele tuli: kasimatu ja karvane. Vaata, milline on ta nüüd!"
"1970ndad aastad oli murranguline aeg Eesti ühiskonnas ja kirikuelus," räägib Jaan Bärenson. "Tekkis uus noortekultuur, mida tunneme "Jeesus-liikumisena". Väga populaarne oli ansambel "Sela" metodisti kirikust. Ansambli juht oli Jaanus Kärner, trummar Herbert Murd, hiljem tegid kaasa Arvo Urb ja Erki-Sven Tüür. Kitarri mängis praegune Põltsamaa õpetaja Joel Luhamets."
"Jumal tegi palju imesid. Ka inimesed, kes ei uskunud, tulid hulkadena kirikusse," meenutab Ülo. "Ühel korral olevat Mere puiestee koosolekul kokku loetud 150 hipit, kes olid kõik tulnud "Selat" kuulama."
Seitsmekümnendatete esimesse poolde ulatub ka Oleviste noortelaagrite ajalugu. Esimene Vikipalu laager peeti 1973. aastal. Paari aasta jooksul võttis laagrite korraldamise enda kätte "konsiili"-nimeline organ, kuhu kuulusid Indrek Luide, Helari Puu, Enn Palmik, Mati ja Jaan Bärenson, Mart Rannut ja Joel Roos. See koosseis organiseeris laagreid aastani 1981.
Jaan Bärenson jutustab, et juba tollal hakkas Ülo Niinemägi vanemaid kristlasi piiblitundmises ületama. Enamiku piibliviktoriinide võitja oli tema. Esialgu olid konsiilipoisid tast veel üle, aga Ülo tegi aasta aastalt usinalt tööd ning läks peagi neistki mööda. Jaani mälestuste järgi iseloomustas Ülot veel see, et ta ei jätnud kunagi küsimata, kui tal tekkis mõni küsimus, mõni neist ka selline, mille peale igaüks ei pruugigi tulla.
Ülo ise jutustab, et peale lõkkeõhtute ja telgismagamiste oli Vikipalu laagritele omane tugev vaimulik atmosfäär. Sõna käisid jagamas Oskar Olvik, Arpad Arder, Priit Rannut ja teised. Öösiti toimusid palvekoosolekud, mida juhatas Rein Uuemõis.
See aeg oli ka 70ndate aastate ärkamise algus. 1975. aasta suvel langes laagrisolijaile Püha Vaim. Osavõtjate arv paisus algselt paarisajalt paarikordseks. Inimesi tuli kogu Eestist: Saaremaalt, Hiiumaalt ja mitmelt poolt mandrilt.
Vahepeal oli Ülo Tallinnas elades kodutu ja ööbis mitmel pool usklike sõprade juures. Tema enda sõnul sai vaimuliku tõusu perioodiks tema elus see, kui ta läks elama tollase Oleviste majahoidja Arnold Turkini juurde. Siis lõpetas ta õhtukeskkooli ja käis samal ajal tööl. "Silikaati" tööle minnes sai Ülo omaette elamise, see oli vastus ühele tema suurele palvele. Veel kord tekkis tal probleeme nautimismürkidega, aga ta suutis siiski suuremast tagasilangusest hoiduda.
Kui kool oli lõpetatud, otsustas Ülo misjonitööd tegema hakata. Kõigepealt kavatses ta minna Lõuna-Eestisse, kus ta ka sündinud on. Lõpuks jäi ta pilk pidama Tartu linnale, kus teadupärast ikka palju noort rahvast ringi liigub. Kõigepealt tegutses ta "Kolgata" baptistikoguduse juures. Oli aasta 1976.
"See, mida mina kuulutasin, oli muidugi väga radikaalne," ei tee Ülo oma uljusest saladust. "Viisin kohe noored tänavale, tegime suuri äratuskoosolekuid. Käisime mööda EPA ja ülikooli ühikaid ja jagasime traktaate."
"Ülo käis ükshaaval kõik ühiselamud läbi, võttis igal ettejuhtuval üliõpilasel nööbist kinni ja rääkis talle Jumalast," mäletab Jaan Bärenson. "Julgeolekule valmistas ta palju pahandust."
Tartus käis mitmel korral ka Oleviste "Effataa"-koor. Sõbra tänava metodisti palvelasse toodi 1976. aastal külakostiks muusikal "If My People". Ülo tegi palju tööd selleks, et saal rahvast täis saaks.
Sama aasta lõpul Ülo abiellus. "Olin nädal aega armunud ja siis kohe võtsin ta endale naiseks," ütleb Ülo ja paneb oma pea tema kõrvale diivanile istunud Signe sülle. "Ta on ainus tüdruk Olevistes kirikus, kelle isa on kell kolm öösel voodist üles aetud, et tütre kätt paluda."
Sellest perioodist meenutab Ülo: "Jumal andis sellal ärkamist metodisti kirikus Sõbra tänaval. Järgmise aasta suvel kohe pärast noortelaagrit läksin pulmareisile Vladivostokki. Seal elasid kaks endist hipit, kes olid tulnud Eestisse narkootikume otsima ja keda ma Jeesuse juurde olin juhatanud. Nad olid usklikuks saanud ja usust hirmus sisse võetud. Läksin neid Signega vaatama."
"Vladivostok oli kinnine linn ja sinna oli vaja erilubasid. Minule poleks keegi neid andnud. Nii läksime rongi pealt üks peatus varem maha. Seal redutasime pool päeva ja siis läksime elektrirongiga edasi. Pilet maksis 109 rubla kaks otsa. See oli vist küll maailma odavaim rongipilet nii pika teekonna peale," naerab Ülo.
1970ndate aastate lõpul käis tollase Nõukogude Liidu alalt üle mitu ärkamislainet. Eestisse toodi ärkamine sedapuhku põhjanaabrite kaudu. "Mäletan, et Tarmo Vardja nägi ette unenäo, kuidas inimesed kiriku ees reas seisid ja üksteise järel maha kukkusid. See nägemus läks tõeks. See oli 1977. aastal, kui tuli üks mees Soomest, Toivo Rynkkänen, ja ütles, et on tulnud siia Jumala täie õnnistusega. Ta rääkis lihtsa jutluse ja kui ta seejärel käe välja sirutas, kukkus üks inimene maha. Siis järgmine ja veel järgmine. Rahvas tõusis püsti ja Jumala Vaim langes kõigi peale." Hakkasid juhtuma imed. Pimedad said nägijaiks, kurdid kuuljaiks, Maarja kabelis kasvas kasutute karkude kuhi. Oleviste kirikus algas Tallinna, Eestimaa, kogu Nõukogude Liidu suurim ärkamine.
"Kirik oli nii täis, et tekkis probleeme patustele ruumi tegemisega. Usklikud tulid pool päeva varem kohale ja võtsid paremad kohad ära," meenutab Ülo. "Meil olid köispiirded ja kohanäitajad, aga sellest kõigest polnud kasu. Peeti suuri kihutuskõnesid, et inimesed ruumi jätaks. Usklikud lausa tormasid esiridadesse."
Ülo räägib: "Väga palju oli prohveteid. Üks kirjaoskamatu ukraina prohvet oli hakanud äkitselt laulma: "Tallinn - minu armastus. Minge Tallinna, ma õnnistan teid Tallinnas." Siis olid nad kaardi pealt järgi vaadanud, et on küll selline koht olemas ja Nõukogude Liidus veel peale kõige muu. Nad ostsid kohe piletid ja tulid kohale suure delegatsiooniga, mitmesajakesi. Väga võimas oli vaadata neid musta riietatud mehi - nad olid nagu palverändurid Pühal maal."
Äratuslaine levis ka Venemaale, ent kestis seal vaid umbes aasta. 1980. aastal venekeelsed koosolekud keelati. Sellega hakkas ärkamine ka Eestis vaibuma. Palveid tehti samade vendade poolt veel aastaid hiljem, ent suur tuli oli kustunud. "Inimene ei või võtta midagi, kui see talle ülalt antud pole," märgib Ülo. "Ärkamine oli Jumala poolt antud aeg, see ei tulnud inimeste eneste vagadusest," kõlab julgustussõnumina tänapäeva noortele usklikele.
Ometi läks töö koguduses omasoodu edasi. Ka noor vend Ülo Niinemägi "lendas ja kuulutas endiselt", nagu ütleb Jaan Bärenson. Ülo ise räägib, et ta tegeles pidevalt igasuguste keelatud asjadega. Näiteks paljundati kirjutusmasina abil põrandaalust vaimulikku kirjandust ja levitati seda võimuorganite meelehärmiks. Organiseeriti väljasõite ja videovaatamisi. "Väga kuumad olid Reinhard Bonnke ja Katrin Kuhlmani videod," on Ülol meeles. Koos Rein Uuemõisaga alustas Ülo Derek Prince'i piiblikursust noortele kristlastele. Ka Ülo ise osales mitmesugustel kursustel nagu näiteks Noorte Meeste Kristliku Ühingu või Campus Crusade for Christ'i poolt korraldatuil.
Väga õnnistatud oli Ülo sõnul palvegruppide töö. Grupijuhid andsid aru Rein Uuemõisale, kes neid suunas. "Aastate jooksul kadus ka see kuhugi ära," nendib Ülo. "Paljud palvegrupid jäid hiljem omapead. Praegu püüame seda töölõiku uuesti avastada."
Mikrofoni ees oma usust tunnistades arenes Ülo Niinemägi samm-sammult edasi ja 1986. aastal valiti ta ametlikult Oleviste jutlustajate nimekirja. 1989. aastal, kui ta koguduse diakoniks valiti, loobus ta senisest küllaltki tasuvast ehitustöölise-krohvija ametist, et täielikult jumalariigi tööle pühenduda. Ta oli üks esimesi noori, kes sellist võimalust kasutas.
Ülo enda tunnistusel on teda alati ka igasugune meediavärk huvitanud. Kord palvegrupis olles koges ta Püha Vaimu langemist palvetajatele ning sai sõnumi, et tuleks alustada vaimuliku muusika saateid Eesti Raadios. Ajad olid siis küll juba avatumaks muutunud ja Venemaal käis perestroika, aga siiski oli see mõte Eestis veel piisavalt uudne ja enneolematu. Aastanumber näitas 1991.
Ülo jutustab: "1991. a. märtsis tegin mulle kättesaadavate vahenditega valmis tunniajase näidisprogrammi gospelmuusikast. Eesti Raadiost ma kedagi ei tundnud. Kirjutasin avalduse, milles palusin eraldada mulle saateaega vaimuliku muusika saadete tegemiseks.
"Leiduski inimene, kes julges riskida. Selleks oli keskööprogrammide toimetaja Helgi Erilaid. Kui "Kesköögospel" algas, oli selle vastu väga suur huvi. Saade oli kesköökavas kaks aastat.
Kui Eesti Raadio ümber korraldati ning sündisid Raadio 2 ja Raadio 7, kolis Ülo oma gospelprogrammiga viimasesse. Praegu on tal oma saade ka Oleviste tornist saateid edastavas Tallinna Pereraadios. Ülo on teinud kaasa ka kristlikus televisioonis. Muusikaarmastus on ajendanud teda aitama ka pea kõigi Eestis toimunud gospelfestivalide korraldamisel.
1991. aasta lõpul suundus Ülo oma piibliteadmisi täiendama King's College'isse Inglismaal. "Enne äratulekut 1992. aasta võtsin Cliff Richardilt Royal Albert Hallis intervjuu," meenutab Ülo uhkusega. "Lennukilt tulles viisin selle kohe Eesti Raadiosse ja järgmisel päeval oli see eetris."
1992. aasta sügisel valiti Oleviste koguduse karjasele Ülo Meriloole abiks kolm uut pastorit: Rein Uuemõis, Henno Hunt ja Ülo Niinemägi. Aasta lõpul külastas värske pastor Püha maad. Oma sõnul on ta pikka aega kandnud südames armastust valitud rahva vastu ja Iisraeli eest palveid teinud. Jeruusalemma Kristliku Suursaatkonna Helsingi osakonna toetusel ja Ülo Niinemäe algatusel rajati saatkonnale osakond ka Tallinna. "Saatkonnas olen ma lihtsalt auliige, sest koguduse soov oli, et pühendaksin rohkem aega lambukestele," muheleb Ülo. "Pastoritöö on küllalt kõikehõlmav. Võimalik, et mul on neid ülesandeid ka liiga palju."
Mis hoiab Ülot nõnda nooruslikuna läbi aastate? "Noorus ei ole seotud mitte aastatega, vaid sellega, kui palju me Jumala käes loovad ja muudetavad oleme. Usun, et igasugune paigaltammumine tekitab meis lupjumist. Me ei pea oma veskit ühte suunda kinni siduma nagu külamehed, kes ütlesid: "Viisteist aastat tagasi puhus tuul sealtkandist!" Samamoodi on ärkamisega: meil tuleb see värskus vastu võtta Jumalalt."
Vanu pilte sirvides võib näha, kuidas Ülo Niinemägi on aastate jooksul muutunud. Kas täiuslikuks? Ülo ise räägib vana mina suretamise kohta järgmise loo. Oleviste koguduse kunagine majandusjuht Ants Veeman tavatsenud naljatada, et kui Ülo oma hambad ka ära parandada laseb, siis on tal liha surm käes ja endine mina täiesti maha maetud. "Paraku see nii ei käi, eks me kanname seda vana loomust enesega surmani kaasas," naerab Ülo.
Aldo Randmaa