Keri saar

Keri on kõigest 12km laevateest Soomelahe keskel. Öösiti näeb Helsinki
tulede kuma. Ilusa ilmaga isegi tulesid. Tallinna tuledest rääkimata.

Oktoober 2002

27. Oktoober 2002

Nende slideshowde materjal on pildistatud 27. Oktoobril 2002 Jaanus Salla poolt

Klikka siia  kui  tahad Keri  screensaverit

Klikka siia  kui tahad  sama  slideshow'd  muusikaga

Polaarmatk Kerile 15-16 Märts 2003

pildi koht

Selline kuumaastik

Laupäev 15.03.2003 kl 11:00 asusme teele.

Ilmateade lubab päikesepaistelist ilma ja vaikset loode tuult. Alustuseks võib kohe öelda, et seekord kujunes matk Kerile eriti extreemseks. Alguses oli kõik väga kena. Päike paistis, vett jääl ei olnud ja sulamise tundemärke see ka eriti ei ilmutanud. Esimesed kilomeetrid läksid väga kähku. Äksist edasi läks jää vähe vastikumaks. Palju oli uusi lahvandusi ja õhukese jääga pragusid. Ühte sellisesse mul õnnestuski kukkuda. Vaatasin, et pragu, hüppasin üle ja kohe selle taga oli järgmine pragu millesse ma kogu täiega sisse vajusin. Õnneks oli päästevest seljas, mis mu kenasti pinnal hoidis. Ja õnneks oli kaasas täiskomplekt kuivasid riideid, nii, et peale mobla teisi kahjusid ei olnudki. Kuri tuli karja alles paar kilomeetrit Kerist, kui selgus, et ees on vaba vesi ning Kerile jõudmiseks peab liikuma mööda jäähunnikuid. Muidugi läks veel pimedaks ja tuli ronida üle mitme meetrist lahtiste jäätükkide, mis oli jube väsitav. Lisaks tegi Indrek oma jalale kõvasti liiga, kui jäätükkide vahele kukkus. Eks vaatab mis homme saab. Muidu on kõik hästi, minu riided kuivavad saunas. Roma kruvis puudu olevad jupid generaatorile külge ja nüüd on meil ka elekter. Aga kõik on kohutavalt väsinud sellest jää peal ronimesest. Mõni vajus otse jalapealt voodisse ja ülejäänud on väga sõnaahtrad ja vaatavad teineteist tuimal pilgul. Ma ise ka ilmselt vajun paugust unne kui pikali saan. Vot nii on lood. Homme vaatame tornist Kuidas me paremini siit minema saame.

pildikoht

Kogu seltskond miinus fotograaf

Laupäev 15.03.2003

 

pildi koht

Just veest välja aidatud peep

Laupäev 15.03.2003

16. Märts, Pühapäev

Kuna eelnev jutt oli kirjutatud Keril, siis see kajastas ka hetke meeleolusid... Kuid nii hull see kõik ikkagi ei olnud. Väsimus oli see, mis tahet kippus röövima. Peatselt vajus kogu seltskond lihtsalt magama ning planeeritud viinavõtmine läks lörri.

Tegelikult oli väga ilus ilm, kuu siras taevas ning ühelt saare küljelt paistsid Helsingi tuled ja teiselt küljelt paistsid Tallinna tuled. Selliseid kohti ei ole just kuigi palju!

Vaade suurest majakast

Vaade majakast Loode suunas

Osavõtjad said ilusasti kõhud täis ning voodites oma väsinud ihuliikmeid sirutada ja ahju ääres ennast soojendada.

Hommik oli juba palju parem. Ärkasime umbes 9 ja 10 vahel. Roma pani vee keetmiseks ning soojapuhuri tarvis ka generaatori käima. Avastasin, et Maidul on ka Siemensi telefon, mis datakaabli otsa sobis, nii et sain sellega asendada oma uppunud telefoni ja värske info weebi välja panna.

Siis kui kõik hommikused toimetused oli kõigil enamvähem sooritatud, võtsime

meile usaldatud majaka võtme ning läksime selle sisemust uudistama ning ühtlasi suurepärast vaadet nautima. Lisaks uurisime hoolega jäävalju, mis saart ümbritsesid. Selgus, et tuul on kõvasti jääd lõhkunud, nii et mitmel pool oli näha lahtist vett. Siiski arvasime, et leidsime parema tee saarelt lahkumiseks võrreldes teega, mida olime kasutanud kuuvalgel saarele saabudes.

Huviga vaatasime tornis seisvat aparatuuri, sest sellist ju igapäev ei näe. Seda oli seal ikka omajagu, kohe uskumatult palju. Tuulegeneraator, päikesepatareid, diiselgeneraator, kohutavalt suur hulk akusid, akulaadimse plokk, mitmed kavalad elektroonikasõlmed, kuhu palju juhtmeid kokku jooksis, signalisatsioon ning kaks iseseisvat valgusallikat. Ühes neist, kuhu sai ka sisse piilutud, olid lambid veel omakorda ühendatud revolvrisse, et kui üks põleb läbi, siis revolver keerab järgmise asemele. Ja kõik see oli seal ainult

selleks, et öösiti tuld vilgutada. Oleme väga tänulikud Veeteede ameti usaldusele.
Vaade abimajakast

Vaade abimajakast Kagu suunas

Igaks juhuks kiikasime ka diiselgeneraatori paaki ning selgus, et see on tühi. Siis sai kohe Veeteede ametiga ühendust võetud ja küsitud, et kas nii peabki olema või oleks hea see paak kõrvalolevast kütusekanistrist täis valada. Vastus oli positiivne ning meil polnud midagi selle vastu, et üks väike vastuteene osutada sellises raskesti ligipääsetavas kohas.

Mis siis ikka, tornis käidud, tuli hakata mõtteid veeretama saarelt lahkumise suunas. Katkise jala omanik Indrek oli paistetuse viinakompressiga alla saanud ning oli valmis tagasiteed ise läbi käima. Hädapärast oleksime saanud Indrekut mööda siledamat jääd kelgul vedada, kuid konarlikul jääl oleks pidanud ise edasi kõndima. Kuid konsulteerides tohtritega, olid nad sellele variandile kategooriliselt vastu, sest polnud garanteeritud, et luus pole mõra ning ka verevalumiga pika maa ronimine ja kõndimine võib halvasti

lõppeda. Seega oli otsus lihtne, tüsistuste vältimiseks tuleb tellida kopter Keri kopteriplatsile. Hakkasin siis uurima, kuidas seda teha ja mis see maksma läheb. Peale telefonikõnesid asjatundjatega saime nõusse Eesti Kaitseväe, kes oli meid nõus aitama, kui me maksame kinni lennutunnid. Asjaosaline oli ka ise nõus oma tervise nimel kulutusi tegema. Kuna selgus, et kopteris on 4 kohta, siis leidus veel üks kopterisõidu huviline, kes oli nõus kulusid jagama, Jaak nimelt. Noh seda parem. Umbes kahe tunni pärast pidi kopter kohale jõudma ning otsustasime selle vaatemängu ära oodata, kuna pimedasse oleksime jäänud niikuinii. Oluline oli vaid raskeim lõik, esimesed 3km Kerist läbida valges.

Kogu see kopteri tellimine käis nagu õlitatud masinavärk.
Vaade

Majaka generaatori paagi täitmine

Varsti helistaski kopteri piloot ning tundis huvi haige seisukorra vastu ja uuris maandumisvõimalusi. Ta muuseas ei teadnud, et Keril on maandumisplats. Lubasin siis maandumisplatsil olla ja kätega kõvasti vehkida. Umbes poole tunni pärast oligi Ämarist startinud kopteri põrinat kuulda ning ta maandus väga täpselt, nii et platsile joonistatud keskpunkt oli tiiviku keskpunktiga kohakuti.

Uskumatu! Ma poleks iial uskunud, et ma näen kopterit Keri saare maandumisplatsil. Sealt tuli välja väga asine naispiloot, kes vaatas patsiendi üle ja kui selgus, et patsient on meelemärkusel ja seisab omal jalal, siis organiseeris ta ruttu ümber plaanitud maandumise mustamäe haigla kõrval Tallinna lennuväljale, kuhu on oluliselt lihtsam maanduda (lennujuhtimise ja igasugu eeskirjade tõttu). Järgmisena luges ta kokku kõik kilod, mis pardale tulid ning arvutas kähku kokku, kas Jaak mahub ka täis paakidega kopteri pardale koos pagasiga. Õnneks jäi kõik normi piiresse ja varsti nad läinud

olidki. Kõigest 20min. Maandusid nad ilusasti Tallinna lennuväljal, kust juba igaüks ise minema sai. Loodetavasti saab kusagil näha ka Jaagu õhust tehtud pilte.

Kopter läinud, pakkisime ka ise asjad kokku. Roma lülitas generaatori välja ning peitis aku ja starteri kindlasse kohta. Jätsime saarele niipalju kraami maha, kui vähegi sai. Viinad, toidud, kaks kelku, magamisaluse jne. Ma tahaks näha kangesti selle inimese nägu, kes kevadel avastab Keri saunast Jaagu raudkelgu....

Asusime siis väljavalitud punktist teele. Jää saare ümber oli ikka tõeliselt vägev. Nagu oleks mägedesse sattunud. Mulle tuli kohe meelde raamat ‘Sannikovi maa’, mis omal ajal ilmus sarjas ‘Seiklusjutte maalt ja merelt’. Oeh, seda on kohe raske kirjeldada. Igatahes vägev.
Kopter

Saabuv abi

Naljakal kombel jõudsime samasse kohta välja, kust eelmisel ööl üle jäämägede ronisime. Sealt oli aga tee ja tema ohud tuttavad ning liikumine edenes jõudsalt. Üsna kähku oli raskem osa selja taga ning nüüd ei jäänud muud üle, kui lihtsalt hoolega vaadata ette ja jõuda kohale.

Siiski üks pisike probleem oli. Nimelt puudus saarel mage vesi ning meie joogivarud olid üsna napid. Tegin endale küll sulavett lisaks, kuid unustasin selle tuppa lauale. Kuid õnneks sellest väga kurnavat probleemi ei tekkinud. Moosisaiad ja turisti eine olid jõuvarude täiendamiseks täiesti omal kohal. Puhkepeatusi tegime iga paari kolme kilomeetri tagant ning veel enne pimedat olime Aksi juures. Viimased kilomeetrid kulusid pimedale vaatamata aga eriti kähku, kuna jää oli sile ja Neeme peibutavate tulede poole kõndides tekkis see vana ja tuntud ‘hobune tahab koju’ effekt. Mandrile jõudsime umbes 6,5 tunniga. Kerile minek kestis aga 10 tundi. Just tänu sellele, et raskeim

osa jäi pimeda peale ja eelmise nädala tee ei kõlvanud enam vahepeal liikunud jää tõttu.

Autode juurde jõudmine oli tõeliselt meeldiv, peale sellist väsitavat ettevõtmist. Eriti aga oskasime hinnata autoistmeid, mis näisid olevat taevalikult mõnusad ja leidsime, et paljud kontoritöötajad tegelikult ei tea, millist hüve nad päevade kaupa tarbivad sellest endale aru andmata.

Vot selline oli siis seekordne polaarmatk. Lähimal ajal ma küll ei planeeri rohkem ülejää matku. Jää küll kannataks veel kaua, aga kaugemal ulgumerel on jääolud väga muutlikud ning ilma külmadeta muutub sile ja käidav jää aina rohkem kuumaastikku meenutavaks rüsijääks.
lahkumine

Lahkumine Sannikovi maalt

Kuid mine sa tea....

Isehakanud polaarmõnude nautijad

maremark ja vanakoolimehed

jääkuhilad

Maja kõrgused jääkuhilad

Kogu sellest ettevõtmisest sai tehtud ka üks slideshow. See sisaldab ka heli, nii et pange oma valjukad ennem tööle. See kestab ainult 3,5 minutit!

Downloadimiseks klikka siia

 

Vanakoolimehed panid hulga pilte ka oma weebi üles:

www.vanakoolimehed.ee 

Vaata mineviku alt!