Mootorkuunar 'Jaen Teär'

See pilt on tehtud Kadrioru rannas 1941 Augusti viimastel päevadel, kui valvurid olid vange täis madalikule jooksnud laeva maha jätnud.
Pildil on huvitav detail, nimelt on ahtris sinimustvalge lipp.
Siit läheb link veealla.


Jaen Teär'ist


Jaen Teär
(24.03 1894 - 16.7 1925)

Mootorkuunar 'Jaen Teär' ehitati 1926 a. Saaremaal Papisaarel, ehitajaks oli K. Teär, kes pani laevale nime oma isa järgi. Jaen Teär ise edendas oluliselt eesti laevaehitust. Papisaare laevaehitusplatsil ehitati tema juhtimisel 14 suuremat purjekat. Jaen Teär on Aadu Hindi 'Tuuline rand' Tônis Tihu prototüüp.
Mootorkuunar ehitati siis tolle aja tuntuima laevaehitusmeistri Matis Hohensee juhatusel. Laeva Maht oli 371 BRT, laius 9,72m ning süvis 4m. Kuunar oli varustatud ka 160hj rootsis ehitatud kahesilindrilise naftamootoriga.

Praegu lebab 'Jaen Teär' 39m sügavuses merepôhjas Naissaare ja Paljassaare vahel.

'Jaen Teäre' vette laskmine 1926


Järgnev lugu pärineb ajaloolase Mati ôuna sulest

Vangide ja vabaduselaev "Jaen Teär"

1941a augusti lôpul punaste Tallinnast pôgenemisel veeti sadama Läänemuuli ääres seisvale 'Jaen Teär' ile Keskvanglas peetud poliitvange. Vangid toodi kohale veoatudel ja bussides, millest enamikul olid aknad vineeri vôi plekiga kinnikaetud. Vange konvoeerisid punamadrused.
Kitsad laevaruumid tuubiti vange täis, nii et nad pidid seal püsti seisma. Pärast meesvange toodi laevale ka naisvange, kes paigutati paari lauaga eraldatud nurka. Mehed olid tôsised, kuna naiste hulgast oli kuulda nuttu ja ahastamist. Osa vange toodi laevale veel hiljemgi, kui see reidil seisis mootorpaadiga. Kokku sai 540 meesvani ja 34 naisvangi.
Loomulike tarvete ôiendamiseks lasti ülevalt laevaruumidesse suuredplekktoobrid, mida kohe ka kasutama hakati. Loomulikult haisesid ruumid peagi. Sellele lisaks tekkis tihedast üksteise vastas seismisest väljakannatamatu palavus ja selle tagajärjel janu. Vett aga anti jao kaupa ja ainult pika palumise peale.
Peagi märkasid vangid, et laev oli hakanud liikuma. Ilmselt viidi ta sadamast puksiiris välja, kuna laeva enda mootor ei töötanud. Järgmisel hommikul käsutati vangide hulgast paar meest mustusetoobreid merre tühjendama. Need märkasid, et laev seisab Tallinna reidil Paljassaare lähedal. Vangide toitmine vähenes järjest. esimesl päeval anti inimese kohta pool kilo leiba ja neli silku.Teine päev juba vähem ja kolmandal päeval ainult paarsada rammi leiba.
Yhel päeval tôid toobritühjendajad uue teate, et laev seisab uuel kohal, Paljassaare ja Aegna vahel. Järgmisel ööl kuuldi kuidas valvurid karjusid mööduvale puksiirile, et see peatuks ja neid puksiiri vôtaks. Kuid puksiirilt ei reageeritud.
Ootamatult panid vangid tähele, et valvemeeskonna suhtumises vangidesse on tekkinud muutus / vangidele hakati vett andma ilma mangumiseta. Meelemuutuse pôhjus selgus üsna pea, kui alla laevaruumi hôigati, kas keegi vangide hulgast oskab käsitseda laevamootorit. Nagu hiljem selgus, oli meeskond pôgenenud, enne aga mootori ära rikkunud.
Kutse peale ronisidkikolm meest, kes pidid mootorite alal asjatundjad olema üles. Vangidel oli hirm, et äkki sindrid, panevadki masina käima ja vaatasid ülesronijate kui reeturite peale. Kolm mootori spetsialisti olid aga peagi tagasi teatega, et mootorit korda ei saa, kuna motoristid on kolvid kaasa viinud! Tagasi tulnud mehed lisasid, et neil polnud plaaniski mootorit korda seada, nad läinud üles kavatsusega olukorda uurida.
Varsti hüüti tekilt uuesti alla - kas vangide seas on mehi kes oskavad purjeid käsitseda. seepeale ronisüles üks kümmekond meest. Tagasi tulnud, teatasid nad valvureile, et purjed on küll korras aga nende korda seadmiseks kulub kolm päeva ja nii loobunud nood ka sellest katsest laeva merele viia.
Veidi hiljem oli laeva tekil ja parda taga kuulda mingit jooksmist ja sekeldamist, üks luugi praost piiluja märkas valvurit, kes ruttas kuhugi sületäie leibadega. Siis jäi üleval kôik vaikseks ja vangidel tekkis môte, et valvurid on pôgenenud. Hüüetele ei vastanud enam keegi.
Oodanud veel veidi, ronis üks Petseri kandi noormees, kes kandis mundrit (tôenäoliselt väejooksik Punaarmeest) tekile. Tema hôikas alla, et valvurid on kadunudja kedagi muud ka üleval ei ole. Ta ulatas alla laevaruumi redeli ning vangid hakkasid tekile ronima.
'Jaen Teär' oli jäetud saatuse hooleks. Yhest ruumist avastati pakk vangide kohta käivaid arreteerimisdokumente. Need olid iga vangi kohta pruunis ümbrikus. Samas oli ka valvurite poolt maha jäetud kiri:'mô na vernuju smertj idjom, i vam ne lutshe budet". Igaüks haaras nüüd haaras igaüks oma ülekuulamisprotokollide ja muude materjalide järele,  et enda kohta käivaid pabereid kätte saada. Hiljem selgus, et laeval oli ka kriminaalkurjategijaid, kes oma tegude varjamiseks oma toimikud sealsamas puruks tômbasid ja vette heitsid.
Vangide seas oli vana meremees kapten Braun, kes asus nüüd purjede kordaseadmist juhtima ja paari asjatundliku mehe abigaolid need peagi üleval. Laev hakkas liikuma ja juhiti Kadrioru ranna suunas, kuhu ta 28. augusti ôhtul kinni jooksis. Peagi ilmus 'Jaen Teär' i juurde purjekas 'Pärnumaa', millel asusid mobiliseeritud mehed ja millel oli samuti ônnestunud venemaale läinud laevakaravanist maha jääda.
'Jaen Teär' ile lähenes madallennul väike saksa lennuk. Kapten Braun käskis heisata sinimustvalge lipu, mille mehed olid vastanud signaallippude kastist ärapeidetult. Laeval olijad lehvitasid lennukile ja peale tiiru tegemist purjeka kohal suundus lennuk edasi reidile, kus oli veel näha üksikuid laevakaravanist maha jäänud väiksemaid laevu..
Akki lartsatas 'Jaen Teär' i lähedale vette mürsk ja kohe seejärel jôudis laevani ka kaldalt lastud suurtükipaugu heli. Purjekal tekkis segadus - järsku on kusagil kaldal veel venelasi koos suurtükiga. Kähku tômmati Eesti lipp alla ja osa inimesi kadus laevalaelt alla varju otsima. Järgnes uus lask ja seekord tabas mürsk 'Jaen Teär'i parrast, ônneks küll erilist kahju tegemata.
Rohkem laske ei järgnenud - ilmselt oli tegu saksa suurtykimeestega, kes randa triivinud laeva lusti pärast paugutasid. Kui laeval jôuti esimesest ehmatusest toibuda, märgati et kadriorus on paljudel majadel sinimustvalged lipud väljas. Paar nooremat meest hüppasid vette ja ujusid Kadrioru randa. Yks neist tuli peagi väikese paadiga tagasi. selles oli ka üks saksa ohvitser ja üks Naiskodukaitse vormis naine. Viimane oli tulnud oma meest otsima, kuid oma ahastuseks ta toda'Jaen Teär' i lt ei leidnud.
Samal ôhtul viidi suurem osa naisvange paatidega maale. Järgmisel hommikul s.t. 29. augustil tômmati laev puksiiriga pôhjast lahti ja veeti sadamasse, kus kinnitati Kaupmehesilda. Laevalt maha tulnud vangid rivistati esialgu kolmekaupakolonni ja viid Omakaitse staapi. seal koostati 'Jaen Teär'ilt pääsenute nimekiri  ja seejärel vôis igaüks koju minna.
Mis sai vangide ônneliku pääsemise laevast edasi? 1944a sügisel viis ta lastitäie pôgenikke Eestist Rootsi. Seekord leidus nii purjeid kui ka mootorit tundvaid mehi. Samal sügisel anti laev NSV Liidu nôudmisel viimasele välja ja ta sai Eesti Merelaevanduse omanduseks. Aga mitte kauaks. 1945. aasta detsembrikuu teisel poolel sai 'Jaen Teär' tallinnas lastiks kaeru, viis miljonit ameerika sigaretti, kuivikuid ja küpsiseid. see varandus tulnuks toimetada Jaagarahu sadamass, kust ta oleks edasi läinud saaremaa garnisoni käsutusse. Kuid Tallinna laht oli kattunud ôhukese jääga ja 'Jaen Teär' e kapten Sandre andis Merelaevanduse ülemale kirjaliku protesti jäävööga kaitsmata puitkerega laeva merelesaatmise vastu. Kuid käsk jäi jôusse ja esimesel jôulupühal tuli 'Jaen Teär' l merele minna.
Jôudnud Suurupist veidi lääne poole jäävabasse vette, märkasid masinaruumis olnud mehed, et vesi pressib ruumist läbi vaheseina masinaruumi. Trümmi avamisel selguski, et lasti vahel loksub vesi - jää oli vööris pardalauad läbi söönud.
'Jaen Teär' hakkas nüüd kiiresti vajuma ja laeval olnud kaitsemeeskond - kümmekond vene sôdurit - viskas püssid käest ning hakkas vööri ning ahtri vahel kisades jooksma, segades päästetöid. Ilm oli külm ja meri auramisest udune. Vôimalik, et Tallinnast veidi peale 'Jaen Teär' i samale kursile väljunud aurik "Salmi" oleks avaristist mööda sôitnud, kui selle kapten Liimberg sôdurite hädakisa ei oleks kuulnud. Nüüd sôitis "Salmi" purjekale pardasse, vôttis sealsed merehädalised laevalt maha ja üritas 'Jaen Teär' i puksiiris madalikule vedada. Kuid oli hilja - kuunar kadus veepinnalt. "Salmi" viis 'Jaen Teär' e meeskonna Tallinna tagasi, varsti jôudsid sinna ka purjekal olnud kaks naist, kes olid piirivalve paadile vôetud. Nagu tollal kombeks, vôeti Tallinnas kohe kinni kapten Saadre ja vanemmehhaanik Kingi, kes viidi NKVD-sse. Loomulikult süüdistati neid sabotaazhis-laeva meelega pôhja ajamises. Mehi päästis vaid see, et kaptenil oli alles koopia Merelaevanduse ülemale antud protestist laeva merele saatmise vastu. Peale kolmepäevast uurimist lasti mehed vabadusse.
Lôpetuseks  tänan Urmas Dresenit Meremuuseumist, väliseestlast Tuudur Tamme ja meremeest Huga Palki, kes 17-aastase madrusena 'Jaen Teär' e hukkumise kaasa tegi ja kellelt kôigilt saadud andmestikule toetudes see lugu kirja pandud.

Mati ôun