EESTI VETELPÄÄSTEÜHING Vetekas4.gif (5105 bytes)


Vetelpäästealasest tegevusest Eestis 1870-1999.a.

 

1870.aastal loodi Mereministeeriumi poolt esimesed päästejaamad Eestimaal- Narvas, Suursaare põhjatipul ja Donisnäsi (Kolka) neemel ning 5 päästepaadijaama Nevski ja Jelagini tulelaevade juures.

1872.aastal loodi Venemaa Imperaatorliku-Kõrgeaususe keisrinna protektsiooni all Laevahukkude Abi Andmise Ühingu Eestimaa osakond. Ehitati päästejaamu, muretseti uppumatuid päästepaate. 19. sajandi lõpuks oli Eesti rannikul ja saartel 28 päästejaama, neist aastaringselt tegutsevaid 9.

1887.aastal moodustati Tallinnas mõisnike ja suurkaupmeeste poolt Vene-Balti Päästeselts 250 000 kuldrubla suuruse kapitaliga.

1898.aastal avati Tallinnas Keiserliku Vene Vee Pääl Päästmise Seltsi eestvõtul Ujumise Kool. Peamiseks ülesandeks oli inimeste ujuma õpetamine ja enese ning kaaslase elupäästmise oskuste omandamine.

Esimese Maailmasõja ajal rekvireeris Vene valitsus Eestilt kogu päästelaevastiku.

1919.a. seoses Eesti Vabariigi loomisega, reorganiseeriti Vene-Balti Päästeselts Eesti Päästeseltsiks.

1919.aastal riigistati päästejaamad ja anti üle Mereasjanduse Päästejaamade ja Tuletornide jaoskonnale.

1920.a. pärast Vabadussõjas iseseisvuse kättevõidelnud ja oma riiki ülesehitavas Eestis hakkas Eesti Punane Rist korraldama vetelpäästealast tegevust riigis.

1921.a. loodi Meripeaste Ühisus Poseidon. Alustati merepäästejaamade rajamist Haapsalus, Hiiumaal, Saaremaal, Tallinnas jm.

1927.a. viidi kõik riiklikud päästejaamad ja ühing Poseidon Eesti Punase Risti Seltsi alluvusse. Seltsi juures tegutsesid ka samariitlaste salgad. Tegeldi vetelpäästetöö organiseerimisega ja korraldamisega Eestis.

1928.a. organiseeriti Tallinnas Samariitlaste Koondis.

1930.a. moodustas Eesti Punane Rist esimesed vetelpäästekolonnid ning alustas kindlakavalist tegevust ujumise ja vetelpääste õpetamise alal. Hakati korraldama ujumis- ja vetelpäästekursusi ning inimeste päästmist suuremates supelrandades.

1933.a. asutati Tallinnas Suplusharrastajate Selts. Seltsi ülesandeks oli suplemise edendamine ning uppujate päästmine ja esimese arstiabi andmine.

1936.a. korraldati esmakordselt Vabariigis - Viljandis kohustuslik koolilaste ujuma õpetamise kursus.

1937.a. organiseeris Punane Rist ja Spordi Keskliit esimese üleriigilise ujumise õpetamise ja vetelpääste propagandanädala. Kursustel osales 3487 inimest. Aasta lõpuks oli Eestis 888 vetelpäästjat, 52 vetelpäästeinstruktorit ja 18 eksamineerijat, kes korraldasid valvet ujumiskohtades ja õpetasid inimesi ujuma ning ujujaid vetelpäästjaiks.

1920-1940 andis Eesti Punane Rist välja 250 elupäästmismedalit ja 53 kiituskirja.

Aastatel 1920-1939 uppus Eestis 2749 inimest. Päästejaamade meeskondade poolt päästeti 446 inimest.

1940/41 natsionaliseeriti kõik vetelpäästejaamade ja laevaühingute laevad ning varustus.

1956.a. 15. märtsil moodustati Eestis riiklik vetelpäästeteenistuse osakond ALMAVÜ (Armee, Lennu- ja Mereväe Abistamise Vabatahtlik Ühing) juurde, mis sai 1930.a. vetelpäästeteenistuse järjepidevuse jätkajaks. Alustasid tegevust 6 vetelpäästejaama (Tallinn, Haapsalu, Pärnu, Tartu, Narva ja Otepää) ja 8 vetelpäästeposti (Pirita, Viljandi, Võru, Räpina, Kärdla, Kuressaare ja Kopli rand). Asutamisaasta kevadel korraldati vetelpäästjate, tuukrite, motoristide ja meditsiinitöötajate kursusi. Algas vetelpäästeteenistuse loomine, ujumise ja vetelpääste- ning eneseabistamise oskuste õpetamine koolides ja ettevõtetes.

1956.a. suvel päästsid kutselised vetelpäästjad uppumissurmast 71 inimest ja õpetasid ujuma 1567 last ja täiskasvanut.

1957.a. valmis Tallinna vetelpäästejaama hoone.

1957.a. võeti Eestis kasutusele esimesed suruõhuga töötavad avatud hingamistsükliga aparaadid. Sama aasta kevadel toimusid esimesed vabariiklikud tuukrikursused. Tuukrikvalifikatsioon omistati 31 vetelpäästjale. Kiirabiarstidele, koolide kehalise kasvatuse õpetajatele, ujumistreeneritele ja meditsiinitöötajatele korraldati kunstliku hingamise käsitsimeetodite õppusi.

1958.a. loodi ALMAVÜ VK juurde Eesti Allveespordi Föderatsioon (esimees Eli Kaldma, vastutav sekretär Endel Sõerde).

1958.a. kehtestati vetelpäästeteenistuse initsiatiivil Haridusministeeriumi käskkirjaga vabariigi üldhariduskoolidele kohustuslik vetelpääste õpetamine.

1958-1959 kirjastati neli vetelpääste esmaabi elustamise õpikut.

1958.a. suvel peeti esimesed vetelpääste mitmevõistlused Tallinnas ja sügisel vabariiklikud võistlused Sindis.

1960.a. alustas tegevust Vetelpääste Föderatsioon.

1960.a. korraldati esimene sõjajärgne vetelpääste propagandanädal. Hiljem kaasati Ujumisliit   jt. organisatsioonid. Vetelpääste ja ohutu veeliikluse propagandanädalaid korraldati sellest alates igal suvel.

1963.a. loobuti kunstliku hingamise Holger-Nielseni, Schaeferi, Silvesteri jt. käsitsimeetodite kasutamisest ja mindi üle kunstliku hingamise suust-suhu ja südame kaudse massaaži meetoditele.

1966.a. 01. juulil anti riiklik vetelpäästeteenistuse osakond, vetelpäästejaamad ja -postid Eesti NSV Ühiskondliku Korra Kaitse Ministeeriumi alluvusse. 10 vetelpäästejaama töötas aastaringselt ja 12 vetelpäästeposti suvel. Asutuste, ettevõtete ja koolide veekogude äärsetes puhkebaaside ja pioneerilaagrites tegutses 139 ühiskondlikku ja ametkondlikku posti. Vetelpäästeüksustel olid ujuvvahendid, tuukri- ja päästevarustus ning hooned ja ellingud . Suurendati riigieelarvest tulevaid vahendeid vetelpäästeteenistuse ülalpidamiseks; linnade ja rajoonide täitevkomiteed rajasid uusi jaamahooneid. Tõhustus kogu vetelpäästealane tegevus.

1966.a. korraldasid Tartu, Pärnu, Haapsalu ja Narva vetelpäästejaamad veeliikluse dekaadi. Vabariigis elavnes ühiskondlike veeliiklusinspektorite tegevus.

1967.a. kehtestas Haridusministeerium vetelpäästeteenistuse initsiatiivil üldhariduskoolidele kohustusliku ujumaõpetamise.

1971.a. 14. jaanuaril toimus Eesti Vetelpäästeühingu asutamiskongress. Ühing sai 1921.a. loodud Poseidoni järjepidevuse jätkajaks. Aasta lõpuks oli Eestis 2 linna-, 3 territoriaal- ja 12 rajoonikomiteed.

1971.a. suvel pandi alus Eesti pikamaaujumisele. Esimesed võistlused peeti Tamula järvel. Traditsioonilisi võistlusi peetakse tänapäevani.

1971.a. moodustati VPÜ Ühiskondlik Veeliikluse Inspektsioon ja Vabariiklik Veeliiklusinspektorite Nõukogu, millest kujunes võimekas organisatsioon ligi 500 liikmega. Inspektsioonid moodustati kõikide ühingute juures. Arvele võeti 14500 mootor- ja sõudepaati. Need registreeriti ja tehti tehniline ülevaatus. Mootorpaadijuhtidele korraldati kursused. ENSV Ministrite Nõukogu määrusega kehtestati nõuded jahisadamatele, teostati nende ülevaatusi.

1972.a. 1. jaanuaril ühendati ÜKKM riiklik vetelpäästeteenistuse osakond, jaamad ja postid ning tuukrite operatiivgrupp Vetelpäästeühinguga. Anti üle eelarve, personal, inventar ja hooned - 13 aastaringselt töötavat vetelpäästejaama, operatiivgrupp ja 21 suveposti. Veeõnnetuste vähendamiseks hakati teostama globaalset vetelpääste ja ujumise propagandat. Elanikkonnale korraldati ujumis-, vetelpääste, akvalangistide, esmaabi , uppuja taaselustamise, amatöörmootorpaadijuhtide jt. kursusi. Trükiti massiliselt brožüüre, plakateid, korraldati veepidusid jt. propagandaüritusi. Ühingusse võeti 1160 kollektiivliiget , moodustati 520 algorganisatsiooni 13407 liikmega jpm.

1972.a. rajati Orissaarde eksperimentaaltehas, kus hakati tootma klaasplastikust purjepaate ja teisi veesõidukeid.

1973.a. korraldati esmakordselt vetelpääste meistrivõistlused rahvusvaheliste võistlusmääruste (FIS) kohaselt, millised on tänaseni võistlusprogrammis. VPÜ võistkonnad on osalenud paljudel rahvusvahelistel ja Euroopa meistrivõistlustel.

1972.a. mais alustas merereise Soome lahele ja Balti merele ühingu õppe-reisilaev "Laine" Alus võttis pardale 120 reisijat, kes omandasid vetelpääste algteadmised.

1975.a. moodustati VPÜ Veeralli Föderatsioon. 27.juulil kogunes poolsada paatkonda Tartusse vabariigi esimestele veeralli meistrivõistlustele. Rööbiti vabariiklike võistlustega korraldati veerallisid nagu "Emajõgi", "Peipsi", "Tehumardi", "Väinameri", "Võrtsjärv" jt. Eesti sportlased esinesid ka üleliidulistel võistlustel.

1980.a. Tallinna lahel toimunud Moskva olümpiamängude purjeregati distantside julgestamisel osalesid eelnevalt vastava väljaõppe saanud vetelpäästjad. Ühing korraldas kursusi kutselistele kaatrikaptenitele ja jahikaptenitele .

1982.a. reorganiseeriti Ühiskondlik Veeliiklusinspektsioon Eesti VPÜ Riiklikuks Väikelaevade Inspektsiooniks. Palgalised inspektsiooniülemad töötasid kõikide ühingute juures.

1984.a. anti Riiklik Väikelaevade Inspektsioon üle Looduskaitse ja Metsamajanduse Ministeeriumile.

1974.a. Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega liigitati supelrannad vabariikliku ja kohaliku tähtsusega randadeks. Vetelpäästeühingut kohustati organiseerima randadesse vetelpäästejaamad; kohalikud täitevkomiteed pidid ehitama vajalikud hooned ja muretsema päästevarustuse ning ujuvvahendid. Vetelpäästeühing võttis supelrannad arvele, passistas nad, teostas tasulise ujumispiirkonna tuukriülevaatuse. Ettevõtteid kohustati moodustama ametkondlikke ja ühiskondlikke vetelpäästeposte ning sisustama rannad.

Kuni 1990. aastani arenes Eesti vetelpäästealane tegevus : igal suvel ja talvel toimusid vetelpääste kutse ja meistrivõistlused, suur oli osavõtjate arv pikamaaujumistel . Vetelpäästeteenistuse ja ühingu töötajad osalesid päästeoperatsioonidel Peipsil ja merelahtedel, kontrollisid jääteede korrasolekut ja märgistasid neid.

1989.aastal töötas Eesti mererannikul ja siseveekogude ääres 20 aastaringset vetelpäästejaama, 19 suveposti ja 2 tuukrite operatiivgruppi ning neile lisaks veel 24 taliposti (Peipsil 14, merelahtedel 6, Lämmijärvel 4). Vetelpäästjad õpetasid looduslikes veekogudes ujuma 2863 last, valmistasid ette 697 vetelpäästjat, 199 vetelpäästeinstruktorit, 224 akvalangisti, 576 mootorpaadijuhti. Esmaabi ja elustamiseoskused omandas 12600 inimest. Vabariiklikel tuukrikursuste osales 146 inimest. Vetelpääste mitmevõistluse järgusportlasi oli 164, mitmevõistlejaid 504. Ühingus oli arvel 317 supelranda ja ujumiskohta.

1957-1991.a. autasustas Eesti NSV Ülemnõukogu Eesti Vetelpäästeühingu ettepanekul medaliga "Uppujate päästmise eest" 506 elupäästjat. Eesti Vetelpäästeühingu tänukirja sai 117 päästjat. Eesti Vetelpäästeühingul on 115 auliiget.

1991.a. võeti Eesti Vetelpäästeühing Rahvusvahelise Vetelpääste Föderatsiooni  (ILS) liikmeks.

1992.a. kinkis Soome Merepäästeühing Soome piirialade arendamise programmi raames Eesti Vetelpäästeühingule päästelaeva "RIIKKA". Praegu teeb laev päästetöid Lämmijärvel.

1992.a. kinkis Saksamaa Merepääste Liit Eesti Vetelpäästeühingule kaks päästelaeva - "BRITTA" ja "POELi".

1993.a. kinkis Suurbritannia Välisministeerium Eesti Vetelpäästeühingule päästelaeva "ANITA".

1994.a. ostis Eesti Vetelpäästeühing päästelaeva "ANNE".

1993.a. alustas ühing koostööd ühendusega "Hoia Eesti merd" ja 1997.a. töötati välja Sinilipu ranna nõuded vetelpäästeteenistusele. Ühenduses moodustati Sinilipu randade komisjon (esimeheks valiti Benno Luts). Sinilipu ranna nimetust taotlevad Pärnu, Pirita, Otepää ja Võru omavalitsused.

1995.a. otsustas EVPÜ koos teiste ILS-i liikmesriikidega kehtestada kõikides Eesti supelrandades rahvusvaheline punane-kollane-roheline lippude süsteem.

1995. aastast on Eesti Vetelpäästeühing mittetulundusühing.

1998.a. võttis VPÜ, kui ILS-i liige, aluseks rahvusvaheliselt kehtestatud vetelpäästja, vetelpäästeinstruktori ja tuukri väljaõppe programmi. Vetelpäästja normatiivid täitsid Otepää ja Pärnu vetelpäästejaama töötajad.

1998.a. üleriigilistel täiendõppekursustel omistati tuukrikvalifikatsioon 24 inimesele. Kvalifikatsiooni kinnitas 47 tuukrit.

Eesti taasiseseisvumisele järgnenud aastatel on vetelpääste organisatsioonilises tegevuses, propagandatöös ning elanikkonna väljaõppes toimunud mõningane langus. 1995.a. viidi ühing Siseministeeriumi ja seejärel Päästeameti valitsemisalasse ning vastav osa riigieelarvest anti üle Siseministeeriumile. Praegu on vabariigis ainult kolm aastaringselt töötavat vetelpäästejaama  (Võru, Tartu ja Anne kanal). Suveperioodiks eraldavad rannavalveks raha kohalikud omavalitsused.