eie kodukandi looduslikud tingimused Pärnu jõgikonna näol olid elatuse hankimiseks väga soodsad kiviaja küttidele ja kalastajatele. Rohked leiud tõendavad, et Pärnu jõgi koos lisajõgedega oli keskmise ja noorema kiviaja üks kõige tihedamini asustatud piirkondi Eestis. Näiteks ainuüksi Navesti alamjooksul, suubumisest Aesooni, on ligi paarkümmend leidu kiviajast (peamiselt kivikirved ja -talvad). Vanemast rauaajast on teada Toherast mitte väga kaugel asuv Levi kivikalme.
Ka edaspidi olid jõed need elusooned, mis hakkasid inimesi koondama. Meie ajaarvamise teise aastatuhande alguses hakkas kujunema sadamakoht Pärnu jõe suudmes.
Ristirüütlite tulek ei jätnud puudutamata ka siinset ümbrust. 1211.a. tegid nad koos liivlastega mere äärest sõjaretke Sakalasse ja Lembitu linnusesse. Sisemaale liiguti piki Pärnu jõge ja tema harujõgesid mööda.
Peale vallutamist jaotati maa 1234.a. Tori ümbrus läks ordule. See oli piirkond, mis ühendas läänt idaga. Ümbruses olid suured sood ja metsad. Jõge mööda liikudes võis aga näha ilusat maastikku inimeste elupaikadega. Viimased asusid ainult jõekallastel. Sobiv koht inimestele elamiseks oli Navesti paremkaldal, mis hiljem hakkas kandma Tohera nime.
Kagust tulev jõgi tegi siin järsu käänaku läände. Otse käänakul suubus paremalt jõkke veerikas oja. Nii jõe- kui ojakaldal kõrgus paekallas. Kunas tekkis siia püsiv asustus - see on peidetud aegade hämarusse. Elamiseks oli soodne jõeäärne kõrge kallas või natuke eemalolev peidetud ojakäär. Mõnisada sammu üles- ja allavoolu olid jões kärestikud, kuhu hea kalatõkkeid rajada.
Esimesed kirjalikud teated Tohera kohta pärinevad umbkaudu aastast 1500. Nimelt on raamatus "Geschichte der Stadt Pernau in der Deutsch-Ordenszeit (bis 1558)" von Heinrich Laakmann, Marburg/Lahn, 1956 (Heinrich Laakmann "Pärnu linna ajalugu Saksa-orduajal kuni 1558")kaart "Das Hinterland von Pernau um 1500" ("Pärnu tagamaa umbes 1500"). Sealt leiame järgmised Tori talud: Hof Hasik - Aesoo, Hof Toffer - Tohera, Poesty - Puista, Lywa - Levi, Murrack - Muraka, Mannafer - Mannare, Memmest - Niimiste. Küladena on märgitud Vorl - Oore, Reydel - Raidla.
Kindel kirjalik allikas on ka Tallinna kaupmehe Helmich Ficke kaubaraamat. Seal on 1515.a. märgitud asulad Raudeskulle (Töia), Memyste (Niimiste), Leyve (Levi), Orghekulle (Oore), Kurkkulle (Kurgja), Wenderskulle (Vändra), kuhu igale asulavanemale oli müüdud " 1 kulmet solles" (külimit soola). Tohera nime ei kohta, kuid see ei välista asula olemasolu.
16. saj. teisel poolel alanud Liivi sõja ajal liikusid vaenuväed üle Tori ühes ja teises suunas. Üks sõjatee kulges Pärnust Tori ja Vändra kaudu põhja poole. Rööviti ja põletati, maad laastas katk.
Alates 1601. aastast saame revisjonide kaudu täpseid teateid Tohera elanike kohta. 1601.a. on Ooreküla - Das Dorff Orrekull - all kirjas Stoffery Peter ja Stoffery Sayck (Ooreküla oli piki Pärnu ja Navesti jõge kuni Aesooni). Siia on kohane lisada rahvapärimus, mida teatakse Tohki ja Tehvri talus. Seda pärimust on seotud ka Põhjasõjaga. Kuid rahva mälus on segunenud Liivi sõda ja Põhjasõda ning nendele järgnenud katkud.
Pärast suurt sõda ja katku tulnud kaks venda Peet ja Andres ning asunud metsas jõe kaldale elama. Olnud vähese jutuga mehed. Kui hommikul jões mõrdu vaadanud, küsinud üks: "Said kah?". Teine vastanud: "Sai kah!". Vendi hakatudki kutsuma Saika Peediks ja Saika Andreseks. Esimene on Tehvri, teine Tohki esiisa. Nimetust Saika kohtame hiljem korduvalt.
1624.a. revisjon annab Toheras samuti kaks peremeest: Sayd Jackob - maad 1/8 adramaad, lapsi pole, käib 3 päeva nädalas mõisas tööl, hobune ja lehm; Toffere Patz - maad 1/8 adramaad, poeg Andres, käib nädalas 3 päeva mõisas tööl, hobune, 2 lehma.
Järgnevatel aastatel hakkab asustus intensiivistuma. Märgatavalt on Tori uusasukatate hulgas saarlasi ja soomlasi. Pole välistatud, et pärast Liivi sõda saabunud Tehvri ja Tohki esiisad olid nende hulgast. Osa uustulnukaid olid Rootsi sõjaväe Eesti-Soome üksustest tulnud sõdalased. Nemad võisid talu valida vabale, elaniketa maa-alale. Sõdurid-maasaajad omasid esialgu ka mõningaid päritavaid eesõigusi.
1638.a. revisjoni materjalides on Toheras kirjas üksiktalu, kus elab päristalupoeg Tohfer Peet, kel on kaks poega - Peet on naisemees ja Andres 8 aastat vana. Tohfer Peet teeb 3 teopäeva nädalas, talu suurus on 1/4 adramaad.
1663. aastast pärineb Pärnu lossilääni revisjoniraamat. Toheras elavad Tohofer Pet ja Tohofer Hans. 1684. aastast on Pärnu ringkonna kirjeldusraamat. Siin talud koos kaardiga.
Rootsi ajal olid Tori riigimõisa alla kuuluvad talupojad suhteliselt vabad. Talud muutusid jõukaiks. Tuluallikaks peale põllupidamise oli tähtsal kohal jaht ja kalapüük.
Jälgides eelmisi revisjone, võib tunduda, et Toheras on ainult kaks majapidamist. Tegelikult see nii pole - revisjonid kajastavad päristalupoegi ehk adratalupoegi, kel kohustused mõisa vastu. Kirjas ei ole sauniku- ja vabadikukohad, mis hiljem saavad aluseks päristaludele. Seega on tegelik asustus hoopis tihedam.
Põhjasõja ajal, 1704.a. koostati talurahva miilitsaväe nimekiri. See maarahva üksus pidi aitama Rootsi väge. Nimekiri on ainulaadne seepärast, et näitab ka tolleaegset külaasustust - talusid ja saunamehi.

Tohera osa näeb välja järgmine:

MEHED	PÜSSID	KIRVED	VIKATID
Saika Peeter, tema poeg Steffer, saunamees Jüri	2		2
Saika Andres, sulased Jaan, Jaan	2	1	1
Mardi Jüri, Mardi Tõnis, sulane Hans ja saunamees Velka Mihkel	2	1	1
Tiido saunamees Peeter	1		1
Vartsa Hansu lesk, pojad Adam ja Tönis ja saunamees Juhan	2		2
Sohlu Tõnis ja tema väimees Endrek	1		1
Suura Jüri, Puista Juhan ja tema sulane Madis, saunamees Jüri	2	1	1

Kui välja arvata kaks viimast - Suura ja Puista - mis hiljem jäävad teiste külade koosseisu, on Toheras ikkagi 5 talu ja vähemalt 4 saunameest. Seega juba päris suur küla.
Põhjasõda ja sellele järgnenud katk rüüstasid Torit kõvasti. Tohera siiski päris tühjaks ei jäänud. Rahvapärimusele toetuv jutt (Ada Piirak "Traditsioone Tori kihelkonnas 1925.a. suvel", Tartu Kirjandusmuuseum) räägib, et pärast Põhjasõda elanud endised inimesed ainult Tohera Tohkil, Levi Kuusel ja Muti Perel.
Küllap oli elanikke siiski rohkem. Kuid on ka fakt, et tühjaksjäänud taludesse tuli inimesi võõrsilt. Pärimuste järgi kohtunud Tohera lähistel mees ja naine, kes jäid siia elama ja panid aluse Altpere Tohvritele.
Pärast Põhjasõda, 18. saj. toimunud adramaarevisjonid käsitlevad ka ainult adratalupoegi. 1724.a. on ühe talu all kirjas Saiga Peeti Töffer ja Tohuferre Jürgen, edasi on Tohuferre Tönnise Andres, Puista Tönnise Mart. 1751.a. adramaarevisjon näitab: Tohefer Pedi Jaan, Tohefer Hinso Andres, Puista Hinriko Tönnis.
Esimene säilinud Liivimaa hingederevisjon on aastast 1795. Selles on kirjas taludes elavad kõik inimesed, nende vanus nimetatud ja eelmise revisjoni ajal, liikumine ühest talust teise, mõisa või mujale. Toheras on neli põhitalu. Igal talul on mitu vabadikku-saunikut, kuid need pole eraldi välja toodud (kui autoril on vabadikukoht teada, on see tõlke juures nimetatud).

Kokku pannud Andres Toht