eie
kodukandi looduslikud tingimused Pärnu jõgikonna näol
olid elatuse hankimiseks väga soodsad kiviaja küttidele ja kalastajatele.
Rohked leiud tõendavad, et Pärnu jõgi koos lisajõgedega
oli keskmise ja noorema kiviaja üks kõige tihedamini asustatud
piirkondi Eestis. Näiteks ainuüksi Navesti alamjooksul, suubumisest
Aesooni, on ligi paarkümmend leidu kiviajast (peamiselt kivikirved
ja -talvad). Vanemast rauaajast on teada Toherast mitte väga kaugel
asuv Levi kivikalme.
Ka edaspidi olid jõed need
elusooned, mis hakkasid inimesi koondama. Meie ajaarvamise teise aastatuhande
alguses hakkas kujunema sadamakoht Pärnu jõe suudmes.
Ristirüütlite tulek ei jätnud
puudutamata ka siinset ümbrust. 1211.a. tegid nad koos liivlastega
mere äärest sõjaretke Sakalasse ja Lembitu linnusesse.
Sisemaale liiguti piki Pärnu jõge ja tema harujõgesid
mööda.
Peale vallutamist jaotati maa 1234.a.
Tori ümbrus läks ordule. See oli piirkond, mis ühendas läänt
idaga. Ümbruses olid suured sood ja metsad. Jõge mööda
liikudes võis aga näha ilusat maastikku inimeste elupaikadega.
Viimased asusid ainult jõekallastel. Sobiv koht inimestele elamiseks
oli Navesti paremkaldal, mis hiljem hakkas kandma Tohera nime.
Kagust tulev jõgi tegi siin
järsu käänaku läände. Otse käänakul
suubus paremalt jõkke veerikas oja. Nii jõe- kui ojakaldal
kõrgus paekallas. Kunas tekkis siia püsiv asustus - see on
peidetud aegade hämarusse. Elamiseks oli soodne jõeäärne
kõrge kallas või natuke eemalolev peidetud ojakäär.
Mõnisada sammu üles- ja allavoolu olid jões kärestikud,
kuhu hea kalatõkkeid rajada.
Esimesed kirjalikud teated Tohera
kohta pärinevad umbkaudu aastast 1500. Nimelt on raamatus "Geschichte
der Stadt Pernau in der Deutsch-Ordenszeit (bis 1558)" von Heinrich Laakmann,
Marburg/Lahn, 1956 (Heinrich Laakmann "Pärnu linna ajalugu Saksa-orduajal
kuni 1558")kaart "Das
Hinterland von Pernau um 1500" ("Pärnu tagamaa umbes 1500"). Sealt
leiame järgmised Tori talud: Hof Hasik - Aesoo, Hof Toffer - Tohera,
Poesty - Puista, Lywa - Levi, Murrack - Muraka, Mannafer - Mannare, Memmest
- Niimiste. Küladena on märgitud Vorl - Oore, Reydel - Raidla.
Kindel kirjalik allikas on ka Tallinna
kaupmehe Helmich Ficke kaubaraamat. Seal on 1515.a. märgitud asulad
Raudeskulle (Töia), Memyste (Niimiste), Leyve (Levi), Orghekulle (Oore),
Kurkkulle (Kurgja), Wenderskulle (Vändra), kuhu igale asulavanemale
oli müüdud " 1 kulmet solles" (külimit soola). Tohera nime
ei kohta, kuid see ei välista asula olemasolu.
16. saj. teisel poolel alanud Liivi
sõja ajal liikusid vaenuväed üle Tori ühes ja teises
suunas. Üks sõjatee kulges Pärnust Tori ja Vändra
kaudu põhja poole. Rööviti ja põletati, maad laastas
katk.
Alates 1601. aastast saame revisjonide
kaudu täpseid teateid Tohera elanike kohta. 1601.a. on Ooreküla
- Das Dorff Orrekull - all kirjas Stoffery Peter ja Stoffery Sayck (Ooreküla
oli piki Pärnu ja Navesti jõge kuni Aesooni). Siia on kohane
lisada rahvapärimus, mida teatakse Tohki ja Tehvri talus. Seda pärimust
on seotud ka Põhjasõjaga. Kuid rahva mälus on segunenud
Liivi sõda ja Põhjasõda ning nendele järgnenud
katkud.
Pärast suurt sõda ja katku
tulnud kaks venda Peet ja Andres ning asunud metsas jõe kaldale
elama. Olnud vähese jutuga mehed. Kui hommikul jões mõrdu
vaadanud, küsinud üks: "Said kah?". Teine vastanud: "Sai kah!".
Vendi hakatudki kutsuma Saika Peediks ja Saika Andreseks. Esimene on Tehvri,
teine Tohki esiisa. Nimetust Saika kohtame hiljem korduvalt.
1624.a. revisjon annab Toheras samuti
kaks peremeest: Sayd Jackob - maad 1/8 adramaad, lapsi pole, käib
3 päeva nädalas mõisas tööl, hobune ja lehm;
Toffere Patz - maad 1/8 adramaad, poeg Andres, käib nädalas 3
päeva mõisas tööl, hobune, 2 lehma.
Järgnevatel aastatel hakkab asustus
intensiivistuma. Märgatavalt on Tori uusasukatate hulgas saarlasi
ja soomlasi. Pole välistatud, et pärast Liivi sõda saabunud
Tehvri ja Tohki esiisad olid nende hulgast. Osa uustulnukaid olid Rootsi
sõjaväe Eesti-Soome üksustest tulnud sõdalased.
Nemad võisid talu valida vabale, elaniketa maa-alale. Sõdurid-maasaajad
omasid esialgu ka mõningaid päritavaid eesõigusi.
1638.a. revisjoni materjalides on
Toheras kirjas üksiktalu, kus elab päristalupoeg Tohfer Peet,
kel on kaks poega - Peet on naisemees ja Andres 8 aastat vana. Tohfer Peet
teeb 3 teopäeva nädalas, talu suurus on 1/4 adramaad.
1663. aastast pärineb
Pärnu lossilääni revisjoniraamat. Toheras elavad Tohofer
Pet ja Tohofer Hans. 1684. aastast on Pärnu ringkonna kirjeldusraamat.
Siin talud koos kaardiga.
Rootsi ajal olid Tori riigimõisa
alla kuuluvad talupojad suhteliselt vabad. Talud muutusid jõukaiks.
Tuluallikaks peale põllupidamise oli tähtsal kohal jaht ja
kalapüük.
Jälgides eelmisi revisjone, võib
tunduda, et Toheras on ainult kaks majapidamist. Tegelikult see nii pole
- revisjonid kajastavad päristalupoegi ehk adratalupoegi, kel kohustused
mõisa vastu. Kirjas ei ole sauniku- ja vabadikukohad, mis hiljem
saavad aluseks päristaludele. Seega on tegelik asustus hoopis tihedam.
Põhjasõja ajal, 1704.a.
koostati talurahva miilitsaväe nimekiri. See maarahva üksus pidi
aitama Rootsi väge. Nimekiri on ainulaadne seepärast, et näitab
ka tolleaegset külaasustust - talusid ja saunamehi.
Tohera osa näeb välja järgmine:
MEHED | PÜSSID | KIRVED | VIKATID |
Saika Peeter, tema poeg Steffer, saunamees Jüri | 2 | 2 | |
Saika Andres, sulased Jaan, Jaan | 2 | 1 | 1 |
Mardi Jüri, Mardi Tõnis, sulane Hans ja saunamees Velka Mihkel | 2 | 1 | 1 |
Tiido saunamees Peeter | 1 | 1 | |
Vartsa Hansu lesk, pojad Adam ja Tönis ja saunamees Juhan | 2 | 2 | |
Sohlu Tõnis ja tema väimees Endrek | 1 | 1 | |
Suura Jüri, Puista Juhan ja tema sulane Madis, saunamees Jüri | 2 | 1 | 1 |
Kui välja arvata kaks viimast - Suura ja Puista - mis hiljem jäävad
teiste külade koosseisu, on Toheras ikkagi 5 talu ja vähemalt
4 saunameest. Seega juba päris suur küla.
Põhjasõda ja sellele järgnenud katk rüüstasid
Torit kõvasti. Tohera siiski päris tühjaks ei jäänud.
Rahvapärimusele toetuv jutt (Ada Piirak "Traditsioone Tori kihelkonnas
1925.a. suvel", Tartu Kirjandusmuuseum) räägib, et pärast
Põhjasõda elanud endised inimesed ainult Tohera Tohkil,
Levi Kuusel ja Muti Perel.
Küllap oli elanikke siiski rohkem. Kuid on ka fakt, et tühjaksjäänud
taludesse tuli inimesi võõrsilt. Pärimuste järgi
kohtunud Tohera lähistel mees ja naine, kes jäid siia elama
ja panid aluse Altpere Tohvritele.
Pärast Põhjasõda, 18. saj. toimunud adramaarevisjonid
käsitlevad ka ainult adratalupoegi. 1724.a. on ühe talu all
kirjas Saiga Peeti Töffer ja Tohuferre Jürgen, edasi on Tohuferre
Tönnise Andres, Puista Tönnise Mart. 1751.a. adramaarevisjon
näitab: Tohefer Pedi Jaan, Tohefer Hinso Andres, Puista Hinriko
Tönnis.
Esimene säilinud Liivimaa hingederevisjon on aastast 1795. Selles
on kirjas taludes elavad kõik inimesed, nende vanus nimetatud
ja eelmise revisjoni ajal, liikumine ühest talust teise, mõisa
või mujale. Toheras on neli põhitalu. Igal talul on mitu
vabadikku-saunikut, kuid need pole eraldi välja toodud (kui autoril
on vabadikukoht teada, on see tõlke juures nimetatud).
Kokku pannud Andres Toht