Gunnar Aarma "MIDA PALJUD EI TEA" kirjastus Chiron. Pärnu 1995

 I peatükk lk.5-6.

Mida enamus inimesi ei tea

 Tänapäeva jaapani eesrindlikud teadlased väidavad, et kogu inimkonna teadus on avastanud ja registreerinud aegade algusest kuni tänapäevani ainult ühe miljondiku sellest teabest, mis meid tegelikult ümbritseb ja millega me pidevalt kokku puutume. Seda miljondikku tõsiteaduslikku informatsiooni on võimalik tõestada igaühele, kellel on selleks vajalik ettevalmistus. Üks miljondik - ni kaduvväike osa meid ümbritsevast maailmast ja ometi kui uhke on sellele inimkond. See kaduvväike osake ei räägi meile aga kahjuks midagi sellest, et me elame aegade algusest peale bioenergia väljade mõjupiirkonnas. Et inimesel, loomal ja taimel on oma bioväli. Et kiirgavad kõik Mendelejevi tabelis kirja pandud elemendid. Ja mitte ainult elemendid, s.t. meid ümbritsev mateeria, vaid kiirgavad ka valgus, elujõud, magnetism, mehelik ja naiselik printsiip, helid, värvid, uni ja surm.

Jaapani teadlased aga trööstivad meid, et on veel teine miljondik teavet, mille moodustavad nn. esoteerilised teadused, okultism, paranähtused jms. Seda teavet teistele tõestada ei saa, kuid seda saab tõestada igaüks endale. Igaühel on võimalus ise neid probleeme tundma õppida ja endale tõestada.

Teoloogias, filosoofias ja kõigi muude teaduste alal on autoriteete, kes langetavad dogmaatilisi otsuseid asjade kohta, millega nad pole üldse lähemalt tutvunud. Nad teavad a priori, et "see" ei või olla õige, sest see oleks vastuolus ajakirjanduse ja raamatutes levitatud käibetõdedega või ei sobi loodusseadustega. Üldine arvmine pole ju lahendanud meie olelusprobleeme ja nagu suudaks teadus lahendada, mis on või mis ei ole vastuolus loodusseadustega. Teadus pole meile isegi ühte protsenti avastanud. Me ei tohiks piirduda sellega, mida me teame. Me ei tohiks tagasi lükata ühtegi ideed sellepärast, et see on meile võõras, ebatõenäoline või vähest tulu tõotav. On väga tähtis uurida teaduse kõiki aspekte. Me teame liiga vähe selleks, et jätta kasutamata vähimatki võimalust saavutamaks teavet. Uued ideed tunduvad enamikule vastuvõtmatud. Need, kes arvavad ennast olevat võimelised otsustama, võtavad vastu ainult selle, mis sobib nende mõttesüsteemi.

Teadlased kipuvad unustama, et nende hüpoteesid ja teooriad on ikkagi ajutised. Nad väidavad, et on vabad dogmadest, et nende mõtlemist ei häiri eelarvamused. Teaduse ajalugu aga väidab just vastupidist. Teaduslikud autoriteedid lükkavad enamuses tagasi kõik selle, mis neile näib ebatõelisena, kummalisena või tundmatuna (aga kõik revolutsioonilised ideed on seda ju olnud). Teadlased nimetavad seda, mida nad ei oska seletada, meelepetteks või eksikujutuseks. Usklikud nimetavad seda jumalaks.

Sellest uurimisest keeldumises on midagi totralt arusaamatut.

Tõeline otsija, kes on ära tundnud inimkonna täieliku orienteerimatuse ja intelektuaalse abituse eksistentsi probleemides, uurib kõike, hoolimata kas võimulolijad on selle täielikult kõrvale heitnud või korrutavad nad avaliku arvamuse naeruväärsust ja halvakspanu.

Püüda seletada midagi asjasse pühendamatule, milles ta on täielik võhik, on lootusetu ettevõtmine, eriti, kui see tundub talle kummalisena ja ebareaalsena.

Uhuunduse käsiraamat