Uhuunduse käsiraamatu Level 2

 "The first truth about awareness, as I have already told you, is that the world out there is not really as we think it is." -- Juan Matus

On möödunud 1,5 aastat Uhuunduse käsiraamatu esimese leveli valmimisest. Ei saand ta küll päris valmis, aga sai mingi joon alla tõmmatud. Aeg on möödunud ja käes aeg mõningaid tolleaegseid mõtteid korrigeerida, muuta, ümbermõelda. Ja midagi edasi kirjutada. Kuna uut infot on palju juurde tulnud ja vaatasin, et peaks kirjutama kohe hoopis uue käsiraamatu - PARANOIA KÄSIRAAMATU, kuna kogu uhuunduse ümberkirjutamine oleks liiga töömahukas olnud. Mõtlesin ja vaagisin ning leidsin, et asi on hetkel veel natuke toores ja mine tea, kas selline temaatika ka väga tervislik on… Vaikimine igaljuhul tervislikum. J J

No ja nii jõudsin selleni, et tuleb valida kesktee uhuunduse ja paranoia vahel ja nii tekkiski mõte Uhuunduse Next Levelist. See pole veel päris paranoia, aga ta pole ka enam päris uhuunduse esimene level.

Edasi kirjutama sundis mind mõningane kirjavahetus, mis on tekkinud tagasisidena Uhuunduse lugejatelt. Mõningad ergutavad kiidukirjad, mõningad uurivad kirjad, mõningad käsiraamatut edasi kirjutamist nõudvad… Nendest mõningatest lühematest, mõningatest pikematest kirjavahetustest sündis kõigepealt KKK - korduma kippuvad küsimused.

Millest alustada aga Next Levelit? Mis on ajaproovile vastu pidanud? Mida tahaks rõhutada?

Me liigume lakkamatult illusioonis, mida me peame oma eluks. Kusjuures see on vaid iseenda väljamõeldud elu, mille on tsenseerinud meie kogemuse erapoolikus ja teadmised.

WU WEI Tao elamisekunst.

Mõningaid eri aegadel kirja pandud mõttejuppe.

Alustada tuleks vist Hancocki meeldetuletamisega.

Sellele mõtteavaldusele on tõesti väga raske midagi lisada!!! Seda saab aga laiendada ka paljudele teistele maagilistele-müstilistele asjadel, mitte ainult püramiididele. Maailmas on väga palju igasuguseid salapäraseid ja müstilisi kohti ja teadmisi, mida põhjalikult uurides võib jõuda väga vapustavate teadmiste-tulemusteni! Seega mida rohkem küsimusi, seda rohkem ka vastuseid.

Otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse…

Level ühe lugejad juba ehk on aru saanud, et elu ei ole päris selline, nagu ta pealtnäha paistab. Me elame mitte tõdede, vaid tõekspidamiste maailmas ja meie maailmapilti ei kujunda mitte teadmised, vaid arvamused, trendid, PR ja usk.

Elu põhiväärtusi deklareerivad meile mitte filosoofid, humanitaarid ja intelektuaalid, vaid sportlased, modellid, näitlejad, lauljad, performance-kunstnikud - ühesõnaga inimesed, kelle töödel-tegevustel pole mõistusega mingit pistmist, kellel tavaliselt puudub isegi kõrgem haridus. Oluline on vaid väline, üles haibitud, läikima löödud pool ning seegi tavaliselt kõiksugu dopinguid ja muid keelatud aineid kasutades saavutatud. Kui inimene on suutnud kuidagi ühe laulu kuulsaks laulda, on ta juba staar, kui inimene on oma sittajunni pannud näitusele välja, siis on ta juba suur kunstnik ja nende käest hakatakse uurima juba elu mõtet ja avaldataksegi siis kui viimase instantsi tõde! Aga inimese käest, kes pool elu ülikoolides ja raamatukogudes veetnud, ei küsita midagi. Kuna küsija ise ei suuda nende käest midagi mõistliku küsida ja antud vastustest ei saada ka üldjuhul aru - tasemed on liiga erinevad.

Mõelge ja pange paberi peale ühte tulpa kirja kõik tänapäeva suured filosoofid või humanistid ning teise tulpa pange kirja tuntud tippsportlased, tippmodellid, näitlejad, lauljad, kelle arvamusi massimeedia pidevalt vahendab - kumb tulp tuleb pikem? Õigem oleks küll vist küsida, kas esimesse tulpa üldse mõni nimi tuleb!?

Olgu. Aga samas jäi eelmisest levelist meelde ehk ka see, et on olemas ka valguskiiri selles maailmas, selles vaimuilmas, mis üritab olla väljaspool massikultuuri. Need on need Hesse poolt nimetatud ühe liigse dimensiooniga inimesed ning nende maailm.

Sellel levelil üritamegi natuke vaadelda neid valgusekiiri, mis meile kiirgavad ja valgust ning helgust pakuvad. Aga loomulikult ei saa me siinjuures üle ega ümber nende valguskiirte alguspunktidest - kust need kiired lähtuvad ja mis on nende saatjate eesmärk - ja nii me hakkamegi tasapisi nägema, et paljud nendest kiirgavad hoopis mustemaid värve, kui me palja silmaga näeme ja osa kiirgavad suisa musta.

Mida liberaalsem ja kõikelubavam mingi süsteem on, seda kahtlasem ta on.

Maailm on üks äraütlemata keeruline ja vastuoluline asi. Elu selle sees samuti.

Keegi (vist Vladimir Levi) on kunagi öelnud, et ärge olge oma elus vaid näitlejad - saage oma elu rezhissöörideks!

Aga kui peale aastaid kestnud õppimist järsku elu põhiolemuse, elu mõtte ja need olemise põhitrendid ära jagad, aru saad, siis on asi tegelikult ju põrgulikult lihtne. Vaid see välimine pind ongi keerukas - aga seda asjade segamiseks, Tõeluse mittenägemiseks ongi ju asi TEADLIKULT segaseks aetud.

Heaks näiteks on vingemad seeriad sarjast X-Files, kus läbi kaelamurdvate seikluste ja mõtteupperpallide oled sa sunnitud nentima, et sul pole õrna aimugi, mis tegelikult toimus ja mis on tõde ja tundub, et pole mitte kunagi võimalik sellest isegi aru saada. Tõde sõltub liiga palju subjektiivsest esitajast. Alati on mingi nüansi varjamine või juurdelisamine kellegile kasulik. Omakasupüüdmatut ja erapooletut info jagamist ei ole olemas. Ja inimesi lollitatakse nii kuidas jakstakse. Ühed lollitavad teisi, teised kolmandaid, kolmandad esimesi ja neljandad seitsmendaid jne, jne. Tõde on täielikult hägustunud, sest igatsugu huvigruppe on tohutult palju.

Milline on siis see Tõelisus?

Alustaks ehk sellest, et kogu eluolu aluseks on mingi Jõud. Lihtsalt mingi jõud, mille olemuse mõistmiseks on inimesed veel liiga rohelised. Igaljuhul mitte mingil juhul ei tohi seda Jõudu nimetada Jumalaks või mingi muu jumalavärgiga seostada!!! Nn. jumalikud tasandid on sellest Jõust palju-palju allpool. Need nn. jumalikud tasandid on lihtsalt nutikate Olendite loodud (mõtte-)maailmad, mis on olenevalt nende olendite jõust, teadmistest ja nahhaalsusest tulenevalt rohkem või vähem reaalsed-ebareaalsed.

Seni on maailmas kõike olemasolevat nimetatud mateeriaks. Tegelikult on mateeria vaid üks Energia avaldusvorm. Seega kõik on energia. Nii laud ja tool, kui ka mõte.

Nüüd hakkame aga jõudma Peaasjani. See on selline kahemõtteline asi, mis tähendab seda, et peaasjalikult on asjad vaid meie pea sees. Kuigi see ei ole päris korrektne ütlus, et kogu meie maailm on vaid meie kõrvade vahel. See on näitlik, aga mitte otseselt õige. Me oleme harjunud niimoodi mõtlema. Tegelikkuses pannakse meie nähtav-tajutav maailm kokku hoopis mujal ja teistmoodi ning mõistusel ja ajul pole seal mingit rolli.

Uhuunduse next leveli põhiküsimuseks peaks saama ülimalt lihtne asi: KES MA OLEN? See tähendab, et kõik vastused eksistentsi küsimustele tuleb välja pigistada iseenda käest! Aga! Neid vastuseid ei saa välja mõelda! Need ei ole loogilised intelektuaalsed mõttemängud, mis tuletavad meile vastuseid tulenevalt meie vaimsetest teadmistest. Tuleb kaevata tunduvalt sügavamalt. Ja seda on võimalik teha vaid teistel teadvusetasanditel - kas sügavas meditatsioonis, teadlikult esile kutsutud ja kontrollitavas unenäos või teadvust mõjutavate droogide mõju alustes seisundites. See tähendab seda, et me peame peatama oma senise juurdunud maailmapildi ja väljuma nendest kramplikest piiridest, mida me ise ja meid ümbritsev keskkond on meile peale surunud ning jälgima elu ja olu kõrvalt, teistsuguste silmadega, teistsuguste meelte abil. Antud valdkonda uurib teaduslikult praegu maailmas päris popp asi nimega Transpersonalism ja netis on antud asjade kohta hullupööra materjale, küll mitte maakeeles.

Siinkohal tuleks nüüd hakata soovitama mõningast kirjandust. Suurepärane esmapilk senisest teistsugusesse maailma on tosinkond Carlos Castaneda raamatut. Ärge laske end heidutada teiste inimeste kinnitustest, et see on ropp võltsing - lugege ja seedige seda ise. Samas muidugi, kui te ei taha midagi teada ja teil on endaarust niigi kõik selge ja mõnus olla, siis küll ärge enam edasi lugege! Lähemat infi castanedanduse kohta ja maakeeles võib leida www.hot.ee/tonal

Kes aga soovib ikka rohkem teada sellest tegelikust reaalsusest meie ümber, see võiks asuda lugema äsja eesti keeles ilmunud Jeremy Narby raamatut Kosmiline siug (Huma 2001). Esimeste peatükkide järel tasuks vahepeal lugeda natuke sealsamas tsiteeritud Michael Harneri raamatut Shamaani töö. Edasi oleks soovitav uuesti üle vaadata Eedeni jumalate esimesed peatükid. Ja natuke mõelda sellise lihtsa "küsimusekese" üle - kes siis ikkagi on inimene? Kas Looduse Kroon või tühipaljas lüpsilehm? Ja kust ta ikka tuleb ja kuhu läheb… Nende asjade välja uurimine on muidugi juba kõrgem pilotaazh ja seda ei soovita sugugi kõigile, sest tõde on teatavasti valus. Aga see läheb juba Paranoia käsiraamatu valdkonda.

Nüüd infost.

Kui siin veel kümmekond aastat tagasi oli igasugusest vaimsest kirjandusest suur põud ja kõiki vähegi kättesaadud raamatuid (tavaliselt küll pigem paljundatud käsikirjad) neelati õhinaga, siis nüüdseks on infouputus ikka totaalne. Eriti segaseks on asjad teinud ju veel internet. Mida võtta, mida jätta? Väga raske küsimus, sest maailmas on mõjukaid riike, parteisid, firmasid ja religioosseid organisatsioone, kellel on mõjuvõimsad propaganda osakonnad, mis tohututes kogustes produtseerivad oma ideid ülistavaid ja konkurendi oma laitvaid või naeruvääristavaid materjale.

Ja parateadused on valdkond, keda materdab nii teadus, kui religioon. Samas kasutavad ja uurivad nad parateadusi aga piisavalt usinalt. Aga välja öelda ei saa, ei tohi. Ning produtseeritakse ka suurtes kogustes väljamõeldisi, et siis selle kaudu diskrediteerida kogu valdkonda. Seda selleks, et kui järsku kuskilt kontrollimatult mingi õige info ajakirjandusse imbub, siis saaks ju lahmivalt öelda, et näe see, see ja see on tõestatult osutunud valeks ja seetõttu on ka see uus asi vale.

Seejuures nüüd ei tohi muidugi masendusse langeda, vaid järjekindlalt edasi uurida - küll kunagi hakkad ka ise teri sõkaldest eristama.

 "Oluline teaduslik uuendus teeb harva endale teed vastaste järkjärgulise enda poole võitmise abil; juhtub harva, et Saulusest saab Paulus. Tegelikult juhtub nii, et teooria vastased surevad järkjärgult ära ning kasvav generatsioon on ideega juba algusest peale tuttav." Kvantteooria isa Max Planck 1959

Seda kvantteooria isa ütlemist võiks laiendada päris loodusseaduseks, mitte piirata teda vaid olulise teadusliku uuendusega. Iva selles, et täiskasvanud inimesi, kellel on juba olemas oma juurdunud maailmapilt, on suhteliselt võimatu ümberkoolitada, nende aastakümnete kindlaid veendumusi kõigutada. Noored aga aktsepteerivad enamuse vähegi vastuvõetavaid ideid kohe ning peavad paljusid asju iseenesestmõistetavaks, mis nende vanematele väga ketserlikud tunduvad. Noored lihtsalt ei võta omaks ajast ja arust kivinenud seisukohti, kui on olemas kusagil ka uued ideed.

Aga mis seost on kõigel sellel uhuundusega? Aga seda, et ka uhuundus tegeleb ikkagi loodusseadustega, aga vahe on selles, et paljud uhuunduse seadused ei ole praeguseks ajaks veel aktsepteeritud mõjuvõimsate teadus- ja kirikuringkondade poolt, aga neil on oma kindel toetajas- ja uurijaskond just nooremate inimeste hulgas. Kuigi ka tänapäeva tippteadus ei saa nendest temaatikatest päris mööda minna. Aga seda püütakse serveerida inimestele, et hundid söönud ja lambad terved põhimõttel. See tähendab, et valitseva maailmapildiga vastuollu minevaid asju serveeritakse avalikusele ja teadlastele teiste terminitega ning natuke läbi lillede ja ümbernurga. Kõige targemad teadlased töötavad aga ju kõige salajasemates asutustes ja nende uurimistulemused on samuti rangelt salastatud - healjuhul imbub midagi laiale avalikusele välja alles aastakümneid hiljem.

Võtame näiteks ühe põhilise küsimuse – maailma ja universumi põhiolemuse. Uhuunduslikud uurijad loevad selle kõige aluseks vibreeriva energia. See tähendab, et kogu universum koosneb vibreerivast energiast, ka kogu mateeria, inimesed kaasaarvatud.

Ja nüüd võtame teadlaste ühe suure murelapse – kosmoselendude probleemi. Nimelt kui võtta praeguse hetke tipptehnika – SpaceShuttle, siis sellega lähima täheni jõudmiseks kulub u. 180.000 aastat! Natuke kauavõitu! Rääkimata sellest meeletust kütusehulgast. Selge on see, et meie tavaarusaamu rakendades ei ole võimalik kosmoses ringi seigelda. Kui me suudame ka saavutada poole valgusekiirust, siis ikkagi kulub lähima täheni jõudmiseks 8 aastat, kusjuures on probleem ka selles, et inimene puht füsioloogiliselt ei ole suuteline selliseid kiirendusi üle elama, kuna samasuguse ülekoormusega, nagu stardib Shuttle, peab jätkuma kiirendus veel paar aastat!!! Ja siis tuleb kaks aastat pidurdamist samasuguse ülekoormusega!

Nii. Rääkimata sellest, et pole olemas selliseid mootoreid, sellist kütust ja vajalike kütusemahuteid. Seega tavateaduse seaduste järgi on väga raske midagi mõistliku välja töötada. Ja nüüd tegeldaksegi praegu nn. nullpunkti energiaga, mis arvestab just nimelt Universumi energeetilist olemust ja üritab seda ära kasutada.

Nüüd, kus me oleme nii palju energeetikast rääkinud, tuleks puudutada ka inimestevahelist energeetikat. Ka see on väga paljutasandiline. Selle niiöelda aluseks on mehe-naise vaheline energeetika. Lisaks suguvõsa, riigi, rahva jt. energeetikad. Elektrist me siinjuures ei räägi. /see lõik tuleb kunagi hiljem/

 

Kui nüüd keegi on ikka tõsiselt vaimse arengu ja teada tahtmise ette võtnud, siis võtame nüüd lähema vaatluse alla selle tõsise alustaja tee mõningad käänud, tõusud ja mõõnad.

Esimene asi, mis peab selgeks saama on tahe, taotlus. St. et tuleb endale selgeks teha eesmärk - mida tahetakse saavutada või teada, ja siis tuleb oma mõtlemine ja tegutsemine ka vastavalt seada.

Siis tuleb selgeks teha isikliku jõu hulk. Kui jõudu ja energiat on palju, siis võib ka uhkes üksinduses uurida-proovida. See on muidugi kõige raskem tee. Lihtsam on liituda mingi grupiga või sektiga, siis hakkab tööle grupienergia ja edusammud on tuntavalt suuremad, aga sellel teel on palju lõkse. Ülimalt suure tõenäosusega jäädakse selle ühisvälja lummusesse, aga mingi aja pärast hakkab see grupi ühisväli edasist arengut pärssima. Kõik on korras aga siis, kui grupp ei ole väga suur, kõigil on üks ühine eesmärk ning ka arengutasemed ja –kiirused on ühtlased. Aga mõni luuser või ambitsioonikas egoist grupis võib asja pidurdama hakata või kõik segi pöörata.

Nüüd õppematerjalidest.

Ajalugu, mida me koolis õpime ja massimeediast omandame, on subjektiivne, mõttemallidest tuletatud intelektuaalne ajalugu. Teostatud tänapäevase, ülitehnitsistliku ja evolutsiooniteooriajärgse loogikaga.

On mingi maagiline ajapiir kusagil 6000-6500 aastat, mille sisse teadlased-ajaloolased tahavad ära mahutada kogu tsivilisatsiooni, kogu inimtegevuse. Eelnevaid ajastuid mõõdetakse aga kümnete ja sadade miljonite aastatega. See tähendab, et kui kõik muud loomad ja elusolendid siin Maa peal arenesid kümneid ja sadu miljoneid aastaid ja pole eriti kuhugi välja jõudnud, siis inimene tegi sisuliselt vaid mõne tuhande aastaga läbi tohutu arengu korilasest aatomiteadlaseni! Täiesti mõistetamatu progress! Superülikiire areng! Pigem küll aretus…

Ja on igati imekspandav, et sellele eelnevat aega ei taheta käsitleda. Kõik tõendid või ehitised mis silmnähtavalt on vanemad, kas vaikitakse maha, ignoreeritakse või dateeritakse nooremaks.

Muistsed grandioossed ja insenertehniliselt vägagi leidlikud ehitised määritakse pähe väga noortele kultuuridele, kuigi kohalik folkloor omistab noile rajatistele tuhandeid põlvi varasema rajamise.

Ja kõike põhjendatakse lihtsalt - seda ei saa olla, kuna seda ei saa olla! Keeldutakse uurimast asju, mis väljuvad ortodokse ajaloo raamidest. Välditakse neid teemasid ja neid paiku. Tehakse kõik selleks, et neid sobitada sellesse 6000nde aastasesse aega. Enne seda ei tohi midagi olnud olla. Naeruvääristatakse kõiksugu legende ja müüte legendaarsetest aegadest, mil jumalad olid Maa peal ringi kolamas ja elamas ning inimestel olid vägagi suured võimed, oskused, tarkused. Neid legende on aga tohutult ja üle maailma, kõikjalt. Ja siis toimus kusagil 10-12 000 aastat tagasi mingi suur muutus, mingi suur katastroof, enamus tsivilisatsioonist hävis ja pea kõike tuli uuesti otsast alata. Aga midagi ka säilis.

Milline on olnud ikkagi aga meie planeedi tegelik ajalugu? Millised inimesed ja olendid on ikkagi aegade jooksul me planeeti asustanud - millised on olnud nende mõtted, teod, teadmised, unistused?

Nendel kaugetel aegadel, mida sosistavad meieni legendid, müüdid, saagad, muinasjutud ja lugulaulud. Kui olid meie planeedil hiilgeajad - vedade kuldajastud, salapärased Atlantised ja Lemuuriad. Ajad, kui jumalad jalutasid inimeste seas ja suhtlesid nendega. Ajad, kui kuningad elasid ja valitsesid tuhandeid aastaid. Ajad, kui võlurite ja maagide teod olid igapäevased. Ajad, kui elasid kentaurid ja hiiglased. Ajad, kui püstitati sellised mõistatuslikud ehitised nagu Egiptuse püramiidid ja Mehhiko Teotihuacan või saladuslik Machu Picchu Andides. Mõistatuslikud rajatised, mille puhul on kasutatud väga kõrgel tasemel geomeetriat, matemaatikat, astronoomiat, insenertehnikat. Kõigi nende juures on kasutatud kümneid ja sadu tonne kaaluvaid kivimürakaid tellistena - olles samalajal ideaalselt seina sobitatud ja ilusti töödeldud.

Me oleme õhkamisega lugenud muinasjuttudest aegadest ja kohtadest, kus inimesed on olnud targemad, ausamad ja vapramad ning neid on abistanud võlurid, maagid, haldjad ja jumalad. Samuti loomad-linnud, puud-taimed ja kõiksugu muud loodusjõud. Elu on siin maapeal olnud küll täis katsumusi, kuid siiski ilus. Kuningalosside kulla-karra kõrval on olnud ka suursugune loodus oma lõputus mitmekesisuses.

Praegu aga oleme sunnitud selle peadpööritava tehnilise progressi taustal tunnistama, et midagi inimlikku on kaduma läinud. Jumalad nõuavad üha verisemaid ohvriande, inimesed mõtlevad välja üha hullemaid relvi üksteise ja looduse vastu. Ja üha vähemaks on jäänud inimesi, kes mõistavad loodust ja saavad aru loomade ja taimede keelest ning mõistavad märke, mida loodus meile annab. Ühesõnaga teadmisi ja mõistmist on kõvasti vähemaks jäänud.

Muistsed inimesed olid intuitiivsed ja elasid Maa ja kosmose rütmidega kooskõlas ilma igasuguste suurte ja põhjalike teooriateta, tänapäevane inimene on aga intelektuaalne ja tema püüab kõiki asju raamidesse, süsteemidesse ja teooriatesse paigutada, milles ta sugugi igakord ei õnnestu, sest kõik on kõigega seotud ja kõiksugu raamid ja süsteemid tirivad vaid asjad kontekstist välja.

Muistsed inimesed olid üldjuhul tervemad, tugevamad ja liikuvamad ning toitusid tervislikumalt ja elasid tervislikemates majades. Tänapäeva inimesed on tõbisemad ja põduramad ning tervislikust toidust ja -elukeskkonnast ei tasu ju mitte rääkidagi. Aga nagu me teame - inimene on selline loom, kes harjub kõigega… Vähemalt nii me arvame. Ja et meie tervis vähegi rohkem konditsioonis oleks, on välja mõeldud igasugu toidulisandid ja vitamiinid, dopingutest ja energiajookidest rääkimata. Lisaks kuhilad igasugu tugevatoimelisi keemilisi tablette. Ja ka lihaste treenimiseks ja rasva maha võtmiseks on leiutatud elektrimootorid, mis tegelevad oma ülesandega siis, kui laisk inimene lesib diivanil teleka ees ja mugib rämpstoitu! Mis puutub intuitsiooni, siis ka see on massimeedia poolt kontrolli alla võetud ja peas vasardab vaid Allways Coca-Cola või muu sarnane ning oma sisemist häält, oma intuitsiooni, inimene enam selliselt tuimaks tehtuna ei kuule. Lisaks toimis muistsel aal veel looduslik valik ja genofond hoiti suhteliselt korras, tänapäeval aga hoitakse tehnika abil elus ka kõige põduramad ning tuuakse elule tagasi ka surnud inimesed… Kuidas mõjub see inimese genofondile - eks nende tagajärgedega tuleb kunagi hiljem tegelema hakata.

Nii. Uhuundus hakkab kuidagi väga geo- ja biopoliitiliseks kiskuma!! Aga eks see kõik lähe selle määratluse - elust olemiseni alla.

Aga maailm on ju salapärane ja maagiline koht elada! Kahju, et enamus nähtavast maailmast on läbi uuritud ja päevavalgele kistud! Et pole enam selliseid vaikseid ja müstilisi paigakesi, kus pole aastasadu-aastatuhandeid astunud ühegi inimese jalg. Kus oleks võimalus tunda ürgse looduse hingust ja unustada kasvõi hetkekski tsivilisatsioon. Kuigi sellised kohad on tegelikult ju olemas - need on need suure tühjuse kohad - kõrbed, preeriad, liiva-, lume- ja veteväljad - kohad kus puudub tsivilisatsioonimuster, kohad, kus valitseb vaikus.

Soovitus.

Nagu me eelnevast nägime, on keskkond me ümber üsnagi inimvaenulik ja elamine suisa ohtlik. Aga kuidas siiski ellu jääda ja ka suht inimväärselt elu ära elada?

Retsept on suhteliselt lihtne, teostamine muidugi palju keerulisem.

Rusikareegel oleks: lihtsus, looduslikus ja mõõdukus.

Seega soovitav oleks elada maal metsas - hingata värsket õhku, korjata metsaande ja kasvatada oma toit ise. Vältida importtoiduaineid ja jooke. Mida ise ei ole võimalik kasvatada, seda osta-vahetada naabritelt. Loomulikult ei ole võimalik vältida poest ostetavaid aineid, aga nende valikul tuleb hoolega uurida kes ja millest on antud asja valmistanud ning tuleb neid tarbida mõõdukalt.

Samuti on soovitav vältida moodsaid elektroonilisi tarbeasju - mikrolaineahjud, mobiiltelefonid, telekad jne.jne. see on muidugi jälle raske, aga jälle soovitus - kasuta võimalikult vähe ja soovitavalt paiguta nad oma elamises nendesse ruumidesse, kus ise võimalikult vähe viibid.

Lisaks palju liikumist ja füüsilist tööd vabas õhus. Karastamine.

Seda siis füüsilisest poolest. Nüüd vaimsest ja psüühilisest poolest.

Kõigepealt - ära usu kõike seda, mida sulle pähe määritakse! Eriti poliitikuid, reklaamiagente ja usutegelasi ning kõike seda, millesse on segatud suured emotsioonid ja suured rahad.

See kõik ei tähenda muidugi täielikult ühiskonnast eraldumist. See võib aktuaalseks muutuda alles peale 40.-50.ndat eluaastat. Enne on vaja elu tundma õppida, kuid püüda jälgida mängu ka eemalt. Kui millegisse sügavamalt tahetakse sukelduda, siis tuleb eelnevalt päästerõngas valmis seada.

 Jaapani võitluskunstide filosoofilise baasi rajajaid, Zen'i patriarh Takuan (1573-1645) kirjutas:
"Kõik maailmas nõuab spontaansust toimingutes ja midagi ei peaks tegema ettekavatsetult. See, mis on ettekavatsetud, ei vasta reaalsusele. Maailmas pole olemas midagi sellist, millega Tühjus ei saa kohaneda - pole tähtis, on see pikk või lühike, neljakandiline või ümmargune. Ainult hing, mida hõlmab Tühjus, saab ületada iga takistuse."

Need olid mõned aegade jooksul kogunenud uitmõtted.

Võtaks nüüd pointi lühidalt kokku.

Maailm ei ole päris selline, kui ta meile pealtnäha paistab. Meid on õpetatud maailma sellisena nägema ja sellisena võtma. Aga ärge uskuge seda KIRJELDUST. Peatuge, unustage see kirjeldus ära ja vaadake natuke lahtiste süütute silmadega enda ümber! Ärge laske end kõigutada kõigist kirjeldajatest - poliitikud, teadlased, ajaloolased, ajakirjanikud, usumehed jne. Maailma kulg on meid viinud selleni, et üha rohkem inimesi on sunnitud avalikult valetama, et säilitada oma töö, positsioon ja ka hea elu. Tehnika progress on kaasa toonud inimlikuse regressi. Kui nüüd võtta vaatluse alla see hämamine, siis alustada tuleks ehk USKUDEST.

Mida ohtrasõnalisemad on igasugu seletused ja tõestused, seda kahtlasemad nad on, samuti igasugu absoluutsed ja igati raudselt loogilised asjad panevad raudselt puusse. Aga tasuks edasi uurida nende autorite soovitusi, kes ei anna lõplikke ja ainuõigeid seletusi, vaid juhatavad meid õigetele teeotsadele ja hoiatavad mõningate ohtude eest nendel radadel, kuid lasevad inimesel ise mööda neid radu rännata ja oma arvamus ning maailmapilt kujundada.

Kui ma olin Next Leveli kirjutamisega siiamaani jõudnud, siis sattus mulle pihku Argo Moor'i raamat Nimetu (Elmatar 2000). Ja siis ma mõistsin, et see siinne tekst on uh.krmt'u 1,5 level, mitte next 2. level. Teine level on perfektselt kirja pandud selles raamatus, aga see pole muidugi enam uhuundus, vaid moorandus. Aga peale selle 300 lehekülje läbilugemist polegi esimesel hetkel enam midagi lisada! Selle raamatu vägagi laias teemadeskaalas on väga palju sügavust ja läbimõeldust. Põhjalikke uurimusi ja analüüse. Uhuundus tundub peale seda väga pealiskaudne. Aga eks uhuunduse eesmärk ju ongi rohkem informatiivne ja edasi uurima-proovima innustav, teeotsi kätte juhatav, aga mitte sügav asi ise. Sai teda ju tegema hakatud siis, kui internetis eesti keeles veel suurt midagi sellelaadset olemas polnud.

Ma ei tahaks küll Argo Moor'i taevani kiitma hakata, aga sügav kummardus talle küll minu poolt! Kahju, et seda raamatut enam poelettidelt ei leia! Nädalakese otsisin kõiksugu kauplustest, aga netu. Kahju, aga samas ka tunnustus autorile, kelle teos kiiresti läbi müüdud!

Lõpetuseks ehk üks pisike mõttekene mida ulmeseebis Babylon 5 ütles Delenn minbaride uskumuste kohta:

Usume, et Universumil on teadvus, mida me ei mõista. See tegeleb tähenduse otsimisega, paigutades oma teadvuse igasse eluvormi. Me oleme Universum, mis üritab end mõista.

Uhuunduse käsiraamat