Eelmine peatükk
Pealehele

Internet - killuke maailma Sinu laual

Paljud meie seast on kindlasti kuulnud, et leidub selline huvitav võrk nagu Internet. Mõnevõrra vähem on vast inimesi, kes Internetiga juba veidi kokku puutunud, ning veelgi vähem neid, kes teda sinasõbraks ja oma lahutamatuks kaaslaseks võivad pidada.

Internet on ülemaailmne arvutivõrk, mis on viimase kümne aastaga vallutanud pea kogu maailma. Praeguseks on Internet tunginud igale elualale, mis on info ja arvutitega mingilgi viisil seotud. Aga milline eluvaldkond ei oleks siis nendega seotud! Ei maksa unustada, et inimene vajab pidevalt suhtlemist ehk teisisõnu info vahetamist, ilma milleta ta ei suuda sooritada ühtegi mõtlemist vajavat tegevust. Arvutid ja arvutivõrgud, sealhulgas Internet, on aga info edastamise moodsaimad vahendid. Nii ongi Internet seotud pea kõigiga. Praegu on Internetil kogu maailmas juba ligi sada miljonit kasutajat ja see arv kasvab pidevalt tohutu kiirusega!

Selline gigant ei tekkinud aga iseenesest ja korraga. Interneti sünnimomendiks võib pidada 1. septembrit 1969, mil USAs ühendati võrgu vahendusel kokku Los Angeleses asuva California ülikooli ning Stanfordi uurimisinstituudi arvutid. Tollal polnud arvuti enam mingi haruldus ja pisemad arvutivõrgudki olid siin-seal tekkinud. Mille poolest oli too ühinemine siis sedavõrd eriline, et meil on alust seda ka rohkem kui veerand sajandit hiljem meenutada? Põhjus on lihtne - tegu oli uut tüüpi arvutivõrgu sünniga, mis on oma eluvõimelisust tõestanud tänini.

Ligi kakskümmend kaheksa aastat tagasi juhtunu oli pea kümneaastase mahuka eeltöö vili. 60te aastate algul otsustati USA sõjandussfäärides hakata välja töötama standardset arvutivõrku, mis ühendaks omavahel tähtsamaid sõjandus- ja ka akadeemilises vallas töötavad arvuteid. Tollal valitses maailmas võidurelvastumise tippaeg ning Nõukogude Liidu raskerelvade vorpimine nõudis USAlt omapoolseid vastumeetmeid. USA ei vastanud sellele ainult raskerelvadega, vaid mõtles juba tollal infotehnoloogiale: strateegilise info häireteta ja kohene edastamine on sõjanduses ju igal juhul hädavajalik. Arvutivõrgu loomine usaldati USA Kaitseministeeriumi Perspektiivarengute Agentuurile (Defence Advanced Research Project Agency, DARPA), mille järgi hakati kavandavat võrku nimetama ARPANetiks.

Mis põhimõtetel aga ARPANet üles ehitada? Seniloodud väikesed arvutivõrgud oli tollal pea eranditult hierarhilised - neis oli oluline roll täita kindlal keskarvutil, millega oli hulk väiksemaid arvuteid jäigalt ühendatud. Taoline keskarvuti juhtis võrgu tööd, samuti hoiti seal olulisemaid andmeid ja muid ressursse. Juhtus aga keskarvuti millegipärast rivist välja langema, oli hetkeliselt halvatud ka kogu võrgu töö. Tänapäeval võib hierarhilise ülesehituse näitena tuua telefonisüsteemi, kus keskjaama rivist väljamineku korral jäävad tummaks kõik sellega liidetud telefonid.

ARPANetile selline võrgu ülesehitus ilmselgelt ei kõlvanud. Võrgule esitati väga karm tingimus: sõjaolukorras, mis tänapäeval tähendab ju mitmeid tuumarünnakuid, pidi võrk või vähemalt osa sellest tööle jääma. Pole aga midagi lihtsamat, kui teha tuumapommi või paariga "kahjutuks" võrgu keskus! Tuletagem meelde 1991. aastal peetud Lahesõda - esmalt hävitasid ameeriklased täppispommidega Iraagi sidekeskused ja komandopunktid, misjärel Iraagi väeüksused kaotasid üksteisega kontakti ning neid oli kerge ükshaaval ümber piirata ja likvideerida.

Seepärast otsustatigi ARPANet - praeguse Interneti eelkäija - ehitada üles hajusvõrguna, millel pole ühtegi kindlat keskust, vaid erinevad arvutid suhtlevad selles üksteisega nagu võrdne võrdsega. 1969. aasta septembris õnnestuski kaks esimest arvutit selliselt "traatipidi" kokku ühendada; aasta lõpuks koosnes ARPANet juba neljast arvutist, mida lahutasid sajad kilomeetrid. Peagi võrk aga suurenes sinna liitunud uute arvutite arvel. 1972. aasta lõpuks ühendas ta kolmekümmet seitset arvutit, 1977. aasta märtsis aga juba sada üksteist arvutit. ARPANet kasvas kiiresti tänu uudseile omadusile, mis teiste võrkude juures puudusid. Nimelt polnud ARPANet üks kindel võrk, vaid ta koosnes hulgast alamvõrkudest, mis olid üksteisega partnerluse põhimõtetel kokku ühendatud. Alamvõrkudelt ei nõutud muud, kui nad oleksid üles ehitatud kindlate põhimõtete kohaselt ja vahetaksid andmeid teatud standarditele vastavalt. ARPANeti selline struktuur lubas võrku lihtsalt ja pea piiramatult laiendada, kui selleks vajadus tekkis. 70te lõpul ja 80te alguses vallutas ARPANet lisaks sõjandussfäärile veel pea kõik USA ülikoolid ning levis ka sealt väljapoole, Lääne-Euroopasse ja mujalegi.

80te aastate lõpul suurriikide vastasseis ja külm sõda kadusid, millega seoses "lahjendati" ka mitmeid USA sõjandusprogramme. Ühe tulemina avati ka ARPANet senisest palju laiemaks kasutamiseks ning ta otsene seos sõjandussfääriga kadus. Funktsiooni vahetumine asendas ka nime - senine ARPANet nimetati ümber Internetiks. Nimetus Internet oli vägagi õigustatud: too võrk ühendas juba siis paljusid maailma riike ja ülikoole, olles juba tollal maailma suurimaks arvutivõrguks, millesse oli ühendatud mitukümmend tuhat arvutit.

Siit saigi alguse Interneti plahvatuslik kasv, mille käigus liitusid võrguga üksteise järel erinevad piirkonnad ja riigid. Alates sellest ajast kuni praeguseni kasvab Internet tempoga kaks kuni viis korda aastas. Algul olid Internetiga ühinenud peamiselt küll mitmesugused ülikoolid ja teadusasutused - seega võis teda suures osas lugeda akadeemiliseks võrguks. Mainitud tendents on kadunud alles viimase kolme-nelja aasta jooksul, mil Internetiga on hakanud liituma ka arvukad kommertsasutused ja teda on hakatud kasutama ka kui uut meediumiliiki ja võimsat reklaamipinda. See on andnud Interneti tohutule kasvule aga oma ning sugugi mitte väikese panuse. Praeguseks on kommertssfäär esindatud Internetis juba palju arvukamalt kui akadeemiline sfäär.

1990. aastaks oli Internetiga ühinenud juba üle tuhande viiesaja mitmesuguse alamvõrgu, mis sisaldasid kokku üle kahesaja tuhande arvuti. Praeguseks, see on 1997. aasta suveks, ühendab Internet aga juba ligi nelikümmend miljonit arvutit, mis jagunevad mõnesajasse tuhandesse alamvõrku. Interneti kasutajaid arvatakse olema umbes sada miljonit, mis on üle pooleteise protsendi kogu Maakera elanikkonnast. Tegu näib olema tõesti kogu maailma ühendava võrguga! Päris täpset kasutajate arvu, nagu ka võrku ühendatud arvutite arvu, ei tea aga keegi, sest Internet on võrkude võrk, kus on üldist loendust suhteliselt raske läbi viia.

Eesti ühines Internetiga üsna varsti pärast iseseisvuse taastamist 1991. aastal. Tollal tekkisid väikesed "võrgusaarekesed" Tallinnas Küberneetika Instituudis ja KBFIs ning Tartus asuvas Eesti Biokeskuses. Need hakkasid pidevalt laienema tempoga kolm-neli korda aastas, ühendades endaga järjest uusi kasutajaid. Nagu kogu maailmas, olid ka Eestis ühed esimesed liitujad ülikoolid ning mitmesugused teadusasutused. Aga ka firmad olid Eestis juba üsna algusest peale "võrgus" esindatud. Praegu on Eestis Internet "sees" kõigis kõrgkoolides, enamikes teadusasutustes, suurel osal üldhariduskoolidest ning pea kõikides endast lugupidavais firmades, kes tahavad infot kiiresti vahetada. Ning ka Eesti suurimatel saartel - Hiiumaal ja Saaremaal - on suhteliselt arvestatavad Interneti keskused, rääkimata muudest paikadest.

Interneti vahendusel saab praegu lugeda pea kõiki Eesti tuntuimad päeva- ja nädalalehti, saata kirju Eesti Presidendile, lehitseda tuntuimate raamatukogude katalooge... Praegu on Eestis ligikaudu üksteist tuhat Internetiga ühendatud arvutit ning kolm-nelikümmend tuhat Interneti kasutajat, mis teeb üle kahe protsendi kogu Eesti elanikkonnast. Nende arvude põhjal on Eesti Interneti levikult elaniku kohta Euroopas teise kümnendi keskel, edastades selliseid riike nagu Prantsusmaa ja Hispaania, rääkimata teistest Ida-Euroopa riikidest. Mainitud riikidel oli aga muu maailmaga aega suhelda aastakümneid, Eesti on saanud teiste riikidega vabalt kaasa sammuda vaid veidi üle viie aasta. Seda aluseks võttes näib Eestil olevat suuri šansse infoühiskonnas läbilöömiseks.

Kuidas siis Internet ikkagi üles ehitatud on ja mida ta teha võimaldab? Nagu mainitud, koosneb Internet paljudest suhteliselt iseseisvatest omavahel ühendatud arvutivõrkudest. Ükski neist alamvõrkudest ei allu harilikult teisele, vaid nad on kokku ühendatud partnerlusprintsiibil. Erinevatel alamvõrkudel on tavaliselt ka erinev omanik - seega ei kuulu kogu Internet mitte kellelegi personaalselt, vaid ta erinevad osad on erinevais omandusis. Internetti ühendatud arvuteid nimetatakse tihti ka Interneti serveriteks.

Internetil pole kindlat keskust ja ühest arvutist teise võib info vajadusel liikuda paljusid erinevaid teid pidi. Selles osas on Internet sarnane maanteevõrguga, millel puudub samuti kindel keskus ning ühest linnast või külast teise saab liikuda paljusid erinevaid marsruute pidi. Kui osa teid on remondis või muudel põhjustel suletud, saab oma reisimarsruudi pea alati planeerida teiste teede kaudu. Kui teedevõrk on küllalt tihe, siis on mingi tee sihtpunktini vast ikka läbitav, olenemata remonditöödest, loodusõnnetusist ja muust taolisest. Ka Internetis toimitakse analoogselt: kui ühendus otsemat või kiireimat teed pidi on millegipärast häiritud, valib võrk ise automaatselt teise ühendustee. Nii tagatakse teadete edastamine igal sellisel juhul, kui kahe arvuti vahel olevast suurest võrgust ehk paljudest teedest on toimima jäänud ka ainult üks ühendustee. See abinõu pole vajalik mitte ainult tuumarünnaku korral, mille Interneti eelkäija ARPANet pidi välja kannatama, vaid igasuguste ootamatute olukordade puhul. Mainitud võte tõstab märgatavalt võrgu töökindlust; töökindlus on tänapäeval aga iga süsteemi üks tähtsamaid omadusi.

Infovahetus Internetti moodustavate erinevate võrkude ning neisse lülitunud arvutite vahel on reguleeritud kindlate standarditega. Ühtne standardimine kogu Interneti piires on vajalik selleks, et mingi teade või sõnum saaks vabalt liikuda kõigis selle osades ehk alamvõrkudes. Kes on puutunud Internetiga kokku veidi tihedamalt, on kindlasti näinud lühendit TCP/IP. See lühend kujutabki endast standardit, kuidas võrgu erinevad "sõlmed" ehk arvutid üksteisega teateid vahetavad. Lühidalt võiks öelda, et ühest arvutist teise saadetud teade jagatakse väikesteks osadeks, mida nimetatakse pakettideks. Iga selline pakett varustatakse infolipikuga ning läkitatakse mööda võrku teele. "Lipikul" on kirjas, kuhu pakett tuleb saata ning mida ta sisaldab. Kui adressaatarvuti on teate kõik paketid kätte saanud, paneb ta neist teate taas kokku ja tuvastab, et teade jõudis edukalt temani.

Igal Interneti arvutil on võrgus kindel aadress, nii nagu iga inimesel, samuti ka igal firmal ja muul organisatsioonil on kindel postiaadress. Kui tavaposti aadress sisaldab linna või küla nime, postiindeksit ja riigi nimetust, siis Interneti arvutite aadress koosneb hulgast numbreist või sõnadest, mis vahelduvad punktidega. Tegelikult on igal arvutil olemas nii sõnaline kui ka numbriline aadress, mis on võrdväärsed - inimene eelistab neist tavaliselt sõnalist, arvuti aga numbrilist kuju. Näiteks arvutile keeks.ioc.ee, mis on Küberneetika Instituudi keskserver, vastab numbriline aadress 193.40.251.219.

Internet on üles ehitatud nii, et tavakasutaja "leiab" võrgu kaasabil arvuti kogu Internetist üles alati selle aadressi põhjal. Ülejäänu eest hoolitseb Internet ise ning tavakasutaja ei pea midagi teadma liinide ja alamvõrkude paigutusest ega ka sellest, kuidas ühest arvutist teise liikuv info pakettideks jaotatakse ja mööda liine teele läkitatakse. Selliselt töötab ju ka tavapostisüsteem - lastes kirja kasti, jääb meie ülesandeks ainult aadressi ümbrikule kirjutamine: kuidas ning milliseid teid pidi kiri adressaadini jõuab, meid enam ei huvita, see on postisüsteemi sisemise organiseerituse asi. Kui kirjale on lisatud vale aadress, saadab post kirja reeglina saatjale tagasi; sama teeb ka Internet, andes selle kasutajale teada, et sellise nime või numbriga arvutit Internetis pole. Interneti põhimõtted erinevad tavapostisüsteemist ainult selle poolest, et küllalt suur teade jagatakse enne teele läkitamist osadeks - nii saame talitada küll digitaalinfoga, mida annab hiljem valutult kokku panna, mitte aga mingite esemetega, näiteks postisaadetistega, mille tükkideks jagamine on võimatu.

Internetiks ei saa pidada aga pelgalt võrku, sest iga võrk peab olema ette nähtud millegi edastamiseks, mitte aga eksisteerima võrgu enda olemasolu pärast. Interneti teevad töötavaks süsteemiks võrgus kättesaadavad teenused ja selle kasutajad. Interneti all mõeldaksegi kooslust, mis koosneb kolmest komponendist:

Igast Intenetti ühendatud arvutist on põhimõtteliselt võimalik ligi pääseda kõikidesse teistesse Interneti arvuteisse üle kogu maailma ja neis sisalduvat infot vahetada. Internetis on aga kümneid miljoneid arvuteid! Tähelepanuväärne on ka see, et juurdepääsu keerukus ei sõltu sellest, kui kaugel teine arvuti asub: kas ta asub teises toas, teises majas, teises linnas või hoopis teisel pool maakera. Peaasi, et too arvuti on Internetti ühendatud ja liinid selle arvutini toimivad! Seega on iga Internetti ühendatud arvuti ühenduses kogu maailmaga, täpsemini küll maailma selle osaga, mis on viidud digitaalkujule ja siirdatud Internetti. Seda osa maailmast tavatsetakse nimetada virtuaalmaailmaks, vastandina tegelikule maailmale, mille all mõeldakse kõike seda, mida Internetti ühendatud arvutid ei sisalda ehk mis võrku ühendatud pole. Seepärast võib Internetti õigustatult pidada killukeseks maailmast töölaual, sest ta lubab info piiranguteta edastamist üle kogu maailma.

Internet on ka "esimene pääsuke", näitamaks, et infoühiskonnas hakkavad geograafilised kaugused mängima üha väiksemat rolli. Tegelikult on selline side kogu maailma piires toiminud küll juba aastakümneid - helistada ja telegrammi saata saab ju nii naabermajja kui ka naaberriiki ning teisele poole maakeragi. Ainult et kõne ja telegrammide hinnad sõltusid ja sõltuvad praegugi reeglina kaugusest ning teisele poole maakera helistamine läheb tavaliselt maksma üsna soliidse summakese. Interneti puhul on aga ükskõik, kas vahetada infot naaberarvutiga või tuhandete kilomeetrite kaugusel olevaga, teenuse kavliteet ja hind ei sõltu sellest karvavõrdki. Paljud Interneti alamsüsteemid loevad siiski kokku ka tööaja ning esitavad kasutajale selle järgi arve. Tööajaks loetakse reeglina aga võrgus sees olemise aega, mis ei sõltu sellest, kas tööd tehti võrgu vahendusel mõnes naaberarvutis või vahetati infot näiteks mõne Austraalia arvutiga. Viimast ei võimalda eristada juba ainuüksi Interneti ülesehitus.

Internet avab ta kasutajaile kogu virtuaalmaailma. Seda siiski mitmete klauslitega: osa maailmast peab tavakasutajate pilkude eest jääma suletuks, kõigile soovijaile on avatud vaid väike osa sellest. Aga nii toimitakse ka tavamaailmas - kõndides mööda linnatänavaid, ei saa me sisse põigata igast uksest ja vaadata ringi igas korteris ja firma tööruumis. Neisse ligipääs on lubatud ainult selle valdaja või omaniku loal, sest tegemist on privaatpiirkondadega. Paljud sellised piirkonnad on lukus - neile pääseb ligi ainult võtmega, mis on selle omanikel ja samuti inimestel, keda on omanikud neisse piirkondadesse lubanud. Lisaks privaataladele on aga ka hulk vabalt ligipääsetavaid alasid: linnatänavad, pargid, muuseumid, kirikud, tähtsamad vaatamisväärsused ja muu taoline.

Ka Internet on selliselt üles ehitatud - seal on nii vabu kui ka piiratud juurdepääsuga alasid. Nende alade all tuleb mõista Internetti ühendatud arvutites olevaid ressursse ja andmeid, millele pääseb ligi võrgu kaudu. Vabu alasid saab külastada iga soovija ehk võrgu kasutaja, "lukus olevaile" piiratud aladele pääsemiseks on vaja teada aga mingit parooli, mis on võtme analoog virtuaalmaailmas. Kes parooli ei tea, need sinna ligi ei pääse. Kes aga parooli teavad, need pääsevad sellele alale võrgu vahendusel ligi ükskõik millisest maailma osast, kus asub Internetti ühendatud arvuti. Sellist süsteemi, kus juurdepääs on põhimõtteliselt tagatud kõikjalt ja kõigile, kuid seda on vajaduse korral mitmesuguste paroolidega ja muude erivõtetega piiratud, nimetatakse avatud süsteemiks. Avatud süsteemi põhimõte on viimastel aastatel väga levinud, sest ta lubab väga mugavalt luua uusi ühendusi süsteemi erinevate osade vahel - selleks tuleb vaid tekitada ja vahetada paroolid ja leppida kokku muudes infovahetustavades. Internet põhineb just avatud süsteemi põhimõtetel.

Enamik Internetti ühendatud arvuteid ehk Interneti servereid kasutab operatsioonisüsteemi UNIX. UNIXi arvutid lubavad nagu omaaegsed suurarvutidki endil töötada mitmel inimesel korraga ja ka üks kasutaja võib arvuti taga teha vajadusel korraga mitut tegevust. Erinevus kümme-kakskümmend aastat tagasi levinud suurarvuteist seisneb aga selles, et tänapäeval kasutatakse arvutit reeglina üle võrgu; eraldi ruumis asuvad terminalid, mis sisaldasid ainult kuvari ja klaviatuuri, on saanud suures osas ajalooks. Tollaste suurarvutite ajastust on aga üle võetud kasutajate haldamisega seonduv - igal UNIXi arvutil on kindlaks määratud kindel arv kasutajaid, kellel on oma kasutajanimi ning parool.

UNIXi arvuti kettaruum on jaotatud piirkondadeks: igal arvutikasutajal on seal oma piirkond, millele pääseb ligi ainult oma kasutajanime ja parooli sisestades. Seal olevat infot saab lugeda ja muuta ainult selle ala omanik, kui ta pole neid õigusi kellelegi teisele edasi delegeerinud. Nii ei pääse teised kasutajad privaatinfole ligi, küll aga pääseb sellele parooli sisestades ligi kasutaja ise ning seda igalt poolt, kus on olemas Interneti ühendus. Lisaks privaataladele on Internetis ka hulk selliseid alasid, mida saab lugeda iga võrgu kasutaja. Ka need alad on reeglina kellegi omad, kuid omanik on sätestanud, et nad võivad olla kõigile ligipääsetavad. Saab ju ka tavamaalimas mingi maa-ala või hoone omanik teha osa oma valdustest üldkasutatavaks.

Mõned Interneti serverid kasutavad ka UNIXist erinevaid süsteeme, kuid toodud paroolide ja kettaruumi jaotamise põhimõte on Internetis üldkasutatav. Ilma parooli teadmata ja pääsuõigust omamata pääseb tavaliselt ligi ainult sellele infole, mis on kõigile vaatamiseks välja pandud.

Millist infot siis Internet võimaldab vahetada ja kuidas? Kõigepealt saavad Interneti kasutajad saata üksteisele kirju - vastandina tavapostile nimetatakse seda elektronpostiks või e-postiks ehk eesti keeles ka meiliks. Selleks on igal Interneti kasutajal kindel aadress - elektronposti aadress ehk meiliaadress. Tavaposti aadressidega võrreldes on elektronposti aadress tavaliselt palju lühem ja meeldejätmiseks mugavam: ta moodustatakse kasutajanimest, märgist "@" ja arvuti või alamvõrgu nimest, mida kasutaja pruugib. Näiteks USA presidendi meiliaadress on president@whitehouse.gov ja minu autori aadress valdo@rk.ee. Eks ole palju parem meelde jätta, kui pikki kohanimesid ja postiindekseid! Ja taolised aadressid toimivad üle kogu maailma!

Elektronkiri ehk e-kiri (e-mail) on tavaliselt jupike digitaalkujul tekstiinfot, mida saab väga mugavalt adressaadile saata. Võrreldes tavakirjaga on e-kirjal kaks suurt eelist - ta jõuab kohale peaaegu hetkeliselt ning ta kirjutamiseks pole vaja raisata paberit ega tunda muret ümbrike ja kirjamarkide olemasolu pärast. Piisab elektronkujul kirjakene arvutil valmis tippida, panna see spetsiaalsesse meilihõlveprogrammi, lisada juurde adressaadi e-posti aadress ning kiri ühe nupuvajutusega teele saata! Kui saatja ja kasutaja vahelised Interneti liinid on küllalt kiired, võib olla kindel, et kiri on mõne sekundi või ülimalt minuti jooksul adressaadini jõudnud, olenemata sellest, kas kirja saaja asub kõrvalmajas või teisel pool maakera. Võrrelgem seda tavakirjaga, mis on teel vähemalt päeva, kui mitte hulga päevi või isegi üle nädala! Ainus tingimus, mida e-posti kasutamine aga nõuab, on Interneti ühenduse olemasolu.

Lisaks tekstile võimaldab e-post saata ka pilte, heli ja videolõike ehk üldisemalt öeldes mistahes digitaalinfot. Enamikel juhtudel kasutatakse e-posti praegu aga siiski kirjade ehk tekstikujul info edastamiseks; seda seepärast, et seni saab selle abil edastada suhteliselt väikeseid infohulki. Peetakse heaks tavaks, et ühe e-kirja pikkus ei ületaks viitkümmet kilobaiti. Selline maht võimaldab edastada mõnikümmend trükitud lehekülge või ühe keskmise kvaliteediga foto. Kui on vaja edastada mahukamat infot, kasutatakse selleks seni teisi Interneti teenuseid või jagatakse suur andmehulk väiksemaiks osadeks, millest igaüks tuleb eraldi teele saata. Viimase tegevuse jaoks on olemas standardsed vahendid.

Elektronpost võimaldab saata teateid ühele kindlale inimesele. Peale selle on Internetis võimalus edastada oma teade või kiri tervele hulgale inimestele või riputada välja koguni kõigile soovijaile. Seda võimaldavad meililistid ning uudisegrupid ehk USENET.

Meililistmeililist ehk postiloend on e-posti edasiarendus, kus kirja ei saadeta mitte ühele inimesele, vaid mitmele kasutajale korraga. Igale meililistile vastab kindel e-posti aadress, kuhu laekunud kirjad saadetakse automaatselt edasi kõikidele selle meililisti tellijaile. Nii saab omavahel ühendust pidada kitsas ring inimesi - kõik selles osalejad saavad osa kogu toimuvast kirjavahetusest. On olemas nii avalikke kui ka kinniseid meililiste. Neist esimesega saavad tavaliselt liituda kõik soovijad.

Meililistidega veidi sarnane on USENET ehk uudisegruppide süsteem, võimaldades samuti oma teateid või kirju suurele hulgale lugejaile laiali saata. Erinevalt meililistidest on uudisegrupid reeglina avalikud; neid võib sirvida ja seal asuvat lugeda iga Interneti kasutaja, samuti sinna uusi teateid postitada. USENET koosneb rohkem kui kümnest tuhandest uudisegrupist, millest igaüks vastab konkreetsele teemale. Iga taoline grupp kujutab endast teadetetahvlit, kuhu saab igaüks oma teate või sõnumi jätta, mida kõik soovijad saavad seejärel teatud aja jooksul lugeda. Nii saab võrgu vahendusel mõtteid vahetada ning diskussioone tekitada. Avalikest meililistidest erinevad uudisegruppid põhiliselt selle poolest, et nende lugejaskond on tavaliselt laiem.

Lisaks elektronkirja saatmise ja uudisegruppide lugemise võimalustele on Internetis ka palju muid info edastusviise, mis võimaldavad siirdada ükskõik kui mahukat infot. Neist pruugitavamad on kaks süsteemi - FTP ja WWW. FTP ehk failiedastus (File Transfer Protocol) on Interneti teenus, mis määratleb infohulkade ehk failide ülekandmise korda ühest Internetti ühendatud arvutist teise. Failiedastuseks FTP abil tuleb teada kasutajanimesid ning paroole mõlemas arvutis. FTPd ehk failiedastust võib piltlikult võrrelda kolimisega tavaelus - ühest korterist või majast teise kolimisel peavad käepärast olema mõlema korteri võtmed, muidu see ju ei õnnestu. Digitaalinfo omapära on aga see, et kopeerimisel jääb ka algeksemplar puutumatult alles: seega kujutab failiedastus tegelikult failide kopeerimist ühest arvutist teise.

Failiedastusest on olemas ka selle anonüümvariant, mida pruugitakse juhul, kui mingit infot tahetakse kõigile vabalt kättesaadavalt välja panna. Anonüümsel failiedastusel (anonymous FTP) ei küsita infole ligipääsemiseks parooli, selle asemel palutakse kasutajal end viisakalt esitleda ehk sisestada oma e-posti aadress. Anonüümse FTP vahendusel on Internetis vabalt kättesaadav igat liiki mahukat infot - tekstifaile, mitmesuguseid pilte, videolõike ning muud sellist.

Moodsaim ja kasutatavaim Interneti teenus on aga WWW (World-Wide Web), mis võimaldab "tõmmata" Internetist nii teksti-, pildi-, heli- kui ka videokujul infot ning seda koheselt kuvada või muul viisil esitada. Lisaks sellele lubab ta saata ka elektronposti ja teha muudki huvitavat, millele liitub veel väga mugav ja kasutajasõbralik välimus. WWWst teeme lähemalt juttu edaspidi.

Internet lubab lisaks info siirdamisele arvutite vahel aga hoopiski enamat. Nimelt lubab Internet töötada võrgu vahendusel ükskõik millises arvutis üle kogu maailma. Ainsaiks tingimusiks on sel juhul arvuti ühendatus Internetti ja arvutis legaalseks kasutajaks olemine, ehk teisisõnu selle kasutajanime ja parooli teadmine. Seda lubab kaugterminaliteenus telnet - ta võimaldab minna terminalina Interneti vahendusel ükskõik millisesse selle arvutisse ükskõik kus maailma osas! Nii on juba paarkümmend aastat tagasi suurarvutitel levinud terminaliteenus saanud uue rakenduse: tollast klaviatuuri ja kuvarit sisaldavat terminali asendab praegu Internetti ühendatud personaalarvuti ja terminali suurarvutiga ühendanud liini asendab Internet, lubades katta kui tahes pikki vahemaid.

Nii võib töötada ükskõik kus maailma osas paiknevas arvutis: ainus, mis seda vahel häirib, on sideliinide kiirus. Olles kaugterminalina end ühendanud maakera teisel poolel asuva serverarvuti taha, ei ilmu ka Su enda kuvarile ükski märk peale klahvivajutust enne, kui ta on üle kantud tuhandete kilomeetrite taha ja sealne kaugarvuti on otsustanud seda kuvaril näidata ning märgi tagasi saatnud. Aga see on siiski üllatavalt kiire - klahvivajutus käib Maakera teisel küljel Interneti vahendusel ära tavaliselt sekundi murdosa vältel, ainult vahel võtab see aega mõne sekundi! Siiski tuleb nii töötades kasutada vahel pimesi tippimist - klaviatuurilt sisestatu ilmub sel juhul ekraanile alles pärast mitme sõna sisestamist.

Tegelikult ei olene võrgu kiirus sugugi mitte alati kaugusest, vaid suuresti ka liinide läbilaskevõimest ja nende koormatusest. See oleneb omakorda aga magistraalliinide paiknemisest. Nii on Interneti-ühendus USA infotehnoloogiakeskustesse, nagu California, Minnesota ja muud taolised, märgatavalt kiirem, kui ühendus meie endi naabritega - Läti ja Leeduga - rääkimata Venemaast, mille suuremaisse linnadesse juba ka Internet jõudnud on. Ka Eesti mitmesse maapiirkonda on Interneti ühendus suhteliselt aeglane - Viljandisse, Valgasse ja Jõgevale liigub info tavaliselt aeglasemalt kui Soome, Rootsi ja Saksamaale.

Samad tendentsid avalduvad tegelikult ka mitmete Interneti-eelsete infrastruktuuride korral, kuigi veidi tagasihoidlikumas rüüs. On ju Tallinnast USAsse helistades kõne kvaliteet reeglina puhtam kui Alutaguse metstesse helistades, sest esimene kasutab kvaliteetseid digitaalliine, teine aga aastakümnete vanuseid pikki analoogliine. Ka on Tallinnast lihtsam reisida Amsterdami kui Naissaarele - esimesse käivad regulaarlennud korra päevas, viimasesse aga regulaarreise ei toimu ning liikuda saab ainult kord nädalas piirivalvekaatritega piirivalvurite vastutulekul. Amsterdam asub Tallinnast aga rohkem kui kahe tuhande kilomeetri kaugusel, samal ajal kui Naissaareni on vaid kolmteist kilomeetrit. Interneti korral tulevad taolised nähud aga palju selgemalt esile - senised geograafilised struktuurid suurelt osalt kaovad ja asenduvad uutega, kus põhirolli hakkab mängima info edastuskiirus. Piirkonnad, kuhu Internet ei jõua või milleni viivad liinid on teistest aeglasemad, muutuvad tahes-tahtmata kogu maailma ääremaadeks.

Peale mainitud teenuste saab Internetti kasutada tegelikult pea igal pool, kus põhieesmärgiks on mingi (digitaalkujul) info edastamine või vahetamine. Näiteks saab Interneti pruukida vestlusiks, kus ühe kasutaja tipitud tekst ilmub hetkeliselt teise kasutaja ekraanile ja vastupidi. Ka võib Internet toetada mänge, kus üks kasutaja mängib võrgu vahendusel teise vastu. Erinevaid kasutusalasid on Internetil tohutult!

Interneti tähtsust on raske üle hinnata. Tegu on ikkagi esimese süsteemiga, mis võimaldab edastada pea hetkeliselt, mugavalt ja piiramatult mitmesugust digitaalinfot üle kogu maailma. Nii, nagu tuleviku ajaloolased kõrvutavad aastaarve 1782 ja 1946, mil konstrueeriti maailma esimene aurumasin (mootor) ja esimene elektronarvuti (protsessor), hakkavad nad kõrvutama ka aastaarve 1825 ja 1969, mil võeti kasutusele esimene raudteeliin kui industriaalühiskonna luustiku alge ja läks tööle esimene jupike Internetist kui infoühiskonna luustikust. Kui tööstusrevolutsioon sai õige hoo kätte alles peale raudteevõrgu valmimist, saab inforevolutsioon hoo kätte alles peale Interneti-laadsete võrkude põhjalikku levikut ning kasutuselevõttu kõikides eluvaldkondades. Need on aga just viimastel aastatel arenenud väga tormiliselt.

Interneti meeletu arengu on viimasel kolmel aastal suuresti põhjustanud aga mugava ja kasutajasõbraliku süsteemi - WWW - ilmumine. Kui Internet tegi info hetkelise vahetamise maailma eri osade vahel üldse võimalikuks, siis WWW teeb info vahetamise tavakasutaja jaoks endisest palju lihtsamaks ning mugavamalt pruugitavamaks. Kui võrrelda Internetti raudtee ja veduritega, mis veavad peamiselt kaubaronge, siis WWW ilmumist saab võrrelda reisivagunite kasutuselevõtuga ja jaamahoonete ehitamisega. On ju pehmes luksusvagunis palju mugavam reisida, kui kõvas ja kolisevas kaubavagunis konutada, ning hubases jaamahoones sujub rongi ootamine palju kergemini kui soises ja porises teeääres. Seepärast kipub enamik reisijaid eelistama reisvaguneid kaubavaguneile.

Kuigi - äärmise vajaduse korral saab ka hakkama ka tossava vedurikronu ja külma ning kõleda vaguninurgaga, nii nagu ka Internetti saab pruukida ilma WWWta ehk mugava kasutajakeskkonnata. Aga mugavad reisivagunid tõmbavad ligi hoopis rohkem reisijaid kui külm ja kõva vagunipõrand - nii tõi ka WWW Internetti senisest hoopis rohkem kasutajaid.


Järgmine peatükk

Copyright © 1997 Valdo Praust
Kopeerimine ja materjalide kasutamine ilma autori nõusolekuta keelatud