Eelmine peatükk
Pealehele

Hea kiire tee - infokiirtee

Oletame, et meil on vaja kusagile sõita, kaugemale oma kodulinnast või -külast. Siis on meie esmaseks ülesandeks leida mingi liiklusvahend, millega sõita, ning marsruut, kuidas sõita. Maailm on aga mitmepalgeline ja keeruline ning nii on liiklusvahendeid kui ka teid, mida mööda need liikuda võivad, mitmeid erinevaid. See kõik teeb otsustamise tihti vägagi raskeks.

Minnes näiteks Järvamaal asuvalt Väätsalt Berliini, on üks võimalikke variante sõita kohaliku bussiga seitsme kilomeetri kaugusel asuvasse Paidesse, sealt teise bussiga edasi Tallinna, laevaga Helsingisse ning lennukiga Berliini. Samas on võimalik minna autoga Tartusse, istuda seal Varssavisse suunduvale kiirrongile "Balti Ekspress" ning Varssavis asuda Berliini suunduvale rongile. Lõpuks on võimalik sõita oma autoga ka Väätsalt otse Berliinini välja. Kui läheme külla naaberkülas või -majas olevale sõbrale, oleme taas valiku ees: kas minna jala, kasutada selleks jalgratast, "sääreväristajat" või koguni autot?

Kui olemegi kokku leppinud liiklusvahendis - näiteks autos - jääb õhku siiski küsimus reisi marsruudist, mis tuleb järgnevalt kindlaks määrata. Selleks peame orienteeruma esmapilgul tihti korrapäratu rägastikuna näivas teedevõrgus ja leidma sihtpunktini lühima tee. Sageli on see küllaltki tüütu ülesanne - lisaks teepikkusile mängivad siin suurt rolli veel sõiduajad ning -hinnad, mida kõike tuleb konkreetse reisi plaanimisel arvestada. Seega on reisimarsruudi ja liiklusvahendite valik tihti vägagi raske ülesanne.

Ideaalvariandiks oleks sellise kiirtee olemasolu, mida mööda liiguksid kõik liiklusvahendid ning millele suubudes oleks vaja teada anda vaid reisi sihtkoht. Ülejäänu eest otsustaks tee ise, mida mööda tuleks sõita ainult otse. Kuna aga selline tee ei saa läbida maailma kõiki paiku, siis tuleb ühe tee asemel ehitada terve teedevõrk - peale magistraal- ehk kiirteede veel neile peale- ja mahasõiduteed. Nii tegelikkuses toimitaksegi: teede ristumispaigad on varustatud korralike viitadega, et teedevõrgus orienteerumisel ei tekiks mingeid raskusi. Kõiki suuremaid ristmikke ilmestavad mahukad teeviitade plokid, kus on ära näidatud kaugused paljude suuremate paikadeni, kuhu sealt lähtuvad teed suunduvad. Iga vähegi pikema matka korral sõidame me enamiku ajast mööda magistraal- ehk kiirteid, ainult reisi alguses ja lõpus pruugime ka muid teid, et jõuda kiirteedeni ning kiirteedelt sihtkohani.

Täpselt sama, mis kehtib teedevõrgu korral, peab paika ka infovõrgu ehk arvutivõrgu korral. Ka seal on meie eesmärgiks ehk unistuseks ühtse magistraalliini olemasolu, mis suudaks edastada suvalist infot vägagi mugavalt. Kui me tahame ühest paigast teise infot edastada, ei huvita meid ju reeglina see, milliseid teid pidi see info liigub, vaid huvitab ainult info võimalikult kiire jõudmine sihtkohta. Nagu maanteed, nii peavad ka infoedastusliinid ehk arvutivõrgud olema küllalt keeruka struktuuriga, et hõlmata maailma kõiki erinevaid paiku - kõigist paigust üht magistraalliini läbi ehitada on võimatu. Seega peab ülemaailmne infoedastusvõrk sisaldama sarnaselt maanteevõrgule mitmesuguseid liine, mis üksteisega ristuvad ja hargnevad. Põhiline koormus langeb sel juhul magistraalliinidele ehk kiirtee analoogidele; enamike väiksema koormusega liinide ehk tavateede analoogide ülesanne on seal liikuva info edastamine magistraalliinidele. Kui infot edastada vähegi pikema maa taha, kulgeb ta suures osas mööda magistraalliine.

Ülemaailmsel infovõrgul on võrreldes maanteevõrguga aga üks oluline erinevus - info liigub mööda sideliine pea hetkeliselt ja meie ei saa infoga kaasa reisida, nagu me saame saata kaupa vedavat veoautot. Seepärast on nii info saatja kui ka vastuvõtja jaoks ükskõik, milliseid teid pidi info sihtkohta jõuab! Peaasi, et see toimub pea hetkeliselt ja üle suudetakse kanda ka suurimad infokogumid, mis maailmas pruukimises on ning edastamist vajavad. See võimaldabki vaadata kogu suurt võrku ühtse tervikuna, kaotades huvi ta siseehituse ning struktuuri vastu pea täielikult. Peaasi, et võrgu ühes "otsas" temasse sisestatud info tuleks kiiresti võrgu teisest, soovitud "otsast" jälle välja.

Sellist "infoteede" võrku võib kasutaja vaadelda ühe teena, mis ühendab maailma kahte suvalist punkti, unustades selle taga oleva keerukama struktuuri sootuks. Just seepärast nimetataksegi ülemaailmset arvuti- ehk infovõrku sageli infokiirteeks. Nii saab digitaalinfo korral võimalikuks see, mis oli, on ja jääb võimatuks teedevõrkude korral, nagu äsja veendusime! Sellise ülemaailmse info- või arvutivõrgu ehk siis infokiirtee olemasolu on infoühiskonna üks tähtsamaid eeldusi. Mingist infoühiskonnast ei saa juttugi olla, kui kogu infot ei saa vajaduse korral piiramatult ning kiiresti edastada! Kuid infokiirtee olemasolu pole infoühiskonna ainus eeldus - lisaks sellele peab digitaalinfo olema pruukimises pea igas eluvaldkonnas. Teisisõnu saab infoühiskonnast rääkida alles siis, kui valdav enamik kogu maailmas hoitavat ning edastatavat infot on digitaalkujul ning üleüldise infoedastusvõrgu ehk infokiirteega on ühendatud pea kõik infot säilitavad, pruukivad ja töötlevad seadmed. Tühipaljas võrk pole ju kunagi midagi väärt, kui selle abil midagi ei edastata!

Äkki on ülaltoodud omadustega võrk ehk infokiirtee juba olemas? On ju kõik loetletud omadused omased Internetile. Internet nagu maanteevõrkki on ülemaailmne universaalne hajusvõrk, millel pole kindlat keskust. Ka Interneti kasutajale ei paku huvi, millist teed pidi ta info liigub, peaasi et ta kohale jõuaks!

Internet pole oma praeguses arengustaadiumis aga kaugeltki veel infokiirtee ehk tulevase infoühiskonna tugiluustikuna toimiv globaalvõrk. Kuid praegu toimiv Internet on sellele mitmes mõttes lähedane süsteem - kõik märgid näitavad, et tulevane infokiirtee areneb välja just Interneti baasil. Seda on edukalt tõestanud Interneti areng viimastel aastatel. Olemasolev Internet sarnaneb tulevase infokiirteega eelkõige selle poolest, et ta on ülemaailmne universaalne hajusvõrk, mis suudab edastada kõigi sellega ühendatud paikade vahel suvalist digitaalinfot ning tal pole kindlat keskust. Internet on seni ainus taoliste omadustega võrk ja vaevalt, et talle teist samalaadset konkurenti paralleelselt kõrvale tekib!

Et Internet areneks infokiirteeks, mida mööda saaks igasugune digitaalinfo vajadusel mugavalt liikuda, peab selles toimuma veel terve rida muutusi ning täiustusi. Kõigepealt peab märgatavalt kasvama võrgu edastuskiirus. Praegune Internet lubab tihti küll rahuldavalt edastada teksti ja pilte, kuid audio- ja videofailidega tekivad tihti probleemid, sest need on küllalt suured! Tuletame meelde, et digitaalpildi maht on tekstiga võrreldes märgatavalt suurem, millest on omakorda mäekõrguselt üle heli ehk audioinfo, samuti videoklipid.

Üks kvaliteetpilt vastab tavaliselt sajale leheküljele tekstile ehk siis õhemale raamatule. Kvaliteetpildi asemele "mahub" aga ainult sekundi jagu kvaliteetheli, videosignaali ühes sekundis on taolisi pilte aga kogunisti kakskümmend viis. Kui praegune Internet heli ja liikuvaid pilte ehk videoklippe edastabki, jäävad need laserplaadil ja videokassetil talletatule kvaliteedilt reeglina alla ja on tavaliselt ka küllalt lühikesed.

Praeguse suhteliselt aeglase Internetiside peapõhjuseks on piiratud läbilaskvusega liinid. Mitmed neist pärinevad koguni aastate või isegi aastakümnetetagusest ajastust, kus nende põhieesmärk oli edastada vaid telefonikõnesid. Andmeside ja Internet polnud tollal lihtsalt päevakorral. Ärme unustame, et Interneti plahvatusliku arengu alguseks, seda eriti multimeediumi osas, võib pidada WWW kasutusevõttu, mis saavutas laiema leviku alles kolm-neli aastat tagasi. Selle ajaga ei jõua aga kogu maailma ega ka ühe arenenud riigi kõiki sideliine ja kommunikatsiooniseadmeid välja vahetada. Väga palju on senini töös isegi tavalisi kahesoonelisi vaskjuhtmeid, mille läbilaskevõime on küllaltki piiratud. Kuid tavalist telefonikõnet edastavad nad suurepäraselt!

Näiteks Eestis on tüüpiline Interneti edastuskiirus mõni kuni mõnikümmend kilobaiti sekundis; viimast tuleb pidada juba üsna heaks tulemuseks, eriti välisühenduste korral. Edastuskiirus sõltub suuresti liinide läbilaskevõimest ning ka Interneti kanalite täituvusest - tihti on magistraalliinid üle koormatud ja infopaketid peavad läbipääsu veidi ootama. Aga tipptunnil on paljud liinid sageli vägagi "umbes" ja edastuskiirus langeb alla kilobaidi sekundis. See hakkab sidet juba märgatavalt häirima, jättes vähegi pikemad tekstid ja mahukamad pildid üsna pikaks ajaks "tõmbama". Ega asjata pole WWWle pandud pilkenimi World-Wide Wait :)

Ka praeguse aja "normaalne" kiirus, mõnikümmend kilobaiti sekundis on sobilik vaid teksti ja piltide edastamiseks, kuigi ta suudab üle kanda ka keskmise kvaliteediga kõnet. Näiteks laserplaadikvaliteediga heli edastamine vajab juba ligi paarsada kilobaiti sekundis ja videosignaali edastamine megabaidi ringi sekundis või enamgi! Seepärast peabki Interneti edastuskiirus lähema kümne-paarikümne aasta vältel kümne- või koguni sajakordistuma.

Tulevane infokiirtee hakkab varem või hiljem põhinema pea eranditult fiiberoptilistel ehk valguskaablitel. Ükski teine kaabel ei suuda edastada piiramatult nii teksti, pilte, heli kui ka videoklippe, eriti aga kahte viimast. Valguskaablid võetakse tulevikus kasutusele mitte ainult magistraalliinidena, kus neid juba praegugi pruugitakse, vaid ajapikku ka lõpptarbijatele viivate harudena. Vähemalt praegu arvatakse, et tulevases infokiirtees pole vasel põhinevad "traate" kasutuses kuigivõrd palju, sest nende läbilaskevõime pole kiita. Lubab ju fiiberoptika edastada ligi ühe gigabaiti jagu infot sekundis, koaksiaalkaabli ühe megabaidi ja tavalise telefoniliini ühe kilobaidi vastu. Magistraalliinidena hakatakse tõenäoliselt pruukima sadu või tuhandeid kiude sisaldavat fiiberoptilist kaablit, mille edastuskiirus küündib kusagile ühe terabaidi lähedale sekundis. Seevastu väiksemad liinid hakkavad koosnema ühest või siis mõnest fiiberoptilisest kiust.

Ka Interneti levik peab muutuma senisest ulatuslikumaks. Praeguseks hetkeks on Internet levinud pea igas riigis ning paljudes firmades ja mõnedes kodudeski. Väga palju on siiski veel paiku, kus teda ei pruugita või ülepea ei tuntagi. Kõik maailma arvutid ja mikroprotsessorid pole seni ülemaailmsesse võrku ehk Internetti ühendatud, mistõttu nad peavad ülejäänud maailmaga infot vahetama muudel, märksa kohmakamatel viisidel. Ka arvutite ja protsessortehnika pruukimine pole kaugeltki saavutanud oma lae - väga palju infot liigub senini tülikal paberkujul.

Tulevikus peaksid kõik sellised seadmed ja kogu taoline info olema ühendatud ülemaailmsesse võrku ehk Internetti, mis jõuab pea kõikjale. Nii ei hakka infokiirtee ehk Interneti järglasega olema ühendatud mitte ainult arvutid, vaid ka hulk teisi seadmeid, mille juhtimiseks kasutatakse digitaalinfot - telerid, raadiod, autod, rongid, kohvimasinad, saunakerised ja muud taolised. Näiteks teler ja raadio - õigemini selle järglased - hakkavad oma programmi püüdma mitte eetrist, vaid võrgust, millest tegime eespool juba põgusalt juttu. Autod hakkavad olema varustatud satelliitidel põhineva navigatsioonisüsteemiga (GPS), mis annab väga täpselt teada Su asukoha. Raadioeetri teel on autod ühendatud ka võrguga, kust nad saavad ümbruskonna kaardi, mis sisaldab infot teedevõrgu, teeolude, ohtlike lõikude, ummikute ja muu taolise kohta. Taoline kaart esitatakse autos paikneval kuvaril, kus auto asukoht on tähistatud täpikesega.

Saunakeriseid ja kohvimasinaid saab tulevikus võrgu teel igast maailma paigast vajadusel sisse ning välja lülitada. Nii saab töölt või kusagilt mujalt koju tulema hakates kohvimasina juba aegsasti sisse lülitada, andes talle ühtlasi teada, kui palju ja millist marki kohvi tuleb valmistada. Kohvimarkide keetmisõpetused (temperatuur, aeg ja muu taoline) saab selline masin aga Interneti vahendusel otse kohvi valmistajafirmalt. Ka saunakerist saab nii eemalt sisse lülitada koos soovitava leilitemperatuuri etteandmisega. Koju jõudes ootab Sind ees juba kuumaks köetud saun... Taolisi näiteid võib tuua tohutult. Nagu eelpool mainitud, peab tulevases infoühiskonnas kogu info säilitamine ja edastus toimuma digitaalselt, et tagada vajaduse korral selle mugav siirdamine maailma igasse paika ning universaalkasutus paljudes erinevais seadmeis. Aga info digitaaledastus tähendabki ju arvutivõrku ja just ülemaailmset arvutivõrku!

Kas ei tähenda see aga Interneti - ehk infokiirtee kui ta järglase - muutumist maailma ainuvalitsejaks, kogu meie elu kontrollijaks? Ei tähenda! Ärme unustame, et infokiirtee on nagu Internetki hajusvõrk ehk võrkude võrk, mis ei kuulu mitte kellelegi. Teisiti öeldes hakkab infokiirtee koosnema tervest hulgast paljude eri eesmärkidega võrkudest, mis ühendatakse kokku just praktilistel, pragmaatilistel põhjustel, et infot saaks ühest taolisest võrgust teise hõlpsalt edastada.

Täpselt samasugune võrk on teedevõrk, olgu tegu siis kas raud- või maanteedega, samuti elektrivõrk. Pea igale majale, põllule, tehasele ja ka muudele paikadele ligipääsuks on vajalik tee olemasolu. Mööda loodusmaastikku suudavad liikuda vaid traktorid ning spetsiaalliikurid; enamik tänapäeva liiklusvahendeid - autod - vajavad selleks spetsiaalselt konstrueeritud tee olemasolu. Olgugi et selline teedevõrk hõlmab kogu maakera, ei süüdista me teda ometi endi ainuvalitsejaks muutumises. Ilma teedeta ei saa lihtsalt keegi hakkama, seepärast pole teid mõtet vihata ega ignoreerida.

Kui kellelegi Internet ehk infokiirtee ka ei meeldi, ei suuda ta ometi digitaalinfo edastamiseks ise midagi paremat välja mõelda, kui juba olemasolevad hajusvõrgu põhimõtted, mis on Internetis realiseeritud. Siin hakkab mängima "kapitalistlike raudteede" sündroom - pärast oktoobrirevolutsiooni tahtsid Venemaal mõned radikaalrevolutsionäärid "kapitalistlikud" raudteed lammutada ja ehitada asemele oma, "kommunistlikud" raudteed. See kava jäi ellu viimata, sest ilma raudteedeta ei saanud läbi nemadki... Seepärast pole ka Internetti mõtet vihata. Ignoreerides Internetti ehk teisisõnu piirates teadlikult info liikumist enda ja maailma vahel, asetame end infosulgu ning paratamatusse mahajäämusse kogu maailmast. Taolise riigi näiteks võib tuua Põhja-Korea, kes on end ülejäänud maailmast igas osas tugeva barjääriga eraldanud, elades suures vaesuses. Teine taoline riik oli Albaania, mis vaevleb praegugi suurtes raskustes.

Põhiline vastuargument globaalse arvuti- ehk infovõrgu ehitamiseks on arvatavasti see, et mööda seda võivad hakata liikuma meile teadmata andmed ja keegi võib hakata seda kasutama meie jälgimiseks. Kuid see pole ju nii - teede ehitamine ja olemasolu ei tähenda veel seda, et iga teelõik oleks kõigile soovijaile vabalt ja märkamatult läbitav! Ka arvutivõrk pole seda - teisisõnu saab selle osi teha taoliseks, et selles liikuv info on suuremal või vähemal määral liini omaniku kontrolli all. Seda tagavate tulemüüride teemat puudutasime eelmises peatükis. Kuigi jah, põhimõtteliselt on ka metstesse ja muudesse teedeta aladesse end võimalik ära peita, et vaenlased ja muud pahalased meid üles ei leia, kuid sel juhul kängume eraldatuses me ise. Meie peame maailmale ehk täpsemini maailma avatud piirkondadele pääsema ligi vabalt, kuid maailm peab meile ehk meie eraalale pääsema ligi alles seejärel, kui me oleme veendunud külalise heatahtlikkuses ja halbade kavatsuste puudumises.

Kolmandaks peab Internet muutuma senisest turvalisemaks. Praegune Internet on mõeldud suhteliselt avalike ja mitte eriti tähtsate andmete edastamiseks, sest ta on suhteliselt kaitsetu, seda nii andmete pealtkuulamise kui ka võltsimise osas. Et tagada seal liikuvate andmete salastust ja autentsust, tuleb Internetile ehitada peale terve hulk turvamehhanisme.

Juba praegu on välja töötatud mitmeid meetodeid, mis võimaldavad Internetis ühte või teist liiki infot turvata, vahetades omavahel mitte enam avatud, vaid juba šifreeritud ja signeeritud infot. Kuid need on vaid üksikpruukimises: enamik Internetis liikuvaist sõnumeist on seni signeerimata ja šifreerimata ja neid võib võrrelda avalike postkaartidega, mida saavad lugeda kõik postitöötajad ja ka pahalased, kes need juhtuvad postkastist välja õngitsema.

Tulevikus saab valdav enamik Internetis liikuvast infost olema šifreeritud ja signeeritud, nagu eelmises peatükis mainitud. Selle masskasutamine eeldab kõigepealt aga ülemaailmse sertifitseerimiskeskuste süsteemi loomist, et digitaalsignatuur oleks konkreetse isikuga kindlalt seostatav ja täidaks tavamaailmas tuntud allkirja otstarvet. Ka tuleb välja töötada ja üle kogu maailma pruukimisse võtta ühtsed standardid, mis seni on olemas elektronposti, WWW-lehekülgede, failiedastuse ehk FTP ja palju muu kohta, kuid ei hõlma sageli turvanõudeid ja -mehhanisme.

Sel alal käib praegu kibekiire töö - andmeturve ning just nimelt turvalisus Internetis on viimase paari aasta jooksul olnud üks kuumemaid teemasid. Sellega on riburada mööda hakanud tegelema mitmed firmad ja ka erinevaid lahendusi on pakutud mitmeid. Küllap jõutakse lähitulevikus ka ühtsete ja üldkasutatavate turvastandarditeni, mis võetakse pruukimisse pea igal pool Internetis, puudutades nii kogu seal liikuvat infot. Võrrelgem - ka üldkasutatavatel maanteedel ei tohi liigelda sõidukid, millel pole registreermisnumbrit ja tehnilist passi. Miks peaks üldkasutatavates võrkudes liikuma info, mille päritolu pole võimalik tuvastada ehk mis pole signeeritud!

Neljandaks tuleb Internet ühendada rahaga, luues nii elektroonse ehk digitaalraha. Vastasel korral ei saa Interneti vahendusel sooritada rahalisi tehinguid, aga pea iga tehing põhineb rahal. Ka raha on tegelikult ju ainult info, kuigi väga kummaliste omadustega info. Raha on nimelt üldtunnustatud vahetusväärtus, mida tunnustavad kõik teatud regioonis - näiteks riigis - elavad inimesed.

Meie praegune tavaviis raha "liigutada" on maksta teisele isikule või firmale suur hulk spetsiaalseid rahatähti, mille on konkreetse riigi keskpank välja lasknud ning mis kehtivad maksevahendeina üle kogu riigi. Nii toimitakse aga ainult väikeste summade korral. Vähegi suuremate summade puhul liigub raha krabisevaid rahatähti kaasamata ehk siis ainult dokumentide või arvetena. Selleks on olemas spetsiaalsed asutused - pangad - kus on hulgal inimestel ja asutustel avatud arveldusarved, millel asub teatud hulk raha. Raha liigutamine tähendab sel juhul raha teisaldamist ühelt arvelt teisele või mõnikord ka selle sularahas ehk sellesama "krabisevaga" väljamaksmist.

Nii kujutab raha endast taolist infot, kus iga füüsilise ja juriidilise isikuga on rangelt seotud mingi summa. Vahel küll ka mitu summat, sest ühel inimesel võib olla mitu arvet erinevates pankades. Raha ülekandmine tähendab aga kahe summa suuruse muutumist. Neist üks peab suurenema samapalju, kui teine vähenes, ning selleks peab olema raha omaniku soov ja nõusolekul.

Raha ja rahaliste dokumentide hoidmine arvutis ning arvutivõrkudes on tihedalt seotud andmeturbe ja krüptoloogiaga. Raha pole ju mõtet hoida kohas, kust seda on lihtne varastada ehk arvutisüsteemi sisse murda. Iseenesest mõista peab kõik rahaga seonduv olema šifreeritud ja signeeritud. Väga olulist rolli mängib siin just autentsus - peab olema rangelt tagatud, et arvet saab käsutada vaid arve omanik, mitte aga keegi teine. Selleks kasutatakse tavaliselt mingit parooli, mida teab ainult arve omanik ja mitte keegi teine.

Raha ühendamine arvuti ja arvutivõrkudega saab toimuda kahel põhilisel viisil. Esimesel juhul asub arve ehk siis digitaalraha hulk kusagil pangas ja sealt saab summasid teistele arvetele üle kanda, näiteks mingisuguste kaupade või teenuste eest tasudes. Taoline arve asub tavaliselt panga arvutis ning sellele on võrgu teel võimalik ligi pääseda, kasutades turvalist sidet. Nii saab sooritada rahaülekandeid pea igalt poolt maailmast ja igal ajal. Turvalisuse tagab siin parool, mida teab ainult arve omanik. Praegu pakuvad selliseid teenuseid juba mitmed maailma pangad. Ka Eestis lubavad Hansapank ja Hoiupank mugavalt raha üle kanda; vastavate süsteemide nimed on TeleHansa ja PangaNet. Ka arvukad rahaautomaadid, kust saab sularaha välja võtta, on selle süsteemi esindajad: lisaks automaati sisestatavale kaardile küsib automaat ka neljakohalist parooli ehk isikutuvastuskoodi. Vale koodi sisestamisel raha ei anta, vaid võetakse kaart ära: see välistab kaardi vargusel selle kasutamise.

Teisel juhul asub teatud hulk raha Su enda "digitaalrahakotis", näiteks arvutis või muus taolises seadmes. Taoline arvuti võib endast kujutada näiteks plastkaarti peidetud kiipi, mida nimetataks kiipkaardiks. Sel juhul on rahasumma kirjutatud kaardi ehk kiibi "sisse" ja kaardi ehitus tagab selle, et kaardilt saab raha ainult välja võtta. Kaarti "uue rahaga täita" saab ainult juhul, kui see raha samal ajal Su pangaarvelt maha võetakse, pistes sellise kaardi näiteks panga infosüsteemiga ühendatud terminali ja sisestades oma parooli. Mõningaid selliseid kaarte ei saagi täita, vaid nad visatakse tühjas saades visatakse lihtsalt ära. Taolise kaarditüübi kujukaks näiteks on praegu Eestis kasutusel olevad telefonikaardid, kuhu on ostes kantud mingi summa, mis helistamisel kogu aeg väheneb.

Tulevikus saab sellesarnaste kaartidega sooritada suurt hulka tehinguid: teha poes sisseoste, lunastada rongi- ja bussipileteid, maksta restoraniarveid ja muud taolist. Juba praegu on olemas mitmed universaalsed maksekaardid - näiteks VISA kaart - kuid nende kasutamine pole siiski veel igal pool üldlevinud. Liigagi palju kasutame me veel traditsioonilist paberraha, kuid aja möödudes selle osakaal järjest väheneb.

Raha hakkab paiknema järjest rohkem arvutiketastel ja liikuma mööda sideliine digitaalkujul, krabisevad sedelid ja turvameeste saatel liikuvad rahaautod muutuvad tasapisi ajalooks. Tulevikus saab arvatavasti iga soovija teha rahalisi tehinguid ja rahaülekandeid oma arvutist üle kogu maailma, nii nagu ta saab "liigutada" muudki infot. Digitaalraha turvalisus on tagatud krüpteerimismeetoditega, mis on tugevamad, kui ükski seif, ükski pangakelder või ükski lukk.

Ning lõpuks peavad Interneti arengul infokiirteeks ka ta ülesehituslikud põhimõtted veidi täiustuma. Praegune Internet on ehitatud üles pakettpõhimõttel - kõik ühest punktist teise edastatavad teated jaotatakse teatava pikkusega sõnumiportsudeks ehk pakettideks, mis kõik omaette ja üksteisest sõltumatult sihtkoha poole teele saadetakse. Olgugi et signaal liigub traatides valguse kiirusega, mis teeb sekundis seitse ja pool tiiru ümber maakera, ei liigu sellise kiirusega paketid. Igal konkreetsel liinil on oma läbilaskevõime ja tihti peavad infopaketid sideliinide "ristteedel" ootama, kuni vabanenud kanal on nende läbilaskmiseks valmis. See kõik võtab veidi aega; liini läbilaskevõimest, koormatusest ja edastuskaugusest olenevalt alates sekundi murdosast kuni mitmete sekunditeni või minutitenigi. Saates ühest Internetiga ühendatud paigast mingi info "minema", ei saa olla kunagi kindel täpses ajas, mil ta sihtpunkti jõuab. Kui liinid on "vabad", võib ta sinna jõuda murdosa sekundi pärast, valitsevad liinidel aga "ummikud", võib ta pärale jõuda alles minutite või tundide pärast või jäädagi teele. Taolist sidet nimetatakse asünkroonsideks.

Internetis saab asünkroonsidest üsna näitliku pildi kaugterminali- ehk telneti-ühenduse ajal, kus iga klaviatuurilt tipitud märk "käib" enne ekraanile kuvamist ära kaugarvutis. On sideliinid suhteliselt hõivatud ja aeglased, ilmub osa klaviatuurilt tipitud märke seal ekraanile hetkeliselt, vahel neid aga paar sekundit ei ilmu ja siis pääsevad nad kui laviini tagant lahti, ilmudes ekraanile korraga...

Enamik tavamaailmast tuntud sidesüsteeme - näiteks telefon, raadio ja televisioon - edastavad infot veidi teistel põhimõtetel. Igal tele- ja raadioprogrammil on oma kindel sagedus ehk kanal, kuhu ta saab igal ajal piiramatult oma infot edastada. Tarbijaile jõuab see eetri vahendusel tõesti valguse kiirusega. Veidi teiselaadne on küll telefonisüsteem, kuid ka seal tagatakse numbri valimise järel kindel ühendus ehk eraldatakse konkreetne kanal, mida mööda saavad kaks inimest piiramatult rääkida. Ka telefonikõne levib mööda traate valguse kiirusega. Sellist sidet nimetatakse sünkroonsideks.

Sünkroon- ja asünkroonsidel on kummalgi omad kasutusvaldkonnad, milleks nad sobivad. Kui info vahetamisel aeg esmast rolli ei mängi, piisab asünkroonsidest. Kui aga aeg on oluline, peaks side olema soovitavalt sünkroonne. Nii võib varem salvestatud infot - ükskõik kas see on teksti, pildi-, heli- või videokujul - edastada rahulikult asünkroonsena: ootame veidi, kuni digitaaldokument on mööda võrku kohale tulnud, misjärel hakkama teda lugema/kuulama/vaatama. Selliselt saab tuleviku infokiirtee vahendusel tellida uudiseid ehk lugeda digitaalajalehte, vaadata filme, kuulata muusikapalu ja muud taolist. Kui need saabuvad kohale mõni sekund või minut plaanitust hiljem, pole katki midagi.

Kui tahame näiteks aga teise inimesega vestelda, mängib aeg olulist rolli! Siis oleks mõistlik, et meie öeldud tekst jõuaks partnerini pea hetkeliselt. On ju väga narr, kui räägime telefoniga, aga meie öeldu jõuab vestluskaaslaseni alles mitme sekundi pärast. Seda võime praegu kogeda Interneti jututubades ja MUDides - halva side korral saame vestluskaaslase öeldu kätte alles mitu sekundit või enamgi hiljem. Tegelikult toimime jututubade-laadsetes süsteemides veel nii, et tipime ekraanilt lause, misjärel kinnistame selle "Enter"-klahvile vajutades. Seejärel arvuti "teab", et lause on lõppenud ja püüab seda kui tervikut partnerini edastada. Kujutlegem end ette seda telefonikõne ajal tegemas: ütleme ühe lause või fraasi, misjärel peame teatavat nuppu vajutama ja ootama, veendumaks, et lause jõudis pärale... Aga kaugemas tulevikus peab ju ka telefon infokiirteega kokku kasvama ehk eraldi süsteemina ära kaduma!

Kui Internet areneb infokiirteeks, peab ta vajaduse korral lubama nii sünkroon- kui ka asünkroonsidet; praegune Internet sünkroonsidet reeglina ei toeta. Põhiliselt jääks infokiirteel toimima siiski arvatavasti asünkroonside, kuid vajaduse korral peab saama sünkroonside jaoks eraldada teatud kindla läbilaskevõimega kanalit, umbes nii, nagu me telefonil numbrit valides tekitame ühenduse kuni vestlejani. Seda kanalit mööda saaksime edastada ükskõik millist kiiret edastamist vajavat infot, näiteks telefonikõnet, otsest teleülekannet, videokonverentsi või muud taolist. Ka tuleviku võrgumängude mängimine vajab taolise kindla kanali olemasolu.

Sellises kanalis ei edastada infot küll mitte valguse kiirusega, vaid veidi aeglasemalt. Kuid mitte ka väga palju aeglasemalt - maailma ühes paigas öeldu jõuab süsteemi vahendusel sihtkohta reeglina sekundi murdosa jooksul. See on tingitud edastatava info digitaaltöötlusest - alginfo, näiteks inimese kõne, tuleb teisendada digitaalkujule, mida tuleb vajadusel veel kokku pakkida ning seejärel edastada üle keerukate võrkude teise paikkonda. Seal tuleb info uuesti lahti pakkida ning teha inimesele arusaadavaks, näiteks teisendada tagasi inimkõneks. Kuni veerandsekundiline nihe ei häiri telefonikõnet tavaliselt veel märgatavalt, kuid on tehnilisil põhjusil sageli vajalik.

Selline ajanihe on olemas näiteks otse Raadiosse Pulss B3 eetrisse helistades. Kui rääkida telefonitorusse ja kuulata samas oma räägitavat raadio vahendusel, siis kuuleb oma juttu sealt ligi veerand sekundit hiljem. Nimelt on Raadio Pulss B3 esimene Eesti raadiojaam, mis on läinud üle täisdigitaaltehnikale - kogu edastatav materjal saadetakse seal eetrisse otse arvutiketastelt ja edastatakse saatjassegi digitaalkujul. Kassette ja laserplaate selleks ei pruugita, need võetakse eelnevalt digitaalkujul arvutikettale ümber. Ka seni raadiojaamas asendamatut mikseripulti asendab seal spetsiaalne arvutiprogramm. See lubab saadet paindlikult üles ehitada ja kergemini realiseerida mitmesuguseid eriefekte, vähendades samuti otsesaatel tekkivaid vigu.

Selleks kõigeks polegi vaja mingit supersüsteemi ja hiigelmälu, piisab tavalise võimsama serverarvuti ning paarikümne gigabaidise ketta olemasolu, nagu pruugib Raadio Pulss B3. Umbes selline hakkab välja nägema ka tuleviku raadiojaama "süda", kuid siis ei saadeta edastatut enam eetrisse, vaid see jääbki digitaalkujule ning arvutikettale, kust iga soovija saab ringhäälinguprogramme nagu WWW lehekülgi endale mööda infokiirteed ehk võrku "tõmmata" ja kuulata...

Alles siis, kui Internetis hakkavad andmed levima praegusest märksa kiiremini; kui võrk levib pea igasse töökohta ja kodusse ning transpordivahendeissegi; kui tagatakse võrgu turvalisus ning raha mugav ja ohutu võrgus ülekandmine, võib suurelt osalt öelda, et Internet on arenenud infoühiskonna tugiluustikuks ehk infokiirteeks, nagu seda tavatsetakse nimetada. Kas selline võrk jääb kandma Interneti nime või hakatakse seda nimetama infokiirteeks ehk veel millekski kolmandaks, seda me praegu ei tea. Kuid see pole ka tähtis - tähtsad on taolise võrgu toimimispõhimõtted ning muutused, mida ta suudab maailmas tekitada.

Iseasi on muidugi see, millal areng nii kaugele jõuab, nagu kirjeldatud. Infokiirtee tegelik areng on kindlasti etapiviisiline, kus järk-järgult minnakse üle järjest kiiremaile liinidele ja tehnoloogiale ning võetakse kasutusele järjest moodsam tehnika. Iga asi areneb pidevalt, tasa ja targu, millesse lisandub ka suuremaid hüppeid ehk revolutsioone, nagu juba eespool mainitud. Praegu näib olevat just ühe suurema hüppe ehk revolutsiooni aeg, kus WWW tekkimine ja plahvatuslik levik avas Interneti ärimaailmale. See protsess näib suure hooga jätkuvat, nagu mäest alla veerev lumepall, kusjuures piiri pole veel näha!

Infovõrkude arenguprotsesside kirjeldamisel saab teha kohase võrdluse maanteedega: ka neid ei ehitatud maailmas korraga ning kiiresti, kuid vajadusel suudeti olemasolev teedevõrk moderniseerida küllalt kiiresti. Esimesena ehitati korralik teedevõrk välja antiikses Roomas; mõned tolleaegsed teed on praegugi või olid veel hiljuti moderniseeritult kasutusel. Teisena järgis seda eeskuju hitlerlik Saksamaa - ta suutis 30te aastate teisel poolel ehitada tulevase sõja vajadusiks korraliku kiirteedevõrgu, mis oli Ida-Saksamaal kümmekond aastat tagasi koos tollaste teekatetegagi kasutusel. USAs maanteedel toimus "hüpe" 50tel aastatel president Eisenhoweri ajal, kui alustati tänapäeva USAle iseloomuliku kiirteedevõrgu rajamist.

Ka Eestis toimus aastat kolmkümmend tagasi hüpe, kuigi hulga madalamal tasemel. Eesti suuremad maanteed said 1960tel aastatel uue ilme ja konfiguratsiooni, mis on sõjaeelsega võrreldes märgatavalt muutunud. Teed tehti laiemaks, paljusid kohti õgvendati ning tihti kulgesid nad kilomeetrite ulatuses mööda uusi trasse, eemal endisest kulgemispaigast. Kui 1938. aasta teedeatlase järgi oli Tallinn-Narva, Tallinn-Tartu ja Tallinn-Pärnu trasside pikkus vastavalt 228, 198 ja 139 kilomeetrit, siis praegu on need vastavalt 213, 189 ja 125 kilomeetrit pikad.

Toodu süvendab veendumusi, et sarnaselt maanteedega suudetakse ka infokiirteel muuta mõne aastaga kogu olemasolevat kardinaalselt. Praegu on fiiberoptiline kaabel võrreldes muude kaabliliikidega veel suhteliselt kallis, eriti kallid on aga lisaseadmed, mis taoliste kaablitega kaasas käivad. Aga see ei jää nii igavesti! Ka siin kehtib Moore'i reegel, et arvutustehnika hind kahaneb pooleteise aastaga, kusjuures võimsus jääb samaks! Nii muutuvad tänased kallid tippseadmed mõne aasta või aastakümne jooksul suhteliselt odavaiks ja laialt kättesaadavaiks. Valguskaabli kommunikatsiooni- ja ühendusseadmed hakkavad kümne-viieteistkümne aasta pärast olema arvatavasti väikesed ja odavad plastkarbikesed; umbes praeguste elektriharukarpide või telefoni jaotuskarpide sarnased. Neid saab siis vast osta poest hulgi ja monteerida seinale sama lihtsalt, nagu praegu monteeritakse elektrivõrku.

Moodsa infokiirtee ehitamine näib esmapilgul olema tohutu töö. Mõelda vaid - igasse kontorisse, igasse majja, igasse kodusse peab jõudma valguskaabel, mis kõik "jooksevad kokku" veel magistraalkaableisse! Sest kõik inimesed - õigemini öeldes enamik inimesi - peavad saama infoühiskonnast osa, vastasel korral jäävad nad ümbritsevast elust lootusetult maha. Just kaablite vedamine näib olevat sellega seonduv suurim töö, sest järjest võimsamaks muutuvad arvutid on masstootmises ja tulevikus paljudele taskukohased. Kaabli vedamise töö jääb aga mahult samaks, olgu tegu elektriliini, tavalise telefoniliini või siis valguskaabli paigaldamisega. Kui kaablid kord veetud, jääb üle need vaid äsjaostetud arvuteile "külge" ühendada.

Ärgem aga unustagem, et lähiajaloos on tehtud kolossaalsemaidki töid, kui sellise infokiirtee ehitamine. 1938. aastal oli Eestis 2093 kilomeetrit raudteid, mis valmisid vähem kui seitsmekümne aasta jooksul. Tollal polnud aga ju mingeid mehhanisme, kogu töö käis käsitsi ja hobustega. See oli sadu kordi suurem töö, kui vedada kogu Eesti täis mingeid tühipaljaid "traate", mis ei kaalu eriti palju. Kogu seda protsessi saab tänapäeval pealegi veel tublisti mehhaniseerida ning standardida. Ka praegused elektrivõrgud on tohutu töö vili, mis tehti suures osas 1950-60tel aastatel, kui elektrivalgus jõudis pea igasse külasse, igasse kodusse. Ilma elektrita ei kujuta aga kaasaegset elu üldse ette!

Kui kahekümne aastaga suudeti pea kogu Eesti elektrifitseerida, vedades elektri ka kõikjale maapiirkondadesse, siis peaks sama aja jooksul suutma Eesti ka informatiseerida, seda just sideliinide vedamise osas. Pragune tehnika ja materjalid lubavad tegutseda ju palju efektiivsemalt ja ökonoomsemalt kui tollal kasutatu. Kasvõi kaasaegsed kaablid ja harukarbid on valmistatud selliselt, et need ühendatakse omavahel vaid ühe liigutusega. Taoliste töövõtetega toimub näiteks viimase paari aastaga popiks saanud kaabeltelevisioonivõrgu ehitamine, kus kogu suure maja kaabeldus paigaldatakse mõne päevaga! Seepärast ei tohiks globaalse infokiirtee ehitamine võtta Eestis aega üle kümne-kahekümne aasta, kui osata asja õieti organiseerida.

Nagu kogu maailmas, on Eestiski selle kõigega algust tehtud - Eesti Telefon on suutnud mõne aasta jooksul välja vahetada enamikke telefoni magistraalliine, mis olid viimase piirini amortiseerunud. Enamik maakonnakeskusi on hetkel omavahel ühendatud juba valguskaablitega. Ka Soome ja Rootsiga ühendavad meid suure läbilaskvusega valguskaablid. Mõne aastaga on edukalt evitatud digitaal- ja mobiiltelefonid ja kasutusse võetud suur hulk uusi keskjaamu, mis on Eesti sidet tundmatuseni parandanud. Kui areng sellise tempoga jätkub, siis pole võimatu, et aastaiks 2015-20 jõuab valguskaabel tõesti pea igasse Eestimaa kontorisse ja kodusse, tehes meie infovahetuse ehk rutiinse asjaajamise ning vaimse töö tunduvalt lihtsamaks!


Järgmine peatükk

Copyright © 1997 Valdo Praust
Kopeerimine ja materjalide kasutamine ilma autori nõusolekuta keelatud